Kuhu ma kadusin?

Kindlasti on selline küsimus käinud läbi mitmete siinse blogi lugejate mõtetest. Kirjutasin nii aktiivselt pea igapäevaselt ja siis järsku tekkis 40 päeva vaikust. Ma olen vahepealsel ajal korduvalt plaaninud kirjutada, mõtteid on olnud väga palju ja teemasid samuti. Veel rohkem on olnud läbielamisi, tundeid ja arusaamisi nii elust kui ka ümbritsevast. Küll aga ei ole jõudnud mitte hetkekski kirjutamiseni. Samas sõna “kadunud” on ilmselt väga vale antud olukorras, sest ma enda jaoks näen, et ma ehk olen vahepealsel ajal väga palju hoopis ennast leidnud.

Kõik algas sellel perioodil, kui võtsin mitmel korral ette jalutuskäigud koos fotokaameraga, et jäädvustada talve minekut ja kevade tulekut. Ühel järjekordsel õhtupoolikul kui mul kaamera kaelas rippudes asusin jalutuskäigule oma lähedases metsas ja mererannikul, siis oli plaanis minna hoopis teist teed pidi, kuid korra pealt tuli mingi sisemine soov keerata teelt ja pöörduda mere äärde. Missest, et teekond sinnani oli väga jäine ja raskelt läbitav, siis võtsin ette selle keerulisema raja.

Jõudsin mere äärde, kus päike oli loojunud, meri veel täielikult jääkaane all ja taevas olid väga mõnusad, aga külmad talvised värvid. Jõudsin paika, kus täpselt pool aastat varem jätsin hüvasti oma parima sõbraga. Need, kellel pole olnud kodulooma – koera – ei pruugi ehk seda väga mõista. Minu elus oli 12 aastat igapäevaselt mu kõrval väga suure hingega ja tõeliselt intelligentne koer, kes oli vaieldamatult minu parim sõber. Just seetõttu, et ta oli alati minu jaoks olemas, elas minuga koos läbi kõik rasked ajad mu elus, mõistis täielikult minu emotsioone s.t. kui olin kurb, siis tuli alati mu juurde, pani oma koonu mulle sülle ja justkui püüdis lohutada. Kui olin vihane, siis hoidis mõõdukalt eemale ja muul ajal andis endast maksimumi, et mind alati tegevuses hoida.

Pool aastat oli möödas päevast – õigemini ööst, kui ta tegi oma viimase hingetõmbe mu käte vahel – vaadates veel sügavalt mulle silma oma äärmiselt targa pilguga ja mõistes täielikult toimuvat. Ma ei hakka üldse salgama, et tegemist oli väga-väga raske ööga ja sellele järgnenud perioodiga. Nädal aega peale seda jõudis minuni urn tema tuhaga – mille ma mõned päevad hiljem puistasin just sinna samasse merevette, kus talle ülekõige meeldis ujuda, kaevata, puutoikaid veest välja tuua ja kust ta kunagi ei soovinud tagasi koju minna. Mu sooviks oli tema tuhk puistata just sinna ja seeläbi anda talle veel tema viimane rannaskäik, mis kahjuks suvel jäi tema halva tervise tõttu tegemata.

Ma jõudsin nüüd veebruari keskel just sinna samasse randa täpselt pool aastat peale tema surma kuupäeva. Juba mõned päevad enne seda oli mind piinanud väga suur sisemine kurbus, mille endast välja laskmisega kimpus olin olnud. Kes on seda tundnud, see teab, et on selline tunne, et sees on suur kurbus või valu, kuid mitte kuidagi ei taha see välja tulla – justkui oleks soov südamest nutta, kuid silmadest ei tule ühtegi pisarat. Nii oli ka minul kuni selle hetkeni. Ma istusin mererannas jää peal täpselt selles kohas, kuhu tema tuha olin puistanud ja kogu see kurbus pääses korraga minust välja. See oli ühelt poolt väga kurb hetk, teiselt poolt väga vabastav. Sellest hetkest alates on mu elus taaskord palju muutunud. Võtsin enda jaoks veidi aja maha, et jõuda selgusele selles, mis mu sees siis toimub. Seetõttu tegin pausi ka blogisse kirjutamises ja otsustasin, et jätkan sellega siis, kui õige aeg on käes.

Tänasel õhtupoolikul vaatasin filmi “The Shack” (2017) vist juba seitsmendat või ehk isegi rohkemat korda. Minu hinnangul on tegemist ühe läbi aegade parima filmiga, mis räägib inimeseks olemisest, valuga tegelemisest, armastusest, kurbusest, andestamisest ja annab ka jumala olemasoluline väga teistmoodi tähenduse. Soovitan seda filmi kõikidele, kes püüavad mõista enda sees toimuvat, on valmis avatud meelega iseendale otsa vaatama ning soovivad ka end ümbritsevaid inimesi mõista ja mitte hukka mõista.

Peale selle flmi vaatamist otsustasingi nüüd istuda arvuti ette, et taas kirjutada. Ma luban, et ma jätkan oma järjejutuga, millest kirjutan veel vast paar osa ja siis jõuan sellega sinnani, kus saan kirjutada sellest, millest ma tegelikult algselt soovisin kirjutama hakata. Püüan jätkata ka vaimsematel teemadel kirjutamist, sest mul on nii palju erinevaid arusaamisi olnud, mille püüan ka endast välja kirjutada. Ilmselt kirjutan edaspidi ka oma igapäevastest tegemistest, lastega veedetud ajast ja ehk ka mingitest põnevamatest seikadest, mis mu elus juhtuvad.

Hetkel aga tunnen, et tänaseks olen piisavalt ütelnud ja andnud endast elumärke ning mõningase vastuse sellele, kuhu ma siis kadusin.

Tänast postitust illustreerib foto sellest 18. veebruari päevast täpselt sealt mereäärsest kohast, millest siin eelnevalt kirjutasin.

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:

https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"