Kirjutasin täna ühte kommentaari oma mõtted sellest, mis toimub Ukrainas. Siis võtsin sama teksti ja jagasin seda oma blogis. Vähem, kui tunniga oli mu mõnel lõigul umbes 450 laikimist, üle 50 kommentaari ja üle 100 jagamise. Kommentaarides inimeste arvamused väga erinevad – suur osa toetas minu mõtteid, aga oli ka neid, kes olid väga vaenulikult meelestatud ja arvasid, et see oli minu poolt väga rumal jutt.
Minu kirjutatud tekst oli järgmine:
„Sõja osas kehtib üks tõde, milleni pole inimkond siiani veel jõudnud ja ilmselt on ikka väga pikk tee veel minna - kui mitte ükski mees ei võtaks relva kätte, siis ei saaks toimuda ka mitte ükski sõda. Sõda alustavad alati üksikud haige psüühikaga inimesed, aga sõdivad täiesti tavalised inimesed, keda manipuleeritakse osalema.
Manipuleerida saab inimesega, kelle hinges valitseb mingi korralagedus.
Ehk siis inimkonnal on väga pikk tee veel minna, et jõutaks arusaamisele, et mitte keegi ei ole kohustatud osa võtma sellisest õudusest - mitte üheltki poolelt. Pole ka ju need vene sõjaväes olevad inimesed muud, kui lihtsalt tavalised inimesed, keda on aastaid mõjutatud ja kellele loodud kujutlus, et nad teevad midagi olulist või neil pole teist võimalust.
Hetkel on naiivne süüdistada venemaad, et nemad on agressoriks. See agressiivsus on globaalne ja eksisteerib inimestes endas - seda on selgelt näha ju ka meie oma Eesti inimeste pealt viimase 2 aasta jooksul. Kas meil on siin siis rahu ja õndsus? Kas inimesed on kokkuhoidvad ja toetavad? Ei ole ju - käib ainult üks pidev vaenujalal olemine, kus omad inimesed on alatasa teineteise kõride kallal. Miks see nii on?
Vastus peitub iga inimese enda südames. Venemaa ei ole süüdlane, sõda ei ole süüdlane - iga inimene saab ise vaadata iseendasse ja leida sealt vastused, miks sellised olukorrad saavad ka veel 2022. aastal juhtuda. Mitte keegi meist pole süüst vaba, aga samal ajal pole mitte keegi meist ka süüdi - nii kaua kuni rõhk on süüdlase otsimisel, siis ei ole mõistmist. Nii kaua kuni pole mõistmist, pole võimalik ka see rahumeelne maailm, millest me kõik justkui unistame. Rahu ei ole kunagi vaja otsida. Rahu on alati olemas - see on igaühe sees kogu aeg olemas. Tuleks ainult tähelepanu pöörata, mis seda rahu varjutab ja sellest lahti lasta. See on võimalik, aga seda saab teha igaüks ise - enda sees.“
Ühed nimetavad mind rumalaks ja naiivseks, mõni aga ütleb, et ma olevat vaimse peetusega või Kremli agent. Õnneks on aga tunduvalt rohkem neid, kes saavad aru kirjutatu sisust. Samas ikkagi muudkui otsitakse süüdlasi.
Kes siis on ikkagi süüdi?
Minu jaoks kehtib tõde, et nii kaua kuni otsime süüdlast, siis oleme valinud suure sammu astuda kaugemale oma sisemisest rahust ja mõistmisest. Süüdlase otsimine ja süüdistamine on oma sisult samuti vägivald, mis tekitab ainult vägivalda juurde. Ühes kommentaaris tõin võrdluse lapsega, kelle vanemad on pööranud teineteise vastu ning sõdivad omavahel loopides teineteise aadressil süüdistusi ja arvates, et tema käitub ainuõigelt. Kumbki lapsevanem aga ei küsi endalt, mida see kõik teeb lapsega, mida laps oma hinges soovib ning kuidas laps on suurim kannataja sellises võitluses, mis tekitab ka tema hinge vaimse trauma kogu eluks.
Täpselt seesama toimub ka hetkel inimkonna tasandil – toimub järjekordne võitlus, kus valitakse pooli, otsitakse süüdlasi ja mängitakse jumalaid, kellel on õigus määrata, mis on tõde või kes on milleski süüdi. Aga kes siis on süüdi? Kas Venemaa ja Putin või hoopiski NATO ja Biden või hoopiski Hiina või ehk ÜRO või hoopiski meedia, kes kogu asja kajastab täpselt selle külje alt, mis kellelegi parajasti kasulikum on? Kes on süüdi selles, et noored poisid võtavad kätte relvad ja lähevad tapma teisi inimesi?
Kui me hakkame mööda ajalugu tagasi liikuma, siis jäämegi leidma süüdlasi. Mida see aga meile tegelikult annab – kas läbi selle jõuame rahuni? Kas sealt tuleb õnn? Kas seeläbi mõistame, kuidas järjepidevalt mängitakse ja manipuleeritakse meiega, et me elaksime järjepidevalt hirmus ja seeläbi hakkaksime väikeseid lahinguid pidama oma lähedastega, oma sõpradega, oma kaasmaalastega.
Küsi endalt, mis protsessid Sinu sees toimuma hakkasid?
Mida Sa hetkel tunned? Ebaõiglust? Hirmu? Kurbust? Häbi? Miks Sa neid tundeid tunned – kust need tulevad?
Kas tunneksid neid samu tundeid siis, kui Sul poleks telekat, poleks internetti ja oleksid oma perega mõnes kaunis metsamajakeses kamina ees ja ei tarbiks meediat? Siit saad juba esimese vastuse, kuidas välised tegurid kutsuvad Sinus esile erinevaid emotsioone ja suunavad Sind mõtlema ja tundma täpselt sellises suunas nagu keegi väljast soovib. Kas küsid aga endalt,mida Sina ise soovid, mida Su pere soovib, mida järeltulevad põlvkonnad soovivad?
Kas Sinu sooviks ongi elada kogu aeg selliste negatiivsete emotsioonide mõju all? Muudkui tunda hirmu, sest kui maailmas üks teema vaibub, siis tärkab kohe uus ja see jõuab Sinuni ikka ja jälle meedia vahendusel. Kes sellest võidab? Kindlasti mitte Sina ise, sest kui elad pidevalt hirmus, ärevuses või kurbuses, siis see ei ole ju rahu. See ei ole vabadus. Miks Sa siis ise valid selle negatiivse suuna ja lased end kaasa kiskuda?
Veel parem küsimus on selles, kuidas Sa selle negatiivuse enda seest välja lased? Hetkel on ju selgelt näha, kuidas taaskord inimesed hakkavad omavahel riidu kiskuma. Valitakse pooli, surutakse peale oma tõde, süüdistatakse ja selle käigus tegelikult kaugenetakse rahust.
Kas me pole siis ajaloost seni mitte midagi õppinud?
See kõik, mis hetkel toimub, on läbi ajaloo toimunud juba nii palju kordi varemgi. Läbiv muster on alati olnud sama. Tohutu manipuleerimine selleks, et elaksime pidevas hirmus ja selle hirmu all oleksime veel enamgi manipuleeritavad. Juba hetkel on väga paljud inimesed võtnud seisukoha, et ollakse koheselt valmis haarama relva ja minema teisi inimesi tapma. Juba praegu käib verbaalne sõda sotsiaalmeedias ja ilmselt ka paljude pidulaudade taga, kus täna peaks olema Eesti pidupäev. Inimesed ise valivad sõdimise täiesti vabast tahtest, aga samal ajal valetades endale, et soovitakse rahu. Kui sooviksite rahu, siis oleksitegi rahus. Rahu sooviv inimene mõistaks, et ühtegi sõda ei saaks kunagi toimuda, kui mitte ükski inimene ei tõstaks kätt teise vastu. Rahu sooviv inimene mõistaks, et ka verbaalne rünnak on üks osa sellest sõjast. Mitte keegi ei sunni hetkel seda tegema, vaid iga inimene teeb seda ise ja see on tingitud inimese enda sisemisest valust – hirmust, ebaõigluse tundest, kurbusest, häbist või misiganes muust analoogsest tundest.
Mida Sa ise võidad sellest, kui hetkel loed meediat ja selle põhjal valid pooli ning ise sisened sellesse sõtta. Kes siis on tegelikult süüdi, et Sa ise lased endaga manipuleerida ja astud sellesse lõksu, mida mingid psühhopaatsed tegelased kuskilt oskuslikult orkestreerivad?
Sa ei pea langema taaskord samasse lõksu. Sa ei pea minema selle kõigega kaasa viisil, et hakkad ühel või teisel viisil seda sama vägivalda edasi levitama. Sul on võimalik mõista, mis toimub. Sul on võimalik mõista, kuidas Sinu sees käivitusid emotsioonid. Need emotsioonid saab läbi tunda ka läbi armastuse ja neist lahti lasta ilma, et see hävitaks Sind või Sind ümbritsevaid inimesi. Sul ongi olemas valik, kas minna selle haiglase psühhopaatse mänguga kaasa või valida südame järgi.
Mina ei häbene välja öelda, et mina ei kavatse haarata relva, ma ei lase endaga manipuleerida ei meedial ega mingitel vägivalda pooldavatel inimestel. Ma ei lähe sellega kaasa. Ma ei asu ründama teisi inimesi enda ümber ega levita edasi seda vägivalda. Ma ei pea seda tegema, sest mul on olemas valikud.
Ma valin rahu. Ma valin elada hirmuvabalt. Ma valin armastuse. Ma valin vabaduse.
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis alljärgnevalt leiad konto andmed, kuhu head inimesed saavad teha mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar