Hambuni relvastatud eriüksuslased ema, isa ja väikese tütre – minu enda pere kallal

 


Eilsel õhtupoolikul sain nüüd ise omal nahal tunda, kes või mis on see suur politsei ja kuidas käib korrakaitsmine. Poleks aga kunagi uskunud, et ohtu nähakse ka peres, kus on ema, isa ja 3 aastane väike tütar – sedapuhku siis minu enda pere.

Lugu algas sellest, et olime perega vanalinnas ja lapsel olid tavalised lapse mured nagu joogijanu, pissihäda ja natuke külm. Teadsin, et vanalinnas on tore veganklubi, mis paikneb vanalinna tagumises nurgas Paksu Margareeta ja Oleviste kiriku vahetuses läheduses. Kaugel eemal Toompealt – mitte kuidagi ühendatud meeleavaldustega.

Läksime sinna, et saaksime seal veidi puhata ja lihtsalt olla. Klubis oli peale meie ca 10 klubiliiget, kes istusid ruumis hajutatult. Minu hinnangul oli klubisse astumine nagu sisenemine päris maailma – väikesesse positiivsesse ja sooja oaasi, kus on väga mõnus energia, rõõmsad inimesed ja soojad südamed – sellist vaatepilti nägime viimat vist 1,5a tagasi.


 

Idüll sai aga kiirelt otsa

Kui olime umbes kümmekond minutit istunud, siis korra pealt ilmusid uste ja akende taha politseiväed, kellest suurem enamus hambuni relvastatud eriüksuslasi ja siis lisaks ka mõned tavapärases sinises mundris korrakaitsjad, kes hakkasid uksele koputama, läbi klaasi sisse vaatama ja resoluutselt nõudsid klubisse laskmist. Klubi omanik läks uksele, kuid ei avanud seda, vaid astus dialoogi läbi klaasi. Mees kordas vähemalt kümnel korral, et tegemist ei ole kohvikuga, vaid kinnise klubiga, kus korrakaitsjatel pole asja.

See koht toimib juba mõnda aega klubina, kuid kuna meie riigi bürokraatias asjad ju ei liigu korralikult, siis on puht tehniliselt olnud ümbervormistamine takistatud. Selgus, et samal päeval olid viimased dokumendid esitatud ja seega tehniliselt võttes oligi juba tegemist klubiga. Lihtsalt ümbervormistamine polnud veel ametlikult jõustunud. Seetõttu ukse taga seisev ca 20 pealine sõdalaste vägi pidas kohta toitlustusasutuseks ja nõudsid jõuliselt ukse avamist. Küll aga ei näinud, et oleksid esitanud ühtegi dokumenti või paberit, mille alusel saaksid eraruumidesse siseneda.

Klubi omanik helistas koheselt oma advokaadile, kes hakkas sinnapoole liikuma. Samal ajal tõid aga korrakaitsjad lagedale suured raudkangid ja muu tehnika ning mõõtsid ukse taga sobivat kohta, kust hakata jõuga ust maha murdma.

Minu väike tütar oli täiesti hirmunud ja mul oli väga liigutav näha, kuidas isegi ka teised klubi inimesed klubis temaga püüdsid rääkida ja lohutada, et ei ole vaja hirmu tunda. See aga ei veennud kuidagi mu väikest printsessi. Ta oli selgelt endast väljas ja kartis.




Seadusebandiidid tungisid sisse

Kui advokaat kohale jõudis, siis selgus, et targem on uks avada, sest muidu murtakse see jõuga maha. Palusin oma naisel lapsega minna kõige kaugemasse nurka, et laps oleks kõigest sellest eemal.

Järgmiseks sisenes ruumi kümmekond võimuesindajat – nii eriüksuse mehed, kui ka siniste kostüümidega nummerdatud härrad nagu lehmad karjas, kellele on number külge kõrvetatud. Hakati nõudma inimeste dokumente. Küsisime vastu, millise seaduse, paragrahvi ja täpse põhjuse alusel ning veel lisaks soovisime esmalt ise tuvastada, kas tegemist tõesti PPA töötajatega paludes neil esitada oma töötõendid. Suured mehed, kellel noad rinnale kinnitatud, relvad vööl, näod kaetud kaltsudega, mille taga vaid silmad vilguvad, keeldusid ega julenud end tutvustada. Minu jaoks järjekordne näide, kui hädised nad tegelikult on, sest Korrakaitseseadus kirjutab nii:


§ 11.  Korrakaitseorgani selgitamiskohustus

  (1) Riikliku järelevalve meedet kohaldama asuv ametiisik esitleb ennast arusaadavalt isikule, kelle suhtes ta kavatseb meedet kohaldada, esitab isiku soovil oma pädevust tõendava dokumendi (ametitõendi) ja annab isiku soovil selgitusi kohaldatava meetme ning haldusmenetluse seaduse §-s 36 nimetatud asjaolude kohta.

Tegelikkus näeb aga välja nii, et täissöönud mehemürakad näitavad näpuga rinnal oleva numbri peale ja ütlevad, et see ongi nende esitlemine. Ei julge näidata oma nägu, ei esita töötõendit, ei too välja selget rikkumist ega viita ka konkreetsele seaduse paragrahvile, mille alusel oma nõudmisi esitavad. Kõige hullem see, et nad ei saa sellest isegi aru – ju siis jõusaalis lihaseid treenides on unustatud, et ka aju tuleks treenida – vähemalt niigi palju, et ise seadused läbi lugeda ja oleks selge, mis seal kirjas on. Aga ega sellised jõmmid sellest ju aru saagi – neil on oluline, et saaksid olla kambakesi koos ja nende selja taga ju suur ja võimas politsei- ja piirivalveamet.

 


See ei olnud meeleavaldusega kuidagi isegi seotud

See toimus klubis vanalinna tagumises nurgas. Ei olnud kuidagi seotud meeleavaldusega. Ei olnud seal ühtegi vaenulikku inimest. Ei olnud mitte mingit vägivalda, mis oleks kasvõi natukenegi õigustanud seda, et kohale saadetakse politsei eriüksus. Klubis oli rohkem naisi, kui mehi. Meie oma riigi politsei saadab korrakaitse sildi all sellise väe meie oma naiste ja ka laste vastu. Mis küll toimub selle inimese peas, kes andis sellise käsu? Mis küll toimub nende meeste hinges, kes nõustuvad sellise ülesandega?

Nendega pole mõtet isegi diskuteerida ja seda kõige selgitada, sest nad lihtsalt ei saagi aru. Kui midagi küsida, siis vastavad küll, aga mitte küsimusele, vaid mõtlevad välja ise mingi suvalise teksti, mis ei haaku kuidagi küsimusega. Mina olen aga optimist ja siiski lootsin, et ehk kasvõi üks neist saab aru, et seadused peaksid endiselt meie riigis kehtima ja sama palju nende kui ka kodanike jaoks. See oli aga asjatu lootus ja võisin järjekordselt veenduda, et praeguses Eestis tegelikult seadused ei kehtigi.

Kuna mu tütreke oli üsna endast väljas, oma ema süles ja klammerdunud ta kaela külge, siis soovis mu elukaaslane lapsega õue minna. Tuimad politseinikud lihtsalt keeldusid, üks neist hakkas isegi ähvardama, et siis viiakse nad lihtsalt jõuga minema.Täiesti otse tunnistas, et ta ähvardabki. Nad ise tulid kambakesi tuli- ja külmrelvadega klubisse sisse, kuritarvitades oma võimu ja siis jõuliselt ähvardades ema lapsega – minu enda naist ja mu väikest tütart. Minus lõi kohe välja mu kõige püham kohus siin ilmas – kaitsta oma peret ja soovisin minna koheselt politseiniku ja oma pere vahele. Mu kõrval olnud rohelises mundris eriüksuslane pani mulle käe ette ja tõukas mind tagasi – öeldes, et ma ei liiguks talle liiga lähedale.

 

Mehe suurim kohus siin ilmas – kaitsta oma peret – see on üle igast seadusest

Ma laususin, et ma lähen oma naise ja lapse juurde, kuid ta üritas endiselt takistada, aga ma jäin endale kindlaks. Läbi häda sai siiski mu naine välja minna ja ma soovisin neile koheselt järgneda, sest tundsin tugevat ohtu oma perele. Uksel astusid ette eriüksuse mehed ja takistasid mul füüsiliselt välja liikumast. Õuest kostus mu naise karjumine ja appihüüd – minu adrenaliin tõusis lakke ja nõudsin, et mind välja lastaks. Seda ei tehtud, vaid üks korrakaitsja korrutas nagu papagoi „teie nimi, teie isikukood, teie dokument“. Ma ütlesin, et mu pere on väljas ja mu suurim kohus on seista nende eest. Seda robotit see aga ei huvitanud.

Seepeale langetasin kiiresti otsuse, et aega juurde võita ja välja pääseda, pidin ütlema nime ja isikukoodi. Nii ma siis seal suure ähmiga, kõrgendatud närvi ja natuke ka hädakaitsena ütlesin oma nimeks Jüri ja siis veel ühe perekonnanime ja ka mingi numbritejada, mis meenutas isikukoodi. Mu ainus eesmärk oli pääseda pere juurde, et saaksin veenduda nende ohutuses.

Õue jõudes seisis mu naine, kelle süles laps hoidmas kätega tugevalt ümber ema kaela ja meid ümbritsemas kolm või neli rohelises mundris kaetud nägudega eriüksuse meest.  Päris jõhker peab see olukord ikka olema, kui selliste vägedega on vaja astuda nüüdsest väikese Eesti pere vastu. Selgus, et õues oli üks neist härgadest püüdnud isegi mu last oma ema sülest kaasa haarata – ainuüksi see mõte praegu lööb mu silme eest nii punaseks ja mustaks, et selle nummerdatud relvastatud tondi osas loodan, et tema karma tegutseb kiirelt ja äärmiselt jõuliselt.

Need papagoid jätkasid oma korrutamist dokumendist ja lõpuks jõudis asi sinnani, et toodi ette buss ja ähvardati mind viia ühe bussiga, aga minu naist ja last teise bussiga. See oli juba jõuetu olukord, mis kiskus väga teravaks – õnneks siiski sõnades. Kuigi tuli ette ka seda, kus mu naine astus paar sammu ja koheselt sekkus füüsiliselt üks neist elukatest ema ja lapse vastu. See oli nii väär, nii vale, nii argpükslik – see on täpselt see, mille vastu need inimesed igapäevaselt ongi oma meelt avaldanud. Juba ongi käes see jõhkrutsemine ja politseiriik.

 

Õiglust pole, seadused ei kehti

Kuna politseinikud ei täitnudki lõpuks ise ühtegi kohustuslikku seadusepunkti, aga mind ohustas see, et mu naise ja lapse peal võidakse kasutada nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda, sest mulle kangastus pilt, kuidas nad viiakse kuskile jaoskonda ja mind pole isegi läheduses. Ma ei tea, kas võetakse ka ema käest laps ära mida sellises olukorras võidakse veel korda saata. Täna hommikul suhtlesin vana härrasmehega, kes üleeile viidi jaoskonda ja teda sunniti lahti riietuda aluspükste väele ja välja võeti juba ka kummikinnas – teadagi küll milleks. Seda kummikinnast seekord küll ei kasutatud, kuid oli aru saada, et politseijaoskonnas tegeletakse teadliku jõhkrutsemise, alandamise ja igal moel võimu kuritarvitamisega.

Esitasin oma ID kaardi, millele järgnes veel pikem diskussioon, mille jooksul eriüksuse mehed seisid ja irvitasid, nad naersid ja nad mõnitasid. Ega ma ka enam võlgu jäänud ja tõin välja ühe kommentaari, mida hiljuti lugesin facebookis, kus küsiti, et huvitav, kui praegu peaks üle meie idapiiri astuma võõras vägi, kui kiiresti needsamad mehemürakad siis reaalselt pissinire järel lippavad teises suunas kõige ees jättes ka oma naised ja lapsed koju nutma ja nende vabaduse eest võitlema. Neis kommentaarides oldi üksmeelel, et küllap neist paljud just sellised ongi – nad on kõvad mehed ainult siis, kui selga on antud munder, kätte relv, neid on korraga palju koos ja saavad nimetult ja nätult varjuda suure ameti selja taha.

Kui eile olin oma lugu kirjutades kurb, siis täna ma olen pettunud, ma olen kuri, ma olen väga vihane. Kui need mundris ja relvastatud seltsimehed seal ekslikult arvavad, et nende käes on võim, siis ma tean seda, et minu poolel on vägi, mul on õiglus ja mul on väga suur inimeste toetus. See on tegelik võim, mida ma aga ei kuritarvita, aga ma soovin kohtumõistmist ja õiglust.

 

Ma ei jäta seda kindlasti nii!

Ma olen hetkel edastanud materjalid juba mainekale advokaadibüroole, ma olen ühendust võtnud väga mitmete inimestega, kelle nimed on väga tuttavad paljudele eestlastele, ma olen astunud veel rohkelt samme ja ma alles soojendan end üles. Mu sõnum nendele nannipunnidele on see, et seekord Te valisite väga vale pere. Mu sõnum siseministrile – võta kiiresti oma viimane palk välja, sest rohkem neid Sul enam ei tule. Ma teen endast kõik sõltuva ja väga jõuliselt, et mitte kunagi enam ei korduks sellised asjad siin maal, mida ma pidin täna ise kogema ja pealt vaatama.

Ema ja laps on pühad. Nii oli see 2000 aastat tagasi, oli 100a tagasi ja jääb ka tulevikus nii. Millise näoga vaatab peeglise selline mees, kes astub jõu ja relvadega vastu omaenda rahva naisele ja lapsele. See on nii väär, nii ebaõiglane, nii… nii… nii…. – see on koht, kus mul ei ole sõnu, sest minu väärtushinnangutes ei ole võimalik seda isegi sõnastada.

 

Nüüd ma ei hoia end enam tagasi – pöördun kõikide Eesti meeste ja isade poole.

Kui Sina armastad oma peret, oma lapsi, siis tule ja seisa minu kõrval alates homsest kuni määramatu ajani kuni õiglus on taas jalule seatud. Kallid mehed, järgmiseks võib olla see juba Sinu pere, kelle kallal niimoodi jõhkrutsetakse. Need võivad olla Sinu lapsed, kes õhtul kodus nutavad nii nagu seda tegi minu väike tütar. Ärme lase sellel toimuda ja enam hullemaks muutuda!

Kallid emad! See, mis meie perega toimus, ei olnud ühestki otsast naljakas. Selle taga pole grammigi see, et kamp maskivastaseid protestib piirangute vastu. Need sündmused peaksid avama väga paljud silmad, et mõista, kui Teie jaoks on lapsed, pere ja turvaline tulevik olulised, siis ütle oma mehele ja loe talle see lugu ette. Mõistke kogu perega, et nüüd ja kohe on vaja seista nende kõige olulisemate väärtuste eest, mis teevad meist päris inimesed.

Ma ei taandu enne, kui need suured mehed põlvili maas paluvad mu väikselt tütrelt andeks selle eest, mida ta pidi läbi elama. Öeldakse, et sõjas ja armastuses on kõik vahendid lubatud – minu jaoks on hetkel puudutatud mõlemaid neist mõistetest.


Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.

https://www.facebook.com/isalugu

Loo autor: Tarvo Alev


Kommentaarid

  1. See see probleem on, et jõustruktuurid on muutumas nõrkusestruktuurideks. Seda on lihtne näha, sest tugev kaitseb nõrgemat, nõrk otsib endast veel nõrgemat keda survestada. Neil puudub jõud vastu hakata ebaõiglastele käskudele. Aga kuriteos on juba peidus karistus, kui vaadata asja pika mängu seisukohalt ja hinge jääb vaid kurbus ja küsimus: "Mis neil viga on?".

    VastaKustuta
  2. Austatud Kaja Kallas! Teie tagasiastumist on vist palju paluda aga palun pange vastutama vähemalt oma siseminister. Kristjan Jaani! Ise Te ilmselt tagasi ei astu ja puhute oma valedemulli edasi aga palun enne kui Teid ametist eemaldatakse siis vallandage mõned oma otsesed alluvad, kes selle tänavavägivalla ja eraklubide rüüstamise ning rahulike eesti perede ja kodanike ahistamisega tegelevad. Palun lõpetage kohe see põhiseaduse rikkumine ja ärge süüdistage jälle Terviseametit ega Ülar Lannot, kes Teid oma potensiaalsete mõrtsukatega appi on kutsunud. Nn. eriüksuslased jm. politsei reamehed! Ma ei ole kursis, millega Teie ajusid komposteeritakse või mida Teile sisse süstitakse aga isegi nõukogude armees, kus ma olude sunnil teenisin, oli võimalik lollid ja inimsusevastased käsud täitmata jätta. Te kõik olete KOGU Eesti rahva teenistuses ja suure osa sellesama rahva inimeste õiglustundel enam mitte lihtsalt ei trambita vaid tantsitakse Surmatantsu.

    VastaKustuta
  3. Need jõustruktuurid on ära unustanud, kes neile tegelikult palka maksab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimesed, kirjutame koos siseministrile, et aeg on asjad pakkida!!!

      Kustuta
  4. Rahvas, hakake vastu, teie käes on võim ,mitte ametnike käes. Kui vaja siis tuleb relvad kätte võtta ka näidata valitsusele kelle käes on võim! Aitab sellest!

    VastaKustuta
  5. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  6. Kui need töövõtteid kasutav Eesti julgeoleku töötajate, tööeetika, seadused kohustus kaitsta oma rahvast, unustanud töölised ei käitunud 1 -1-le olnud samu jõuvõtteid kasutava Julgeoleku rügement nagu Valgevenes? Siis tekib küsimus. Mis nagu toimub meie riigis? Meie rahva poolt palavalt armastatud presidendi proua ei elakski nagu hetkel Meie Eesti vabariigi territorjaalaladel. Suure tõenäosusega puhkab soojal maal koos perega, kartes, et mitte sõbrannale tulekustutamise asemel kogemata õli juurde ei viskaks.? Sõna on nii vaba, et ei pea isegi hetkel vajalikuks üldse sõna võtta. Politsei käitus täpselt nagu oleks toimunud politseiriigi tekke peaproov. Astuti üle pea igasuguste põhiseaduste paragrahve eirates. Loodan südamest, et meie kui kõige kõrgema võimu esindajatele niimoodi enam nuiaga pähe, gaasiga näkku stiil kaob igaviku prügikasti. Seadus lubab Kallastel möllata. Ei lähegi meelest. Seadustele vilistades, rikkad tõllas vaesed võllas!

    VastaKustuta
  7. Kui praegu toimuvad sellised asjad, siis jumal hoidku mis siis veel toimuma hakkab kui NETS vastu võetakse? Kas uks maha, inimesed kõhuli põrandale, käed raudu???

    VastaKustuta
  8. 2017 Itaalias oli mul sarnane olukord ja hiljem on mul neid palju olnud. Toona Itaalias tulid kaks karabinieerit raudtee peatuse hoones minu juurde ja nõudsid minu dokumenti. Selgitasin, et olen suverään ja näitasin neile suveräänikaarti. Läksid ja uurisid, tulid tagasi, tahtsid ikka muud dokumenti. Ma küsisin neilt, nad ütlesid, et neil polegi dokumenti, et nende riietusvorm on nende dokument. Igatahes rääkisin nendega rahulikult, veerand tundi kestis see. Nad ütlesid, et võivad mul käed raudu panna ja viia kohtuniku juurde. Ütlesin, et sel juhul on tegemist inimrööviga. Viimaks nad lahkusid.

    Eestis ahistas mind üks slaavi nimega politseinik isegi niimoodi, et hakkas mulle telefoneerima väites, et ta olevat protokolli vale paragrahvi märkinud. See ahistamine kestis nii kaua, kuni ükskord kamp muid politseinikke minul auto peatada lasid ja kõik protokollid ära vormistasid. Jälle oli slaavi nimega inimesi pundis. Eks nad püüavad enda kohta siin ruumis välja võidelda olles truud alluvad oma ülemustele!

    Ja ühe politseiniku nõude jääk oli ühel päeval alla kümne euro. See oli edastatud täiturile. Viimane lubas mu korteri selle jäägi kättesaamiseks müüki panna.

    Samas olen kohanud ka mõistvaid politseinikke. Kolmel korral lausa. Tasub ikka mõelda selle üle, kuidas mingis olukorras käituda, neile rahulikult rääkida, enda maailma vaadet tutvustada. See võib muuta neid sisemiselt sõnumit edastama ja teisi mõtlema panna alternatiivseid mõtteid.

    VastaKustuta
  9. Esimese vabariigi ajal austati ja kardeti politseid, vene ajal kardeti aga ei austatud miilitsat, tänapäeval ei kardeta ega ka austata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üks põhjus, miks austamine muutunud on, seisneb ehk selles, et inimesi on rohkem. Toona võis politseinik olla nagu külastaar, täna on ta üsna anonüümne tegelane ja ei suhelda nii palju.

      Kustuta
  10. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

      Kustuta
  11. Olen väga vabaduse poolt ja politseiriigi vastu aga see hala läks küll liiale. Nii ühte nurka kirjutatud.

    VastaKustuta
  12. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  13. "Selgus, et samal päeval olid viimased dokumendid esitatud ja seega tehniliselt võttes oligi juba tegemist klubiga. Lihtsalt ümbervormistamine polnud veel ametlikult jõustunud."

    Mis ta "tehniliselt" sel hetkel teie arvates oli, ei oma juriidiliselt mingit tähtsust. Ise tunnistasid, et polnud AMETLIKULT jõustunud, mis tähendab, et ametlikult ehk ka juriidiliselt oli tegu veel toitlustusasutusega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas suudate eristada mõisteid de jure ja de facto. Kui ei suuda, siis ei peaks kommenteerima.

      Kustuta

Postita kommentaar