Kirjutan taaskord sellest tulisest teemast, sest vahepeal olen infot juurde saanud, väidelnud ja palju lugenud. Ühe postituse all tekkis ka väga asjalik diskussioon ühe teadusesuuna esindajaga, mis on tõeliselt positiivne asjade käik. Minu sooviks ongi see, et oleks rohkem arukat arutelu, mille käigus tuleb kogu teema paremini esile ning saavad kinnitust või ümberlükkamist mitmed väited ja ehk selgub paremini ka see, mis on ikkagi müüdid ja mis mitte.
Kui ei ole huvitatud lugemast seda pikka teksti vaktsiinide teemal, siis soovitan lugeda artikli teist poolt, kus toon välja osaliselt sama teema hoopis teise nurga alt. Kirjutan seal vaimsest tervisest ja ühiskonnast.
Mulle väga meeldib, et minu viimaste postituste alla tekkis väga asjalik diskussioon. Selles diskussioonis polnud sildistamist, ülemäärast lahmimist ega ka negatiivset ärapanemist. Just sellist arutelu on rohkem vaja ja kui minu väike blogi loob aluse selleks, siis on see väga teretulnud. Usun, et see toob kasu kõikidele – ka meditsiiniesindajad võiksid lugeda ja saaksid ka ehk aru, kus on need kitsaskohad ja kust tekivad mõningad müüdid. Ka tuleb selgelt välja see, mida nad saaksid oma sõnavõttudes ja seisukohtades muuta, et ühiskonnas oleks rohkem kainet mõtlemist ja rahulikumat mõistusepärast arutelu.
Minu hinnangul on müüte ja isegi absurdseid väiteid mõlemal poolel – nii vaktsiinide pooldajate kui ka vastaste hulgas. Veel rohkem on segast infot ja palju selliseid asjaolusid, mis ei ole tegelikult tõest kinnitust leidnud.
Üks sellistest väidetest on see, et leetrite esinemine oli tugevas langustrendis juba enne vaktsiini kasutusele võtmist. Olles nüüd ise vaadanud ja uurinud statistikat, siis olen saanud selgeks, et päris selget infot selle kohta ei ole. Kindel on see, et leetritest põhjustatud surmajuhtumid olid langustrendis pikalt juba enne vaktsiini kasutusele võtmist. Uurisin põhjalikult Eesti statistikat ja selle järgi esines leetreid rohkem 50ndatel ja 60ndatel ja seejärel hakkasid juhtumid järk-järgult vähenema. Küll aga hakkasin paralleelselt uurima ka seda, mis toimus meie rahvastikus üldse sellel ajajärgul ja leidsin, et 50ndatel ja 60ndatel toimus suur rahvastiku tõus tänu sisserändele teistest Nõukogude Liidu riikidest. See oli see ajajärk, kus toodi sisse väga suur hulk elanikke. Näiteks suurenes 50ndate lõpust 60ndate lõpuni rahvaarv ca 10% ehk juurde tuli ca 150 000 elanikku.
Sellel ajal oli kõige suuremaks leetrite registreerimiseks ca 24 000 juhtumit aastas. Keskmiselt jäi see number aga 10 000 juhtumi lähedale. Enne 50ndaid aastaid oli keskmine näitaja ca 3000 juhtumi kandis. Alates 70ndates oli juhtumite keskmine arv taas 4000-5000 lähedal.
Pole võimalik kuidagi teha kindlaks seda kui palju mõjutas haiguse levikut muutused rahvastiku liikumises. 50ndatest sai alguse ka Tallinnas suurte linnaosade rajamine ja ehitamine – Mustamäe, Õismäe ja 70ndate lõpust Lasnamäe ehitamine. Ühelt poolt oli tegemist kindlasti elutingimuste paranemisega, teiselt poolt jällegi suurte elanikegruppide tekkimine.
Sellise info hulga juures on üsna võimatu hinnata loogikat nakkushaiguse leviku ja esinemissageduse osas. Ma ei väidagi seda, et leetrite vaktsiin ei toimiks – kindlasti andis ta tulemusi selleks, et haigusepuhangud vähenesid märgatavalt. Aga kindlasti oli lisaks vaktsiinile ka palju muid tegureid, mis samuti andsid häid tulemusi. Näiteks kasvõi see asjaolu, et paljud inimesed olid haiguse läbi põdenud ja saanud läbi selle eluaegse immuunsuse tänu millele said ka nende lapsed läbi emapiima kaitse esimestel elukuudel. Kindlasti määras elutaseme tõus, meditsiini üldine areng, teadmised haiguse levikust ja selle piiramisest jne. Tegureid on väga palju. Seega kindlasti pole õige väita ka seda, et ainult tänu vaktsiinile on haiguse levik peatunud.
Üks vaktsiinipooldajate väga suur argument on pidevalt ka see, et just tänu vaktsiinivastastele on tänasel päeval nakkushaigused tõusuteel. Kui on teada, et Ukrainas olid suuremad puhangud ja teame ka seda, milline olukord on olnud Ukrainas viimase 10 aasta jooksul – sõjalised olukorrad ja lisaks sellele tuleb välja, et seal manustati praakvaktsiini, siis on see suur koht otsavaatamiseks nendele, kes sellise vaktsiini tootsid ja seda levitasid. Lisaks see sõjaline olukord, mis riiki tugevalt laastas. Ainuüksi juba elatustaseme järgi vaadates on Ukraina väga halvas seisus võrreldes mistahes muu Euroopa riigiga. Kuna seal riigis elab ka ca 45 miljonit elanikku, siis arvestades kõiki neid asjaolusid on ka väga loogiline, et nakkushaigused rohkem levivad. Küll aga pole sellel mingit pistmist vaktsiinivastasusega, mida nii väga püütakse väita ja peale suruda.
Vaktsiinivastaste üheks väga suureks väiteks on autismihaigete laste väga suur kasv sellel perioodil, kus on toimunud väga aktiivne vaktsineerimine. Vaatasin sellele statistikale ka ise otsa ja tõesti on näha, et 80ndate lõpust on autism väga jõudsalt ja hüppeliselt kasvanud ja see kasv muudkui jätkub. Püüdsin lugeda ka mitmeid uuringuid (pealiskaudselt, sest põhjalikult süvenemiseks kuluks mul ilmselt aastaid). Sain teada, et erinevaid uuringuid on tehtud mitmeid ja peamine väide on see, et pole leitud (teaduslikult tõestatud) kinnitutust mingi vaktsiini ja autismi vahel. Sain aga aru ka sellest, et uuritakse väga spetsiifiliste nüansside alusel. Ma ei ole ise hariduselt arst ja inimese anatoomiat ma ei tunne piisavalt hästi ja seega on mul keeruline hinnata, kas on analüüsitud piisavalt laialt või väga kitsalt s.t. kas on selliseid nüansse, mida pole üldsegi uuritud või mitte. Küll aga võin teha üldistuse ja öelda seda, et hetkel ei saa kindlasti ka välistada autismi ja vaktsiinide omavahelist seost, sest erinevaid vaktsiine on väga palju, mida lastele süstitakse. Vaktsiinid erinevad ka riikide lõikes, inimesed, kliima, elutingimused jms tegurid samuti erinevad. Ainuüksi juba inimeste organismid on erinevad, nende vastuvõtlikus jms. Kuna lastele süstitakse tänapäeval rohkem vaktsiine kui ei kunagi varem, siis minul tekib küll väga loogiline küsimus, kas ja kuidas on üldse võimalik põhalikult uurida nende kõikide mõju ka pikaajalises plaanis. Näiteks seda, kuidas mõjutab 10 erineva vaktsiini koosmõju inimest 10 aasta lõikes. Selliste põhjalike uuringute tegemine võtab aastaid, kulub kindlasti meeletu hulk raha.
Küll aga ei tohiks sellisel kujul väita, et puudub seos ja vaktsineerimine ei too kaasa negatiivseid tagajärgi. Küll aga selliseid väiteid tehakse ja lausa meditsiinisektori esindajate poolt. Minu loogika ütleb seda, et isegi kui praeguste uuringute põhjal ei ole leitud seost, siis see ei anna alust 100% veendumusega ütelda, et seda seost ei olegi. Võibolla ikkagi on, aga seda pole veel leitud.
Lisaks autismile on kasvanud tugevalt ka diabeet, levib palju epilepsiat, allergiaid ja mitmeid muid selliseid haigusi/nähtusi, mida 30, 50 või 100 aastat tagasi esines väga vähe.
Tahan jõuda selleni, et müüte ja tõestamata väiteid esineb väga palju mõlemal poolel. Nii vaktsiinipooldajate kui ka vastaste hulgas. Vaktsiinipooldajate ridades on ka arstid, teadlased ja ametlikud asutused, kelle puhul peaks küll kehtima aga üks kindel joon. Nad peaksid oma väljaütlemistes ja esitatud väidetes olema äärmiselt korrektselt. Kui tehakse teadust, siis peaksid ju väited olema 1:1 samad erinevate arstide ja selle suuna esindajate poolt. See aga nii ei ole. Üks ütleb ühte ja teine hoopis erinevat. Kui nad lähtuvad samadest algandmetest, samadest teadusuuringutest ja üheselt tõendatud infost, siis kuidas saab olla nii, et väited erinevad? See on asi, mis on minu jaoks arusaamatu. Või kuidas saavad nad teha põhjapanevaid järeldusi ja väita midagi 100% tõe pähe, kui tegelikult on teada, et kõiki nüansse polegi kunagi võimalik testida.
Toon siia väga üldistatud näite hoopis teisest valdkonnast. Teaduslikult pole tänaseks tõendatud, et Universumis leiduks elu peale planeet Maa. Seda on ju uuritud ja otsitud juba aastakümneid, kuid ei ole ühtegi tõendit, et elu leiduks. Kas see annab õiguse väita, et teaduslikult on tõendatud, et elu ei eksisteerigi? Missest, et igaüks saab aru, et uuritud on vaid väga tühine % kogu universumist ja 99,99...% on ilmselt uurimata.
Minu meelest oleks õige väita, et sellist kindlat või tõest väidet ei ole võimalik anda, kuid need uuringud, mis tänaseks on tehtud, seda väidet ei kinnita.
Mind tõsiselt häirib see asjaolu, et meditsiinis ühtesid väiteid üteldakse täie veendumusega. Näiteks seda tänu vaktsiinidele on mingi hulk nakkushaigusi peaaegu kadunud. Näiteks rõuged. Selle väite juures jääb ütlemata, et oli veel kümneid tegureid, mis võisid ka mõjutada. Lähtutakse pelgalt statistikast, et aastate lõikes on haiguselevik vähenenud ja samal perioodil olid kasutusel vaktsiinid. Tehakse üldistus ja tõmmatakse jäme paralleel kahe joone vahel, mida graafikutes nähakse. Aga täpselt samasugune joon jookseb vaktsineerituse ja autismi vahel. Seal aga öeldakse üsna veendunult, et tegemist on kokkusattumusega. Samal ajal tunnistatakse, et meditsiinil puudub igasugune teadmine sellest, mis autismi põhjustab. Seda lihtsalt ei teata. Ka ei ole teada, mis tekitab epilepsiat, diabeeti, allergiaid. On oletused, aga pole tegelikult teada.
Seega korrektne oleks igas väites jääda lõpuni ausaks ja tõeseks. Seda siis mõlemalt poolelt. Ei tohiks tea üldistusi, kas vaktsiinid tekitavad autismi või ei tekita. See pole tänaseks teada. Samuti pole õige 100% väita, et tänu vaktsiinidele on haigused kadunud. Kui ei ole kindlalt teada, kas tegemist oli vaktsiinide teenega või mitte.
Selle viimase väite kinnituseks toon välja sellise nakkushaiguse nagu sarlakid. Tegemist on nakkushaigusega, millest meedias on väga vähe räägitud, kuid ometigi levib seda mitmetes kordades rohkem kui leetreid. 2018a. statistika alusel oli sarlakeid Eestis 29x enam kui leetreid ja 2019. a esimesel poolel 7x enam kui leetreid. Samas on aga sarlakite juhtumid aasta-aastalt järjest vähenenud. Selle haiguse vastu pole olemas vaktsiini. Järelikult on haigus vähenenud mingite muude tegurite mõjul. Miks aga ikkagi käib nii meeletu arutelu ja paanika tekitamine just leetrite teemal, aga mitte teise nakkushaiguse osas, mida on tunduvalt rohkem? Jah, üsna lihtne oleks jõuda järelduseni, et räägitakse just nendest haigustest, mille vastu on vaktsiin olemas. Vähem neist, mille vastu puudub vaktsiin. Ja sealt edasi ongi lihtne jõuda vandenõuteooriani, et asja taga on ravimite müügist huvitatud inimesed. Ei, ma ei arva ise kindlasti nii, aga tõin välja loogika, kuidas selleni on väga lihtne jõuda.
Seega lõpuks jään ikkagi enda väite juurde, et vaktsineerimine peabki jääma vabatahtlikuks ja igal inimesel peab jääma endal võimalus otsustada, kas ennast ja oma lapsi süstida või mitte. Tõene info peaks olema kõikidele kättesaadav ja see ei tohi olla kallutatud. Samuti arvan, et ei tohiks kergekäeliselt tekkida arutelusid mitte-vaktsineerijate sanktsioonide osas (lastetoetuste äravõtmine, lasteaia koha mitte võimaldamine jms). Kui tegemist on vabatahtliku valikuga, siis ei saa ega tohi ka mingeid sanktsioone kehtestada ega nendega ka ähvardada. Kui meedias võtavad sõna meditsiiniesindajad, siis ka nemad ei tohiks esitada tõendamata väiteid või teha ühepoolseid üldistusi. Sest just tänu sellistele väidetele levib ka mõtlevates inimestes usaldamatus ja umbusk, sest kui kasvõi üks väide osutub valeks, siis kahandab see hetkega kogu jutu usaldusväärsust. Minu puhul on see just täpselt nii – mul tekib kohe põhjendatud küsimus, kuidas ma saan usaldada ülejäänud juttu, kui juba üks või mitu väidet ei ole tõesed. Tekib kahtlus kallutatuses.
Ka haigustest endast rääkimine peaks olema korrektsem. Näiteks leetrite põhjal olen nüüd uurinud selle haiguse tõsidust. Just seepärast, et suur hulk räägib sellest, et tegemist väga ohtliku viirusega. Teised jällegi ütlevad, et tegemist on tavalise (nö lihtsa) lastehaigusega. Kõikide puhul on ühine aga see väide, et enamasti lastel kulgeb haigus kergemalt. Seda eeldusel, et tegemist on normaalse, terve organismiga.
Siinkohal esitan hüpoteesi, millest paluksin mitte kinni võtta ei pooldajatel ega ka vastastel. Puhtalt minu enda oletus. Kui on laps, kes toitub tervislikult, tema organismis on normaalselt vitamiine, viibib rohkelt värskes õhus, liigub palju ja on aktiivne. Ka tema vaimne tervis on korras ehk kodune õhkkond on eluterve, siis minu eeldus on see, et selline laps ei pruugigi üldse nakatuda niivõrd kergekäeliselt ja kui ka nakatub, siis ta põeb haiguse läbi ja haiguskulg on lihtne (normaalne).
Miks selle välja tõin?
Seetõttu, et ehk peaks olema valdav rõhk sellel, et luua sellised tingimused. Rääkida rohkem tervislikust toitumisest, eluviisidest ja sellest, kuidas tagada see, et lapse organism oleks võimalikult tugev. Seda võiksid meditsiiniesindajad iga kord ka tunduvalt suurema kaaluga välja tuua kui teemaks on leetrid või mingid muud nakkushaigused või kui teemaks on vaktsineerimine. Näiteks meedias esinev arst võiks vähemalt pool oma sõnavõtust pühendada sellele, et mitte kõlada kui ravimifirma müügiagent, vaid pigem tõesti inimene, kes hoolib lastest ja nende tervisest.
Mina isiklikult oleksin sellisel juhul tunduvalt positiivsemalt meelestatud ja minus ei tekiks nii palju kahtlusi ja umbusku kogu süsteemi osas. Tänaseks on mul aga reaalne kogemus sellega, kus üks perearst ütleb selgesõnaliselt, et pole mõtet kulutada aega ja energiat vitamiinidele ning tervislikule toitumisele, sest see ei aita niikuinii. Seda kontekstis, kus teemaks oli lapse naha olukord ja üldine vastuvõtlikus viirustele. Küll aga kirjutavad arstid väga kergekäeliselt välja antibiootikume ka olukorras, kus pole isegi korralikult veendunud nende vajaduses. Ka põletikunäitaja polnud ülemäära suur. Tegemist reaalsete juhtumitega minu enda peres sellel aastal. Tallinna lastehaigla EMO diagnoosis lapsel kõrvapõletiku, mille peale vaid nädal hiljem nina-kurgu-kõrva spetsialist selle diagnoosi ümber lükkas ja teatas, et mu lapsel pole olnud mingit põletikku kõrvas. Usutles veel üksjagu, miks lasime lapsele nii kergekäeliselt antibiootikumid määrata. Antibiootikumid ju nõrgendavad tervist ja muudavad lapse vastuvõtlikumaks erinevatele haigustele.
Tänaseks olen lugenud üksjagu palju erinevaid artikleid, kirjutisi ja muid postitusi, kus on teemaks klassikaline meditsiin vs alternatiivne meditsiin, vaktsiinide pooldamised vs vaktsiinide vastasus, kerakujuline maa vs lapik maa jne. Igal pool on hulgaliselt kommentaare ja põhiliselt jääb silma see, kuidas argumenteerides löövad inimestel emotsioonid üle ning minnakse väga isiklikuks, labaseks, mõnitavaks, ründavaks ja naeruvääristavaks. Lisaks see, et pillutakse argumente, millest pole tegelikult mingeid arusaamasid ja räägitakse faktidest, mille osas pole isegi ettekujutust, kas need on olemas või mitte.
Kui seda teevad lihtsad inimesed, kelle haridus- ja haritustase on madal ehk siis pole just kõige intelligentsemad inimesed, siis on see küll kurb ja ebameeldiv, aga paraku mingis osas paratamatus. Seda mistahes teema mõlema poole esindajate hulgas. Nendest ma ei soovigi kirjutada. Minu mureks on aga see kui haritumad ja intelligentsemad inimesed, kelle sõnadel on tunduvalt suurem kaal, lähevad sellega kaasa ja ise selliselt sõna võtavad. Toon siinkohal veelkord välja meie sotsiaalministri lause:
“Kui pool ja rohkem lapsevanematest kasvõi korra kahtleb oma järeltulijate vaktsineerimise vajaduses, oleme võtnud suuna sinna, kus juba laiutavad lamemaalased, MMS-i joojad, tunnustatud kristalliterapeudid ja lingamigurud. Me oleme võtnud suuna päramisse nurka, idioodistunud usupõhisesse nakkusohtlikku ühiskonda.”
Sellise sõnavõtu puhul tekib päris nõutu ja kurb tunne. Tegemist on ikkagi ministriga, kes peaks igal moel olema eeskujuks ja kelle järgi nii või naa juhinduvad paljud inimesed.
Lahkan aga sellist olukorda hoopis teise nurga alt. Mis on ikkagi see, mis paneb inimest selliselt reageerima ja selliseid väljaütlemisi tegema? Ilmselge on see, et temas pidid tekkima mingid emotsioonid ja ärritus. Mille peale ta siis ärritus? Kui inimest mingi teema teravalt torkab, siis enamasti on tema sees mõni lahendamata probleem, mis parajasti aktiveerus ja kust tõusid üles sellised negatiivsed emotsioonid. Kas võib olla ehk vastuolu tema mõistuse ja südame vahel, mis tuleneb sellest, et tal on tegelikult sisemine konflikt tänu sellele, et kuskil sisemuses teab, et kõik ei ole päris nii nagu ta peab rääkima. Rääkima peab aga seda, mida süsteem nõuab, sest sellisel juhul saab ta olla minister, ego saab rahuldatud, tema võimujanu kustutatud, teenib rohkelt raha. Küll aga südames tunneb, et “müüb oma hinge kolme tilga vere eest”.
Tihtipeale kipuvad inimesed olema süsteemis nii tugevalt sees, et tulihingeliselt võitlevad selle süsteemi eest, mis aga elatub ka tema enda “verest”. Selline ütlemine on pärit juba 90ndate lõpus linastunud filmist “Matrix”, kus inimesed olid oma sisult orjad ja ressursiks masinatele. Needsamad inimesed elasid teadmatuses ja kuna olid süsteemis nii sees, siis olid lausa elu hinnaga valmis sedasama kahjulikku süsteemi toetama. Jah, tegemist oli kõigest filmiga ja nö ilukirjandusliku teosega, kuid täpselt samasugune väljaütlemine jäi kõrvu nimeka doktori sõnavõtust Eesti riikliku televisiooni eetrist, kus ta vaktsineerimise teemas tõi näite raamatust “Onu Tommi onnike”.
Tahan oma mõtisklusega jõuda sinnani, et väga suur osa teemast jõuab välja vaimse terviseni ja seda nii üksikisikute osas kuni ühiskonnani tervikuna välja. Kui keegi ütleb, et ta midagi või kedagi vihkab, siis peegeldab see otseselt probleeme tema enda vaimses tervises. Ilmselgelt on sellise inimese sees mingid lahendamata olukorrad tänu millele ta kannab endaga kaasas vihkamist või muid emotsioone, mis väljenduvad vihana. Kui selline inimene on riigi president, siis annab see koheselt signaali tervele ühiskonnale ja jääb vaid ainult oletada, kui paljud inimesed teadlikult või alateadlikult temast juhinduvad ja saavad kinnitust, et see ongi igati normaalne vihata ja oma lahendamata probleeme või allasurutud emotsioone valimatult välja paisata ja teiste peale välja elada.
Vaimne tervise pool kogu selles alternatiivse meditsiini vs meditsiini, vaktsineerida vs mitte vaktsineerida teemas on jäänud väga tuntavalt kõrvale. Nii palju kui ma olen ise teemat uurinud, lugenud, siis täheldan, et palju rohkem pööratakse vaimsele tervisele ja tervislikele eluviisidele tähelepanu just alternatiivse eluviisi esindajate hulgas.
Toon selge näite, et ei ole kuigi palju näha ega kuulda sellest, et lastele juba alates lasteaiast hakata rohkem rääkima vaimsest tervisest. Pean silmas seda, et samasugune temaatika, mis toimub psühholoogi või terapeutide kabinetis, kus 20, 30 või 40 aastased inimesed hakkavad elus esimest korda lahkama oma emotsioone ja oma sisemisi probleeme. Sedagi vaid valitud juhtudel, sest valdav enamus ei jõua kunagi sellisesse kabinetti või siis ei suuda ka seal enda sisse vaadata. Miks? Sest sellistel teemadel pole kunagi räägitud ja see tundub niivõrd võõras (isegi tabu), mis tekitab inimestes koheselt tugeva vastureaktsiooni ja mitmetel kordadel isegi viha või siis äärmiselt tugeva eituse.
Kui aga kogu ühiskonnas – ülevalt poolt allapoole – juhitaks rohkem tähelepanu sellistele teemadele. Juba lasteaiast alates õpetataks lastele emotsioonidest arusaamist, nendega toimetulemist. Alguses väga mänguliselt, aga kooliealistele juba tunduvalt põhjalikumalt. Võib vaid oletada kui palju tervem võiks olla pealekasvav põlvkond. Kui paljud koolikiusamise, vägivalla, alkoholismi/narkomaania, üldise halva tervise jms teemad võiksid muutuda ja väheneda.
Seejuures võiks sellest olla tuntav mõju ka meditsiinile ja ehk ka otseselt sellesamale vaktsineerimisteemale. Seda mitmetes erinevates tahkudes. Üks neist tahkudest oleks see, kuidas toimuks arutelu ühiskonnas, mis tänasel päeval on juhitud väga negatiivsetest sisemistest emotsioonidest, mida ei osata kontrollida ja tänu sellele toimuvad üsna jubedad sõnavõtud, sildistamised, mõnitamised kuni tapmisähvardusteni välja.
Alustama peaks aga ikkagi ülevalt poolt. Näiteks seesama sotsiaalminister peaks võtma kätte ja tugevalt analüüsima ennast ja oma sõnavõttu. Sest just tema võiks olla see persoon, kes paneb alguse sellele, et pealetulev põlvkond oleks tunduvalt tervem – nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tänase suhtumisega on võtnud suuna täpselt teisele poole. Ma täiesti mõistan, miks see nii on. Küll aga tekib küsimus, kuidas saakski see suhtumine ja suund muutuda, kui kogu surve ja üldine seisukoht on üsna negatiivne. Kahtlen, et tänasel päeval võiks ministrikohale saada inimene, kes on ise sisemiselt tasakaalus ja propageerib kõike seda, mida siin kirjutasin. Tänane ravimi-ja-keemia usk kukutab ta kahjuks väga kiirelt. Selle järelduse teen sellelt pinnalt, et kui keegi arstidest, ametkondade esindajatest või riigi ladvikust julgeb kasvõi natuke kahelda tänases meditsiinisüsteemis või anda soovituse, mis ei järgi valitsevaid seisukohti, siis algab päris ulatuslik “nõiajaht” kuni see inimene on süsteemist kõrvaldatud. Kahjuks on ju tegemist reaalse olukorraga tänases olukorras.
Mina kutsun aga kõiki üles olema mõistlikud. Jääma viisakaks ja kui seda ei suuda, siis pöörama pilgu endasse ja küsima endalt, miks ei suuda jääda inimlikuks. Siis vastavalt tegelema selle probleemiga. Alustades iseendast. Ka meditsiini teemades endiselt lugema, otsima ja uurima, oma peaga mõtlema. Mitte uskuma pimesi üht või teist poolt ja jäägitult võitlema millegi eest, millest endalgi tegelikult arusaama pole.
Kui ei ole huvitatud lugemast seda pikka teksti vaktsiinide teemal, siis soovitan lugeda artikli teist poolt, kus toon välja osaliselt sama teema hoopis teise nurga alt. Kirjutan seal vaimsest tervisest ja ühiskonnast.Mulle väga meeldib, et minu viimaste postituste alla tekkis väga asjalik diskussioon. Selles diskussioonis polnud sildistamist, ülemäärast lahmimist ega ka negatiivset ärapanemist. Just sellist arutelu on rohkem vaja ja kui minu väike blogi loob aluse selleks, siis on see väga teretulnud. Usun, et see toob kasu kõikidele – ka meditsiiniesindajad võiksid lugeda ja saaksid ka ehk aru, kus on need kitsaskohad ja kust tekivad mõningad müüdid. Ka tuleb selgelt välja see, mida nad saaksid oma sõnavõttudes ja seisukohtades muuta, et ühiskonnas oleks rohkem kainet mõtlemist ja rahulikumat mõistusepärast arutelu.
Minu hinnangul on müüte ja isegi absurdseid väiteid mõlemal poolel – nii vaktsiinide pooldajate kui ka vastaste hulgas. Veel rohkem on segast infot ja palju selliseid asjaolusid, mis ei ole tegelikult tõest kinnitust leidnud.
Üks sellistest väidetest on see, et leetrite esinemine oli tugevas langustrendis juba enne vaktsiini kasutusele võtmist. Olles nüüd ise vaadanud ja uurinud statistikat, siis olen saanud selgeks, et päris selget infot selle kohta ei ole. Kindel on see, et leetritest põhjustatud surmajuhtumid olid langustrendis pikalt juba enne vaktsiini kasutusele võtmist. Uurisin põhjalikult Eesti statistikat ja selle järgi esines leetreid rohkem 50ndatel ja 60ndatel ja seejärel hakkasid juhtumid järk-järgult vähenema. Küll aga hakkasin paralleelselt uurima ka seda, mis toimus meie rahvastikus üldse sellel ajajärgul ja leidsin, et 50ndatel ja 60ndatel toimus suur rahvastiku tõus tänu sisserändele teistest Nõukogude Liidu riikidest. See oli see ajajärk, kus toodi sisse väga suur hulk elanikke. Näiteks suurenes 50ndate lõpust 60ndate lõpuni rahvaarv ca 10% ehk juurde tuli ca 150 000 elanikku.
Sellel ajal oli kõige suuremaks leetrite registreerimiseks ca 24 000 juhtumit aastas. Keskmiselt jäi see number aga 10 000 juhtumi lähedale. Enne 50ndaid aastaid oli keskmine näitaja ca 3000 juhtumi kandis. Alates 70ndates oli juhtumite keskmine arv taas 4000-5000 lähedal.
Pole võimalik kuidagi teha kindlaks seda kui palju mõjutas haiguse levikut muutused rahvastiku liikumises. 50ndatest sai alguse ka Tallinnas suurte linnaosade rajamine ja ehitamine – Mustamäe, Õismäe ja 70ndate lõpust Lasnamäe ehitamine. Ühelt poolt oli tegemist kindlasti elutingimuste paranemisega, teiselt poolt jällegi suurte elanikegruppide tekkimine.
Sellise info hulga juures on üsna võimatu hinnata loogikat nakkushaiguse leviku ja esinemissageduse osas. Ma ei väidagi seda, et leetrite vaktsiin ei toimiks – kindlasti andis ta tulemusi selleks, et haigusepuhangud vähenesid märgatavalt. Aga kindlasti oli lisaks vaktsiinile ka palju muid tegureid, mis samuti andsid häid tulemusi. Näiteks kasvõi see asjaolu, et paljud inimesed olid haiguse läbi põdenud ja saanud läbi selle eluaegse immuunsuse tänu millele said ka nende lapsed läbi emapiima kaitse esimestel elukuudel. Kindlasti määras elutaseme tõus, meditsiini üldine areng, teadmised haiguse levikust ja selle piiramisest jne. Tegureid on väga palju. Seega kindlasti pole õige väita ka seda, et ainult tänu vaktsiinile on haiguse levik peatunud.
Üks vaktsiinipooldajate väga suur argument on pidevalt ka see, et just tänu vaktsiinivastastele on tänasel päeval nakkushaigused tõusuteel. Kui on teada, et Ukrainas olid suuremad puhangud ja teame ka seda, milline olukord on olnud Ukrainas viimase 10 aasta jooksul – sõjalised olukorrad ja lisaks sellele tuleb välja, et seal manustati praakvaktsiini, siis on see suur koht otsavaatamiseks nendele, kes sellise vaktsiini tootsid ja seda levitasid. Lisaks see sõjaline olukord, mis riiki tugevalt laastas. Ainuüksi juba elatustaseme järgi vaadates on Ukraina väga halvas seisus võrreldes mistahes muu Euroopa riigiga. Kuna seal riigis elab ka ca 45 miljonit elanikku, siis arvestades kõiki neid asjaolusid on ka väga loogiline, et nakkushaigused rohkem levivad. Küll aga pole sellel mingit pistmist vaktsiinivastasusega, mida nii väga püütakse väita ja peale suruda.
Vaktsiinivastaste üheks väga suureks väiteks on autismihaigete laste väga suur kasv sellel perioodil, kus on toimunud väga aktiivne vaktsineerimine. Vaatasin sellele statistikale ka ise otsa ja tõesti on näha, et 80ndate lõpust on autism väga jõudsalt ja hüppeliselt kasvanud ja see kasv muudkui jätkub. Püüdsin lugeda ka mitmeid uuringuid (pealiskaudselt, sest põhjalikult süvenemiseks kuluks mul ilmselt aastaid). Sain teada, et erinevaid uuringuid on tehtud mitmeid ja peamine väide on see, et pole leitud (teaduslikult tõestatud) kinnitutust mingi vaktsiini ja autismi vahel. Sain aga aru ka sellest, et uuritakse väga spetsiifiliste nüansside alusel. Ma ei ole ise hariduselt arst ja inimese anatoomiat ma ei tunne piisavalt hästi ja seega on mul keeruline hinnata, kas on analüüsitud piisavalt laialt või väga kitsalt s.t. kas on selliseid nüansse, mida pole üldsegi uuritud või mitte. Küll aga võin teha üldistuse ja öelda seda, et hetkel ei saa kindlasti ka välistada autismi ja vaktsiinide omavahelist seost, sest erinevaid vaktsiine on väga palju, mida lastele süstitakse. Vaktsiinid erinevad ka riikide lõikes, inimesed, kliima, elutingimused jms tegurid samuti erinevad. Ainuüksi juba inimeste organismid on erinevad, nende vastuvõtlikus jms. Kuna lastele süstitakse tänapäeval rohkem vaktsiine kui ei kunagi varem, siis minul tekib küll väga loogiline küsimus, kas ja kuidas on üldse võimalik põhalikult uurida nende kõikide mõju ka pikaajalises plaanis. Näiteks seda, kuidas mõjutab 10 erineva vaktsiini koosmõju inimest 10 aasta lõikes. Selliste põhjalike uuringute tegemine võtab aastaid, kulub kindlasti meeletu hulk raha.
Küll aga ei tohiks sellisel kujul väita, et puudub seos ja vaktsineerimine ei too kaasa negatiivseid tagajärgi. Küll aga selliseid väiteid tehakse ja lausa meditsiinisektori esindajate poolt. Minu loogika ütleb seda, et isegi kui praeguste uuringute põhjal ei ole leitud seost, siis see ei anna alust 100% veendumusega ütelda, et seda seost ei olegi. Võibolla ikkagi on, aga seda pole veel leitud.
Lisaks autismile on kasvanud tugevalt ka diabeet, levib palju epilepsiat, allergiaid ja mitmeid muid selliseid haigusi/nähtusi, mida 30, 50 või 100 aastat tagasi esines väga vähe.
Tahan jõuda selleni, et müüte ja tõestamata väiteid esineb väga palju mõlemal poolel. Nii vaktsiinipooldajate kui ka vastaste hulgas. Vaktsiinipooldajate ridades on ka arstid, teadlased ja ametlikud asutused, kelle puhul peaks küll kehtima aga üks kindel joon. Nad peaksid oma väljaütlemistes ja esitatud väidetes olema äärmiselt korrektselt. Kui tehakse teadust, siis peaksid ju väited olema 1:1 samad erinevate arstide ja selle suuna esindajate poolt. See aga nii ei ole. Üks ütleb ühte ja teine hoopis erinevat. Kui nad lähtuvad samadest algandmetest, samadest teadusuuringutest ja üheselt tõendatud infost, siis kuidas saab olla nii, et väited erinevad? See on asi, mis on minu jaoks arusaamatu. Või kuidas saavad nad teha põhjapanevaid järeldusi ja väita midagi 100% tõe pähe, kui tegelikult on teada, et kõiki nüansse polegi kunagi võimalik testida.
Toon siia väga üldistatud näite hoopis teisest valdkonnast. Teaduslikult pole tänaseks tõendatud, et Universumis leiduks elu peale planeet Maa. Seda on ju uuritud ja otsitud juba aastakümneid, kuid ei ole ühtegi tõendit, et elu leiduks. Kas see annab õiguse väita, et teaduslikult on tõendatud, et elu ei eksisteerigi? Missest, et igaüks saab aru, et uuritud on vaid väga tühine % kogu universumist ja 99,99...% on ilmselt uurimata.
Minu meelest oleks õige väita, et sellist kindlat või tõest väidet ei ole võimalik anda, kuid need uuringud, mis tänaseks on tehtud, seda väidet ei kinnita.
Mind tõsiselt häirib see asjaolu, et meditsiinis ühtesid väiteid üteldakse täie veendumusega. Näiteks seda tänu vaktsiinidele on mingi hulk nakkushaigusi peaaegu kadunud. Näiteks rõuged. Selle väite juures jääb ütlemata, et oli veel kümneid tegureid, mis võisid ka mõjutada. Lähtutakse pelgalt statistikast, et aastate lõikes on haiguselevik vähenenud ja samal perioodil olid kasutusel vaktsiinid. Tehakse üldistus ja tõmmatakse jäme paralleel kahe joone vahel, mida graafikutes nähakse. Aga täpselt samasugune joon jookseb vaktsineerituse ja autismi vahel. Seal aga öeldakse üsna veendunult, et tegemist on kokkusattumusega. Samal ajal tunnistatakse, et meditsiinil puudub igasugune teadmine sellest, mis autismi põhjustab. Seda lihtsalt ei teata. Ka ei ole teada, mis tekitab epilepsiat, diabeeti, allergiaid. On oletused, aga pole tegelikult teada.
Seega korrektne oleks igas väites jääda lõpuni ausaks ja tõeseks. Seda siis mõlemalt poolelt. Ei tohiks tea üldistusi, kas vaktsiinid tekitavad autismi või ei tekita. See pole tänaseks teada. Samuti pole õige 100% väita, et tänu vaktsiinidele on haigused kadunud. Kui ei ole kindlalt teada, kas tegemist oli vaktsiinide teenega või mitte.
Selle viimase väite kinnituseks toon välja sellise nakkushaiguse nagu sarlakid. Tegemist on nakkushaigusega, millest meedias on väga vähe räägitud, kuid ometigi levib seda mitmetes kordades rohkem kui leetreid. 2018a. statistika alusel oli sarlakeid Eestis 29x enam kui leetreid ja 2019. a esimesel poolel 7x enam kui leetreid. Samas on aga sarlakite juhtumid aasta-aastalt järjest vähenenud. Selle haiguse vastu pole olemas vaktsiini. Järelikult on haigus vähenenud mingite muude tegurite mõjul. Miks aga ikkagi käib nii meeletu arutelu ja paanika tekitamine just leetrite teemal, aga mitte teise nakkushaiguse osas, mida on tunduvalt rohkem? Jah, üsna lihtne oleks jõuda järelduseni, et räägitakse just nendest haigustest, mille vastu on vaktsiin olemas. Vähem neist, mille vastu puudub vaktsiin. Ja sealt edasi ongi lihtne jõuda vandenõuteooriani, et asja taga on ravimite müügist huvitatud inimesed. Ei, ma ei arva ise kindlasti nii, aga tõin välja loogika, kuidas selleni on väga lihtne jõuda.
Seega lõpuks jään ikkagi enda väite juurde, et vaktsineerimine peabki jääma vabatahtlikuks ja igal inimesel peab jääma endal võimalus otsustada, kas ennast ja oma lapsi süstida või mitte. Tõene info peaks olema kõikidele kättesaadav ja see ei tohi olla kallutatud. Samuti arvan, et ei tohiks kergekäeliselt tekkida arutelusid mitte-vaktsineerijate sanktsioonide osas (lastetoetuste äravõtmine, lasteaia koha mitte võimaldamine jms). Kui tegemist on vabatahtliku valikuga, siis ei saa ega tohi ka mingeid sanktsioone kehtestada ega nendega ka ähvardada. Kui meedias võtavad sõna meditsiiniesindajad, siis ka nemad ei tohiks esitada tõendamata väiteid või teha ühepoolseid üldistusi. Sest just tänu sellistele väidetele levib ka mõtlevates inimestes usaldamatus ja umbusk, sest kui kasvõi üks väide osutub valeks, siis kahandab see hetkega kogu jutu usaldusväärsust. Minu puhul on see just täpselt nii – mul tekib kohe põhjendatud küsimus, kuidas ma saan usaldada ülejäänud juttu, kui juba üks või mitu väidet ei ole tõesed. Tekib kahtlus kallutatuses.
Ka haigustest endast rääkimine peaks olema korrektsem. Näiteks leetrite põhjal olen nüüd uurinud selle haiguse tõsidust. Just seepärast, et suur hulk räägib sellest, et tegemist väga ohtliku viirusega. Teised jällegi ütlevad, et tegemist on tavalise (nö lihtsa) lastehaigusega. Kõikide puhul on ühine aga see väide, et enamasti lastel kulgeb haigus kergemalt. Seda eeldusel, et tegemist on normaalse, terve organismiga.
Siinkohal esitan hüpoteesi, millest paluksin mitte kinni võtta ei pooldajatel ega ka vastastel. Puhtalt minu enda oletus. Kui on laps, kes toitub tervislikult, tema organismis on normaalselt vitamiine, viibib rohkelt värskes õhus, liigub palju ja on aktiivne. Ka tema vaimne tervis on korras ehk kodune õhkkond on eluterve, siis minu eeldus on see, et selline laps ei pruugigi üldse nakatuda niivõrd kergekäeliselt ja kui ka nakatub, siis ta põeb haiguse läbi ja haiguskulg on lihtne (normaalne).
Miks selle välja tõin?
Seetõttu, et ehk peaks olema valdav rõhk sellel, et luua sellised tingimused. Rääkida rohkem tervislikust toitumisest, eluviisidest ja sellest, kuidas tagada see, et lapse organism oleks võimalikult tugev. Seda võiksid meditsiiniesindajad iga kord ka tunduvalt suurema kaaluga välja tuua kui teemaks on leetrid või mingid muud nakkushaigused või kui teemaks on vaktsineerimine. Näiteks meedias esinev arst võiks vähemalt pool oma sõnavõtust pühendada sellele, et mitte kõlada kui ravimifirma müügiagent, vaid pigem tõesti inimene, kes hoolib lastest ja nende tervisest.
Mina isiklikult oleksin sellisel juhul tunduvalt positiivsemalt meelestatud ja minus ei tekiks nii palju kahtlusi ja umbusku kogu süsteemi osas. Tänaseks on mul aga reaalne kogemus sellega, kus üks perearst ütleb selgesõnaliselt, et pole mõtet kulutada aega ja energiat vitamiinidele ning tervislikule toitumisele, sest see ei aita niikuinii. Seda kontekstis, kus teemaks oli lapse naha olukord ja üldine vastuvõtlikus viirustele. Küll aga kirjutavad arstid väga kergekäeliselt välja antibiootikume ka olukorras, kus pole isegi korralikult veendunud nende vajaduses. Ka põletikunäitaja polnud ülemäära suur. Tegemist reaalsete juhtumitega minu enda peres sellel aastal. Tallinna lastehaigla EMO diagnoosis lapsel kõrvapõletiku, mille peale vaid nädal hiljem nina-kurgu-kõrva spetsialist selle diagnoosi ümber lükkas ja teatas, et mu lapsel pole olnud mingit põletikku kõrvas. Usutles veel üksjagu, miks lasime lapsele nii kergekäeliselt antibiootikumid määrata. Antibiootikumid ju nõrgendavad tervist ja muudavad lapse vastuvõtlikumaks erinevatele haigustele.
Artikli teine pool – üldine vaimne olukord ühiskonnas, negatiivsed suhtumised, sildistamised ja mõnitamised
Tänaseks olen lugenud üksjagu palju erinevaid artikleid, kirjutisi ja muid postitusi, kus on teemaks klassikaline meditsiin vs alternatiivne meditsiin, vaktsiinide pooldamised vs vaktsiinide vastasus, kerakujuline maa vs lapik maa jne. Igal pool on hulgaliselt kommentaare ja põhiliselt jääb silma see, kuidas argumenteerides löövad inimestel emotsioonid üle ning minnakse väga isiklikuks, labaseks, mõnitavaks, ründavaks ja naeruvääristavaks. Lisaks see, et pillutakse argumente, millest pole tegelikult mingeid arusaamasid ja räägitakse faktidest, mille osas pole isegi ettekujutust, kas need on olemas või mitte.
Kui seda teevad lihtsad inimesed, kelle haridus- ja haritustase on madal ehk siis pole just kõige intelligentsemad inimesed, siis on see küll kurb ja ebameeldiv, aga paraku mingis osas paratamatus. Seda mistahes teema mõlema poole esindajate hulgas. Nendest ma ei soovigi kirjutada. Minu mureks on aga see kui haritumad ja intelligentsemad inimesed, kelle sõnadel on tunduvalt suurem kaal, lähevad sellega kaasa ja ise selliselt sõna võtavad. Toon siinkohal veelkord välja meie sotsiaalministri lause:
“Kui pool ja rohkem lapsevanematest kasvõi korra kahtleb oma järeltulijate vaktsineerimise vajaduses, oleme võtnud suuna sinna, kus juba laiutavad lamemaalased, MMS-i joojad, tunnustatud kristalliterapeudid ja lingamigurud. Me oleme võtnud suuna päramisse nurka, idioodistunud usupõhisesse nakkusohtlikku ühiskonda.”
Sellise sõnavõtu puhul tekib päris nõutu ja kurb tunne. Tegemist on ikkagi ministriga, kes peaks igal moel olema eeskujuks ja kelle järgi nii või naa juhinduvad paljud inimesed.
Lahkan aga sellist olukorda hoopis teise nurga alt. Mis on ikkagi see, mis paneb inimest selliselt reageerima ja selliseid väljaütlemisi tegema? Ilmselge on see, et temas pidid tekkima mingid emotsioonid ja ärritus. Mille peale ta siis ärritus? Kui inimest mingi teema teravalt torkab, siis enamasti on tema sees mõni lahendamata probleem, mis parajasti aktiveerus ja kust tõusid üles sellised negatiivsed emotsioonid. Kas võib olla ehk vastuolu tema mõistuse ja südame vahel, mis tuleneb sellest, et tal on tegelikult sisemine konflikt tänu sellele, et kuskil sisemuses teab, et kõik ei ole päris nii nagu ta peab rääkima. Rääkima peab aga seda, mida süsteem nõuab, sest sellisel juhul saab ta olla minister, ego saab rahuldatud, tema võimujanu kustutatud, teenib rohkelt raha. Küll aga südames tunneb, et “müüb oma hinge kolme tilga vere eest”.
Tihtipeale kipuvad inimesed olema süsteemis nii tugevalt sees, et tulihingeliselt võitlevad selle süsteemi eest, mis aga elatub ka tema enda “verest”. Selline ütlemine on pärit juba 90ndate lõpus linastunud filmist “Matrix”, kus inimesed olid oma sisult orjad ja ressursiks masinatele. Needsamad inimesed elasid teadmatuses ja kuna olid süsteemis nii sees, siis olid lausa elu hinnaga valmis sedasama kahjulikku süsteemi toetama. Jah, tegemist oli kõigest filmiga ja nö ilukirjandusliku teosega, kuid täpselt samasugune väljaütlemine jäi kõrvu nimeka doktori sõnavõtust Eesti riikliku televisiooni eetrist, kus ta vaktsineerimise teemas tõi näite raamatust “Onu Tommi onnike”.
Tahan oma mõtisklusega jõuda sinnani, et väga suur osa teemast jõuab välja vaimse terviseni ja seda nii üksikisikute osas kuni ühiskonnani tervikuna välja. Kui keegi ütleb, et ta midagi või kedagi vihkab, siis peegeldab see otseselt probleeme tema enda vaimses tervises. Ilmselgelt on sellise inimese sees mingid lahendamata olukorrad tänu millele ta kannab endaga kaasas vihkamist või muid emotsioone, mis väljenduvad vihana. Kui selline inimene on riigi president, siis annab see koheselt signaali tervele ühiskonnale ja jääb vaid ainult oletada, kui paljud inimesed teadlikult või alateadlikult temast juhinduvad ja saavad kinnitust, et see ongi igati normaalne vihata ja oma lahendamata probleeme või allasurutud emotsioone valimatult välja paisata ja teiste peale välja elada.
Vaimne tervise pool kogu selles alternatiivse meditsiini vs meditsiini, vaktsineerida vs mitte vaktsineerida teemas on jäänud väga tuntavalt kõrvale. Nii palju kui ma olen ise teemat uurinud, lugenud, siis täheldan, et palju rohkem pööratakse vaimsele tervisele ja tervislikele eluviisidele tähelepanu just alternatiivse eluviisi esindajate hulgas.
Toon selge näite, et ei ole kuigi palju näha ega kuulda sellest, et lastele juba alates lasteaiast hakata rohkem rääkima vaimsest tervisest. Pean silmas seda, et samasugune temaatika, mis toimub psühholoogi või terapeutide kabinetis, kus 20, 30 või 40 aastased inimesed hakkavad elus esimest korda lahkama oma emotsioone ja oma sisemisi probleeme. Sedagi vaid valitud juhtudel, sest valdav enamus ei jõua kunagi sellisesse kabinetti või siis ei suuda ka seal enda sisse vaadata. Miks? Sest sellistel teemadel pole kunagi räägitud ja see tundub niivõrd võõras (isegi tabu), mis tekitab inimestes koheselt tugeva vastureaktsiooni ja mitmetel kordadel isegi viha või siis äärmiselt tugeva eituse.
Kui aga kogu ühiskonnas – ülevalt poolt allapoole – juhitaks rohkem tähelepanu sellistele teemadele. Juba lasteaiast alates õpetataks lastele emotsioonidest arusaamist, nendega toimetulemist. Alguses väga mänguliselt, aga kooliealistele juba tunduvalt põhjalikumalt. Võib vaid oletada kui palju tervem võiks olla pealekasvav põlvkond. Kui paljud koolikiusamise, vägivalla, alkoholismi/narkomaania, üldise halva tervise jms teemad võiksid muutuda ja väheneda.
Seejuures võiks sellest olla tuntav mõju ka meditsiinile ja ehk ka otseselt sellesamale vaktsineerimisteemale. Seda mitmetes erinevates tahkudes. Üks neist tahkudest oleks see, kuidas toimuks arutelu ühiskonnas, mis tänasel päeval on juhitud väga negatiivsetest sisemistest emotsioonidest, mida ei osata kontrollida ja tänu sellele toimuvad üsna jubedad sõnavõtud, sildistamised, mõnitamised kuni tapmisähvardusteni välja.
Alustama peaks aga ikkagi ülevalt poolt. Näiteks seesama sotsiaalminister peaks võtma kätte ja tugevalt analüüsima ennast ja oma sõnavõttu. Sest just tema võiks olla see persoon, kes paneb alguse sellele, et pealetulev põlvkond oleks tunduvalt tervem – nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tänase suhtumisega on võtnud suuna täpselt teisele poole. Ma täiesti mõistan, miks see nii on. Küll aga tekib küsimus, kuidas saakski see suhtumine ja suund muutuda, kui kogu surve ja üldine seisukoht on üsna negatiivne. Kahtlen, et tänasel päeval võiks ministrikohale saada inimene, kes on ise sisemiselt tasakaalus ja propageerib kõike seda, mida siin kirjutasin. Tänane ravimi-ja-keemia usk kukutab ta kahjuks väga kiirelt. Selle järelduse teen sellelt pinnalt, et kui keegi arstidest, ametkondade esindajatest või riigi ladvikust julgeb kasvõi natuke kahelda tänases meditsiinisüsteemis või anda soovituse, mis ei järgi valitsevaid seisukohti, siis algab päris ulatuslik “nõiajaht” kuni see inimene on süsteemist kõrvaldatud. Kahjuks on ju tegemist reaalse olukorraga tänases olukorras.
Mina kutsun aga kõiki üles olema mõistlikud. Jääma viisakaks ja kui seda ei suuda, siis pöörama pilgu endasse ja küsima endalt, miks ei suuda jääda inimlikuks. Siis vastavalt tegelema selle probleemiga. Alustades iseendast. Ka meditsiini teemades endiselt lugema, otsima ja uurima, oma peaga mõtlema. Mitte uskuma pimesi üht või teist poolt ja jäägitult võitlema millegi eest, millest endalgi tegelikult arusaama pole.
Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar