Viimastel päevadel Tallinna vanalinnas ja kesklinnas toimuvat on isegi üsna keeruline kuidagi mõistlikult kirjeldada. Ma olen oma silmaga nüüd näinud ja kogenud sündmusi, mida ei peaks ühes õigusriigis mitte kunagi juhtuma. Eriti veel olukorras, kus meil on oma riigi politsei, kes on loodud selleks, et meil oleks õiglus, oleks turvatunne ja iga inimene saaks tunda end kindlalt.
See, mida ma nägin, tekitas minus aga hirmu ja
õudust – kohale oli toodud Eesti kõige hirmuäratavamad jõud – politsei eriüksus,
märulipolitsei ja isegi koerad. Kõige kurvem seejuures on see, et ma olen olnud
ise koerajuht oma teenistustõust ustava sõbraga, kes nüüd valvab ja tagab mu turvalisust
pilvepiiril. Oma koeraga treenisin just sealsamas ja nendesamade treenerite käe
all, kes koolitavad ka neid koeri, kes oli nüüd toodud rahumeelsete inimeste ette
ainult hirmutamise eesmärgil.
Ma olen käinud iga päev linnas koos oma
elukaaslase ja väikese 3-aastase tütrega, kes tänaseks kardab mundris mehi
meeletult. Mu tütar kasvab paraku üles kuvandiga, et politsei ja mundriga
inimesed on hirmsad ja ohtlikud. Selle hinnangu annab ühe väikese kolmeaastase
tütarlapse täiesti puhas hing ainuüksi tunde baasilt, mida ta ise
vahetult kogeb. Kui juba tema seda nii koges, siis ei ole enam ühtegi küsimust,
kas meie jõustruktuurid käitusid õigesti või mitte.
EI KÄITUNUD – see oli julm, see oli valus, see oli nii meeletult ülekohtune.
Ma ei hoia end täna tagasi – täna panen ma oma hinge selle kirjatüki sisse, sest mu hing röögib sees. Mul ongi valus. Minu jaoks on mõne päevaga jalge alla trambitud nii mitmed väärtused ja olulised sümbolid, mida olen alati enda sees kõrgel kohal kandnud. Ainuüksi juba see väärtus, et mu oma väike tütar, kellele tahan kõige paremat ja kõige ilusamat elu, on pidanud mõistma, et me elame kohati nii julmas ja kurjas maailmas. Ma olen ta kaasa võtnud, sest lahenduseks pole see, et ta oleks kodus nelja seina vahel ja võltsteadmises, kuid kui ma õhtul koju tulen, siis ta ju tajuks hetkega, millist valu ma endaga koos kaasa tõin - kui ta ise näeb, siis ehk mõistab paremini.
Ma kirjutasin hetk tagasi pika ja südamliku teksti lugupeetud ja kõrgelt hinnatud muusikamehe – Tõnu Kaljuste sotsiaalmeedia seinale, kus oli teemaks, kas Tõnis Mäe aegumatu ja lausa fantastiline kunstiteos „Koit“ on sobilik mängimiseks praegusel ajal ja meie riigi pealinnas toimuvatel rahva kohtumistel. Püüdsin selgitada taaskord, et tegemist inimestega, kes seisavad millegi eest, mis on sama püha, kui see aegumatu laul.
Kohati on minu jaoks isegi arusaamatu, miks ma
üldse pean pidevalt tõestama, et nii mina, kui sajad inimesed, kes viimastel
nädalatel minu kõrval viibinud, on elava hingega armastavad elusolendid, kes
tõesti hindavad tõeseid ja väga olulisi väärtusi – õiglust, vabadust, inimlikkust,
südamlikkust. Miks ma pean Teile ükshaaval tõestama järjepidevates aruteludes,
et mind isegi ei huvita, mis kujuga on maakera, sest minu mureks on üks üsna madal
ja tasase pinnaga Eestimaa, kus ma olen sündinud, kus ma olen elanud ja kus
elavad mu ema ja isa, mu vennad ja mu kaks väikest armast last.
Kas ma päriselt ka pean tõestama, et ka neil
on õigus elada vabana ja täisväärtuslikuna sellel maal, kus taevas on sinine,
muld on must ja meie hing on puhas ja valge? Küll aga ma teen seda – iga päev –
hommikust õhtuni. Ma kirjutan, ma räägin, ma helistan ja vahepealsel ajal
diskuteerin ennasttäis argpüksliku ametkonna töötajaga, kes ei julge seista
minu ees ei oma nime ega oma näoga. See on tegelikult niivõrd kurb – ma olen
oma olemuselt loominguline inimene, ma olen tundeinimene. Ma elan südamega ja
seega kohati kogen olukordi mõnevõrra võimendatult. On neid, kes seda mõistavad
ja neid, kes ei mõista.
Vaikse trummipoisi vahistamine
Nüüd on aga tekkinud reaalselt olukorrad, kus
olen seisnud kõrval situatsioonis, kus politsei arreteerib noore ja väga vaikse
ning tasase loomuga trummipoisi selle eest, et vaikselt põristas trummi. Ta
viidi kongi nagu suur kurjategija ainult selle eest, et paaril ennastäis
mundrimehel oli närv must ja nad arvasid, et peaksid oma võimujanu välja elama
endast nõrgema peal. Inimese peal, kes ei ohustanud ei neid ega ka ühtegi
kõrvalseisjat. Korrakaitse eeskirja süüdistuse alusel – millist korda rikuti?
Miks ma üldse küsin – viimasel kahel päeval on saanud selgeks, et meil ei ole
enam õigust küsida küsimusi. Inimesi vahistatakse ilma selgituseta. Küsimise
peale ei vastata või siis mitmetel olukordadel antakse väga tõrjuvad ja
üleolevad vastused. Mõnel juhul on vastaja niivõrd harimatu, et ei saa isegi
aru, kui temalt küsitakse tema enda eriala puudutavaid küsimusi.
Ma olen kuulnud palju anektoote sellest, et miilits
on veidi lihtsameelne. Nüüd olen aga saanud selles ise veenduda. Vähe sellest,
et mitmetel ei ole ajul ühtegi konarust, siis tuleb välja, et ka nende südames
ei ole ühtegi tegelikku tunnet. Ma tean, et ma olen praegu ise üldistav ja
ebaõiglane väga paljude politseinike vastu, kes tõesti teevad oma tööd
südamega. Küll aga küsige, miks ja kuidas mul selline arusaam on nüüd paari
päevaga tekkinud? Kas keegi saab mulle ette heita, et ma niimoodi tunnen?
Rahumeelse härra peal vägivallatsemine
Eile seisin kõrval olukorras, kus üks vanem
härrasmees seisis stoilise rahulikkusega üsna eraldatult ja hoidis käes
plakatit, millel seisis sõnum „Mendid tulge rahvuste poole üle. Saate ka hinge
täis ja Jüripäevaks mõistuse koju“. Tema ette ja ümber koondusid mundrimehed
algul seistes vaikides, kuid kui rahvas hakkas plakatit vaatamas käima, seda
pildistama, siis ühel hetkel sõitis kohale suur politseibuss. Bussi ümber
koondus kümmekond politseinikku ja vanahärrat plakatiga hakati lihtsalt jõuga
vedama bussi suunas. Mees aga soovis veel rahvale esitada oma sõnumit ja muret
tuues välja, et ta on ise endine politseitöötaja. Seepeale muutus olukord
järjest nukramaks ja jõhkramaks. Mees lükati toore jõuga politseibussi ja
temale järgnesid võimukandjad.
Koheselt seisid õue jäänud
mundrikandjad bussi ette tekitades inimmüüri ja keelates inimestel läheneda. Mina
püüdsin pildistada, mu elukaaslane filmis - endal käe kõrval mu väike 3-aastane
printsess. Politseinikud püüdsid teha kõike selleks, et ei oleks võimalik saada
häid kaadreid.
Korrapealt hakkas see suur politseibuss päris
jõuliselt rappuma ja seest kostus mehe selged appihüüud. Tegemist oli südamest
tulevate karjetega, kus sees oli nii valu kui ka jõuetus. Selgelt oli aru
saada, et mitu korrakaitsjat tarvitasid bussis oleva mehe peal toorest jõudu. Kuigi mehel olid juba eelnevalt käed selja
taha raudu pandud. Täna selgus, et talle suruti vastu tema tahtmist näo ette
maski, mille kohta on mehel olemas isegi arstitõend, mis ei luba tal
hingamisraskuste tõttu maski kanda. Tegemist oli brutaalsete võtetega, mille
kohta käib ka meie Põhiseaduse paragrahv nr 18. See oli järjekordne näide
sellest, et meie politseinikele ei lähe isegi korda meie riigi seadused. Nad ei
hooli inimesest ja nad ei kuula kodanikku, kelle tervislik seisund isegi ei
luba kasutada seda totakat närust riidekaltsu, mida meie "julged suured ja
tugevad" korrakaitsjad ise kannavad värskes õhus ja mõni isegi kahekaupa korraga,
et varjata oma nägu nagu ühed hädised kehkenpüksid kunagi.
Rahvas ümber palus, et mees bussist välja
lastaks ja selline jõhker käitumine lõpetataks. Mu elukaaslane püüdis filmida
bussi ees nurgast politseiniku kõrval, millele järgnes meeskorrakaitsja poolt
löök käega õrna naisterahva rinnapiirkonda. Jah, lugesite õigesti – suur ja
tugev mees-politseinik lõi minu naist, kellel käekõrval mu väike tütar.
Minu sõnum on järgmine. Järgmisel korral ma
isegi ei hoiata, vaid selles olukorras väga resoluutselt rakendan ja järgin
Põhiseaduse paragrahvi nr 54. Igaüks saab ise minna ja lugeda, mis seal kirjas
seisab.
Seejärel sõitis buss minema ja üks politseinik
väljas lausus sõnad „Seekord jälle üks sündmus läbi“. Nad vist peavad arvet ja
kiitlevad, kes kui mitu inimest suutis päeva jooksul maha murda.
Minule teadaolevalt osalesid selles aktsioonis mundritega: Aivar Sepp, Meelis Smitt, Roman Rubinov, Magnus Pitertsev.
Magnus, peale seda, kui oled rünnanud minu naist, minu oma väikese tütre nähes, siis
loodan, et Sa oma elupäevade lõpuni mäletad, et ööd on meil siin maal jätkuvalt
mustad. Kauneid ja rahulikke unenägusid Sulle!
Kallis rahvas, mida me ette võtame?
Kogu see vahejuhtum toimus meie Vabaduse platsil, otse meie VABADUSE samba all – ma olin ise seal kõrval ja kogesin seda kõike ise – oma silmaga, kogu oma kehaga, oma hingega.
Tänaseks olen mina seisus, kus ma küsin – kas nüüd
on see aeg, kus võiks esitada küsimuse kõikidele päriselt tugevatele ja
õiglustundega Eesti meestele, kes Te olete üle kogu riigi. Kas nüüd võiks olla
selline koht, kus kõik mehed seavad sammud pealinna, seisavad koos õlg-õla kõrval, ühtsena,
rahumeelsetena, täiesti enesekindlatena selleks, et kaitsta meie riigis
õiglust, turvalisust ja rahu? Kaitsta meie enda naisi, lapsi ja emasid-isasid.
Ma poleks kunagi uskunud, et me vajame kaitset robotiteks muundunud mundrimeeste
eest, kes varjavad oma nägusid ja elavad end välja omaenda inimeste peal.
See kõik on nii meeltult kurb. See on valus,
see on ebaõiglane ja nii meeletult vale.
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis hiljuti panin üles ka oma isikliku pangakonto, kuhu head inimesed saavad teha ka mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html
Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kommentaarid
Postita kommentaar