Järg eelnevatele lugudeseeriatele "Minu varasem elu".
Olen sellel teemal tahtnud juba pikka aega kirjutada, kuid mingil põhjusel olen seda pidevalt edasi lükanud. Ilmselt mu oma mõistus loob pidevalt takistusi ja ettekäändeid selleks, et mitte tegeleda selle teemaga, sest oman ju väga reaalset isiklikku kogemust, millest ei olegi kuigi lihtne avalikult rääkida ega kirjutada. Ka hetkel on päris tükk tegemist, et leida õigeid sõnu ja hoida tähelepanu kirjutamisel, sest mõistus võitleb korralikult vastu ja leiab pidevalt viise, kuidas mu mõtted mujale juhtida.
Kuna oma sisemuses olen ammu teinud otsuse sellel teemal kirjutada, sest tänaseks on depressiooni, ärevuse ja meeleolu puudutav valdkond järjest kasvanud ning leidub väga palju inimesi, kes vaevlevad igapäevaselt ja ei leia kuidagi väljapääsu. Seetõttu kirjutan täiesti otse ja avameelselt oma kogemusest ja ka lahendustest, kuidas ma suutsin selle probleemi enda jaoks seljatada.
Mind kurvastab kõige enam see, kuidas depressioonist avalikult räägitakse, kuidas sellesse suhtutakse ja milliseid lahendusi välja pakutakse. Alustan kohe täiesti lõpust ja ütlen alustuseks ära lõpliku järelduse – DEPRESSIOON EI OLE HAIGUS, mis enamasti vajaks mingite rohtude tarbimist või avalikku suhtumist, kus vaadeldakse sellist inimest, kui mingi puuduse või haigusega. Depressioon on seisund, kus inimese kehas ei ole füüsilises mõttes midagi tegelikult valesti, vaid tegemist on vaimse seisundiga, kus inimene ise ei oska ennast aidata ja ei saa aru, mis tegelikult viga on.
Ma olen sellesse teemasse kirjutanud pika sissejuhatuse siin oma blogis järjejuttudena “Minu varasem elu” nime all. Kirjutasin selle järjejutu avalikult oma elust, et jõuda just selle teemani – depressioon. Ma elasin lapsena täiesti tavalises ja normaalses peres, kus oli kõik igati normaalne. Mul oli ilus ja positiivne lapsepõlv, kokkuhoidev pere ja ei mingeid ülemäära keerulisi olukordi (a la alkoholism, vägivald vms). Ei, mul oli kõik igati hästi – tegusad ja aktiivsed vanemad, 2 venda, vahelduva eduga erinevad lemmikloomad jne.
Ma ise olin väga aktiivne ja elav laps, naersin palju ja nutsin samuti. Küll aga hakkas nutmist kasvades järjest vähemaks jääma. Ma ei suudagi meenutada, millal see täpselt alguse sai, aga järjest rohkem tuli igalt poolt survet “mehed ei nuta” ideoloogiast. Ma ise arvan, et see sai alguse koos kooliga, kus laste vahel toimus päris korralik olelusvõitlus ja selleks, et läbi lüüa, pidi olema tugev. Paraku kehtib arvamus, et tugev on selline poiss/mees, kes ei oma tundeid, ei näita neid välja, kunagi ei nuta jne. Kuna ka kodus ei õpetanud kunagi keegi seda, et tunded on normaalsed ja need tulebki välja elada, siis selline arvamus muudkui süvenes ja kasvades saigi sellest justkui standard. Samas olen oma olemuselt just pigem elavam ja rohkete emotsioonidega. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, siis käivad selle juurde emotsioonid ja hingeline külg. Ei, see ei tähenda seda, et ma oleksin kuidagi ebastabiilne või oleksid need emotsioonid üle võlli pidevalt. Püüan öelda seda, et kui midagi teen, siis hingega. Elan teemadesse sisse ja pole kunagi kindlasti olnud ligilähedalegi flegmaatikule.
Kui ma olin 20ndates eluaastates, siis olin suurepäraselt äraõppinud tunnete varjamise kunsti. Negatiivseid asju elasin enamasti sissepoole ja välja näitasin pigem ainult positiivset – rohkelt nalja, naeru ja optimismi. Teist poolt justkui ei eksisteerinudki. Ega ma seda lõpuks isegi teaduvstanudki, vaid surusin kõik tugevalt endasse. Kui ka olid hetked, mis olid kurvad, siis neelasin nutu alla ja tegin alati kiiresti näo, et kõik on hästi. Teismeea lõpus ja 20ndate alguses käis küll üle esimene keerulisem periood, kus läksin ülikooli, töötasin täiskohaga selle kõrvalt ja püüdsin ka elada elu nagu noored ikka, siis muutus koormus päris suureks ja toimus esimene murdumine. Tookord väljendus see ärevushoogude ja söömishäiretega. Ehk siis kui oli ärevam hetk, siis sellel hetkel ei suutnud ma midagi süüa ja pigem ajas väga tugevalt iiveldama. Otsisin abi erinevatelt arstidelt, kus ka seal püüti meeleheitlikult leida mingit füüsilist viga mu seedimises või siseelundite toimimises. Mitte ühtegi sellist viga ei leitud. Lõpuks üks arst kirjutas mulle välja kuhjaga erinevaid tablette, mille hulgas olid ka rahustavad rohud. Ma tänaseks täpselt enam ei mäletagi, mida kõike välja kirjutati.
Ega ma rohtudest tegelikult abi väga ei saanudki ja üsna peatselt unustasin neid ka võtta, aga samal ajal läks elutempo rahulikumaks ja ka ise harjusin olukorraga, siis läks see etapp mööda. Sain elu kenasti jätkata ja nö normaalselt edasi tegutseda. Vahel küll olid väiksemad episoodid, kus ärevuse korral veri peast kadus, tekkis nõrkus ja väga tugevad iiveldused, aga õppisin nendest üle saama nii, et kiirelt lahkusin olukorrast või seltskonnast, mis seda ärevust tekitas ja viibides kuskil tund aega omaette üksinda, suutsin rahuneda ja selliselt seda probleemi vältida.
Samal ajal jätkasin järjest rohkem tundetu elu elamist ja oma negatiivsete emotsioonide varjamist ja alla surumist. Lõpuks jõudsin isegi sellisesse seisu, et võisin vaadata mistahes filme, mis olid väga kurvad, aga ma isegi ei tundud mingeid erilisi emotsioone. Kui ka läks meel kurvemaks, siis oli mul ju nii hästi selge see viis, kuidas oma nutt alla neelata ja kiirelt teha nägu, et olen kui kivi. Ikkagi mees ju. Nii nagu elu oli õpetanud – kogu see ühiskond, macholik lähenemine jne.
Murdepunktiks sai minu jaoks 30ndate algus ja pikaajalise suhte lõppemine. Sealt edasi kõik muutus ja aastate jooksul allasurutud negatiivsed emotsioonid hakkasid suure hooga välja tulema. Paraku ei osanud ma nendega midagi ette võtta, sest ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ei osanud ka kuskilt abi otsida, sest alustama oleksin pidanud sellest, et tunnistama, et minuga ei ole kõik hästi. Seda ei suutnud ma loomulikult teha, sest ego ei lubanud. Mõistus ei suuda ju tunnistada ja oma tavapärasest mugavustsoonist hetkekski lahkuda. Olin oma müürid ehitanud äärmiselt kõrgeks ja tugevaks ning püüdsin hoida kramplikult kinni harjumuspärases ja kõike seda alla tagasi suruda, mis minust tahtis välja pääseda.
Need tunded ja meeleolud, mis mind igapäevaselt valdasid, olid päris õudsad. Seda on päris keeruline kirjeldada, mida ma läbi elasin. Oli palju hommikuid, kus ma ei tahtnud üldse üles tõusta ja soovisin väga edasi magada isegi siis, kui und enam polnud. Seda seepärst, et siis ei peaks ma tundma neid halbu tundeid. Ei olnudki mingeid väga konkreetseid tundeid, aga selline üldine tunne, et kõik on halvasti. Keskendumisvõime oli olematu, kogu aeg tugev halb tunne ja teadmine, et paha on. Pidevalt käisid mõtted selle üle, mida peaksin tegema või kuhu minema, et ma ennast paremini tunneksin. Pingsalt püüdsin leida mõistusega kohta, kuhu põgeneda – mälus oli palju pilte ilusatest hetkedest ja kohtadest ning nii mõistusega arvasingi, et mul on vaja minna nendesse kohtadesse, kust mul olid väga head mälestused.
Tihti istusingi autosse ja lihtsalt sõitsin. Näiteks mõne järve äärde, kust oli palju ilusaid mälestusi. Kohale jõudes polnud aga ilm sama, mis mälestuses. Veelgi enam – polnud seda situatsiooni, inimesi ega meeleolu, mis varasemalt oli selle koha ja mälestuse nii positiivseks teinud. Seega tekkis hoopis vastupidine efekt – suur üksilduse, läbikukkumise ja pettumuse tunne. See viis meeleolu veelgi rohkem alla ja see halb tunne mu sees ainult süvenes. Ka ei olnud abi sigarettidest – no nutikas poiss teeb ikka kohe kolm tükki järjest lootuses, et kui esimene ei aidanud, siis ehk teine. No kolmas ikka ju leevendab. Reaalne tulemus oli aga see, et sellest läks veel ka süda pahaks ja siis oli kõik ikka kohe eriti halvasti.
Palju oli selliseid päevi, kus ilm oli halb ja kuskile sõita ka ei olnud mõtet. Istusin lihtsalt kodus ja olin mustas masenduses. Tööd ei suutnud teha, kuid oleks hädasti pidanud. Olles ise ettevõtja, siis sain oma aega planeerida – pigem võiks öelda, et see andis võimaluse töö eest põgeneda ja selle tegemist vältida. Väga palju oli tegemata asju ja sealt tekkis päris korralik stress. Ma ei vastanud tihti isegi telefonile kui oli teada, et mõni klient helistas, aga mul polnud midagi asjalikku vastata, sest kogu töö oli ju tegemata.
Niimoodi ma siis kaevasin end järjest sügavamale auku. Mitte midagi ei osanud oma meeleoludega peale hakata. Pidevalt käisid üle nutuhood, kus lihtsalt “nagu välk selgest taevast” tabas mind meeletu kurbus ja ei suutnud kuidagi nuttu tagasi hoida. Eriti piinlik oli, kui see juhtus kuskil poes või avalikus kohas. Pidin kiirelt põgenema, et keegi ei näeks, mis minuga toimub. Kõige suurem vajadus oligi mul kõike varjata ja peita. Ma ei rääkinud oma olukorrast mitte kellelegi, sest nii piinlik oli. Pigem tegin hea näo ja ilustasin oma elu. Lihtsalt selleks, et ka seeläbi ise endale valetada ja kinnitada, et tegelikult pole mul midagi halvasti.
Mõne kuu pärast aga jõudsin ikkagi psühhiaatri juurde, kes ilma pikema jututa kirjutas välja antidepressandid ja saatis koju ära. Tema sõnad kõlasid selliselt, et minu juttu kuulates tundub olevat klassikaline depressioonijuhtum. Seega kirjutas rohud välja ja paari nädala pärast pidin tagasi minema, et saaks üle vaadata, kas ravimiannus oli piisav või tuleb seda suurendada. Kolme nädala möödudes läksingi uuesti tagasi. Kuna mu olukord polnud väga oluliselt paranenud, siis suurendas ta annust lausa kahekordseks.
Nii ma siis tarbisin igapäevaselt päris korralikku kogust antidepressante heas lootuses, et see vastik “haigus” läheb niimoodi mööda. Kuu või kahe pärast kõik hakkaski muutuma. See halb tunne kadus ära ja ma ei tundud enam end püsivalt halvasti. Küll aga tuli teine äärmus – mul oli kõigest ükskõik. Ma lihtsalt olin. Minus ei olnud mingit sädet, elavust ega mitte grammigi seda, kes ma oma loomult tegelikult olin. Pigem olin pidevalt väsinud, õhtul läksin magama kella 10 ajal ja magasin rahulikul 12-13 tundi järjest. Ma ei muretsenud millegi pärast – tööasjadest oli endiselt ükskõik, aga selle erinevusega, et enam ei tekkinud isegi mingit stressi sellest, et asjad olid tegemata.
Ma ei oska seda ajajärku paremini nimetada, kui et olin zombie – elav surnu. Päris palju käisin sõpradega väljas, tarbisin rohkelt alkoholi ja lihtsalt olin. Tagant-järele meenutades saan aru, et see oli ikka üks päris tume periood minu elus.
Mõne kuu pärast sain aga sisemiselt aru, et see kõik on vale. Kui ma antidepressante hakkasin võtma septembris, siis mäletan, et jaanuari lõpp oli see, kui tegin päeva pealt otsuse neid rohtusid rohkem enam mitte tarbida. Teadsin küll, et neid ei tohi lihtsalt niisama võtmata jätta, aga just nende samade rohtude mõjul oli mul ju ka kõigest ükskõik – seega ka arsti jutust täiesti “kama-kaks” ja ma lihtsalt lõpetasin.
Esimesel kahel nädalal ei toimunudki midagi väga erilist, kuid ühel päeval ärgates tundsin üheaegselt seda, et ma taas tunnen ja nö elan, aga samal ajal oli tagasi ka see halb tunne. Kõik tundus taas halvasti olevat. Mõistus ütleb sellel ajal aga seda, et kõik on hästi – selles mõttes, et mul oli ju teadmine, et olen noor ja terve mees, mul on oma kodu, oma ettevõte, auto, koer jne. Mul on kaks kätt ja kaks jalga, väga hea mõtlemisvõime, olen tegus jne. Seega mul ei oleks tohtinud olla midagi halvasti, aga ometi ma ei tundnud ennast üldse hästi. Kogu aeg oli see halb tunne, mida on nii raske sõnadega kirjeldada. Mingi raskus, mis koormas, pidevalt negatiivsed tunded, igatsus ja kurbus, siis jällegi tüdimus kõigest jne. Kõige paremad olid need hetked, kus vaatasin telekat, mingit filmi, mängisin telefonis või tegin muud sellist, kus sain kasvõi hetkeks kõik unustada ja teadvuse suunata millelegi muule. Sellistel hetkedel ma ei tundud neid negatiivseid tundeid. Küll aga oli erakordselt halb nendel hetkedel, kui kõik taas meenus ja mu teadvus tuli tagasi. Kogu see koorem oli siis hetkega tagasi.
Psühhiaatri poole ma rohkem enam ei pöördunud, sest teadsin, et sealt ma abi ei leia. Otsustasin omal käel hakkama saada. Võtsin kindla seisukoha, et hakkan ennast rohkem sundima keskenduma ja püüan esmalt korda saada oma töö asjad ja oma igapäevase elu paika saada. Väikeste tibusammudega see mul ka õnnestus ja järk-järgult läks kõik paremuse poole. Sellel perioodil kohtusin ka uue inimesega, kellega algas suhe ning see tõi veelgi suurema motivatsiooni pingutada ja edasi püüelda. Paraku oli aga rõhk ikkagi praktilisel poolel ja oma sisemaailmaga samal ajal tegelikult ei tegelenud.
Järgneva aasta jooksul oli palju sellist meeleolude üles-alla liikumist. Tunduvalt rohkem küll normaalset olekut ja vahepeal siis need mõõnahetked. Kuni aga jäin talvel haigeks, töödega olid keerulisemad seisud ja siis jõudis kätte järjekordne pikem languseperiood. See kestis vahelduva eduga 3 kuud, kus oli palju päris raskeid hetki. Sellel perioodil hakkasin lõpuks ise rohkem tööd tegema endaga, lugema ja uurima ning venna soovitusel läksin Brandon Baysi rännakuseminarile. Sellest seminarist olen varasemalt pikalt juba kirjutanud, aga lühidalt kokkuvõttes on tegemist kolm päeva kestva väga intensiivse seminariga, kus saab väga palju infot enda vaimse ja sisemise maailma, allasurutud emotsioonide ja tervisliku seisundi kohta. Seminaril on palju teoreetilist poolt, aga ka praktiline osa, kus toimub meditatiivne lähenemine iseenda sisemusse ja saab selgelt aru ja vaadelda oma emotsioone ning sisemisi seoseid. Soovitan lugeda täpsemalt seda artiklit, kus kirjutasin sellest seminarist.
Artikkel: https://isalugu.blogspot.com/2019/01/kuidas-usaldus-taastada-brandon-bays.html
Minu jaoks oli tegemist väga kasuliku ja vajaliku õpetusega. Võin vist julgelt väita, et alates sellest hetkest hakkas mu elu lõpuks liikuma positiivses suunas. Püüdsin seminarilt saadud õpetust järgida ka omal käel ja hakkasin palju rohkem lugema ja uurima erinevate alternatiivsete meetodite ja võimaluste kohta. Kõik see, mida avastasin, oli lõpuks niivõrd lihtne ja loogiline.
Ma lõpetasin võitlemise selle “millegi” vastu, mis mind pidevalt segas. Sain aru, et mul ei ole tegelikult mitte midagi viga. Ma ei ole haige ja depressioon ei ole üldse haigus. See on meelte seisund, mis on tingitud suurest hulgast allasurutud emotsioonidest ja oskamatus oma emotsioonidega tegeleda ja neid endast välja lasta.
Alguses on see loomulikult päris raske, sest neid meeleolusid ja tundeid on nii palju ning nad kõik on korraga. Küll aga tuleks hakata neid endale teadvustama ja igal hetkel püüdma aru saada, mis tunded parajasti valdavad. Lõpetasin endaga võitlemise ja eitamise. Kui hommikul ärgates valdas mind ärevus, siis hakkasin lubama sellel olla. Teadsin, et seda on ka varem olnud, ma ei sure ära ja seega ei pea ma pingsalt mõtlema sellele, kuidas sellest jagu saada. Kui ärgates oli tunne, et tegemist on halva päevaga, siis lubasin sellel päeval ollagi halb. Vahel ongi halb päev ja see on normaalne. See ei tähenda, et peaksin minema ja sõitma kuskile või otsima kohta, kus see päev oleks parem.
Sellisel lähenemisel on imepärane mõju. Ärevus hakkab kaduma iseenesest, kui seda endale teadvustada ja lõpetada muretsemine selle pärast. Halb enesetunne pöördub üsna kiiresti paremaks, kui lubada sellel päeval olla. Kui tundsin, et ma olen kurb, siis lubasin endale selle tunde. Vahel püüdsin veel seda tunnet endas võimendada ja lihtsalt nutsin – nutsin selle kurbuse enda seest välja. Poole tunni või tunni pärast tundsin juba väga suurt kergendust.
Niimoodi tegelesin endaga igapäevaselt. Alguses on edusammud vaevu märgatavad. Eriti siis, kui erinevaid tundeid on liiga palju ja nendel on raske vahet teha. Vahel võib tunduda, et nutmisele ei tulegi piiri ja mida sügavamale endasse kaevuda, seda kurvemaks kõik muutub. See on seepärast nii, et neid endasse kogutud tundeid ongi meeletult palju. Vahel tundsin end väga üksikuna ka siis, kui minu ümber oli mitmeid inimesi. Tundsin ennast tihti süüdi selles, et selline olen ja end niimoodi tunnen või minu seisundi tõttu ei suuda piisavalt palju ära teha. Vaikselt hakkasin lubama endale ka niimoodi tunda ja seeläbi mõistma, et mul ongi õigus nii tunda ja tegelikult annan ju endast parima.
Vähehaaval hakkasin aga märkama, kuidas minus on rohkem energiat, tahet midagi teha ja oma elus midagi muuta. Minusse tuli tagasi loovus ja loomingulisus. Sellel perioodil sain ka lõplikult aru, et IT valdkond pole see, millega tahan jätkata ning tahtsin palju rohkem tegeleda fotograafiaga, sest seal saan oma loovust palju rohkem rakendada ja läbi piltide kajastada ka emotsioone – nii enda kui teiste inimeste omi. Mu elu muutus sellest hetkest alates, kui lõpetasin eitamise ja hakkasin tähelepanu pöörama enda sees toimuvale.
Siinkohal lõpetan selle peatüki ja peatselt kirjutan teise osa, kus räägin meie ühiskonnas toimuvast ja klassikalise meditsiini nägemusest depressioonist ja nende lähenemisest. Võrdlen seda erinevate alternatiivsete lähenemistega – olen tänu enda läbielamistele kokku puutunud ka joogaga, pranayama hingamistehnikaga, vabastava hingamisega, käinud indiaanisaunas ehk higistamistelgis, kokku puutunud ka kanepiga selleks, et veelgi rohkem endasse näha ja vaadata, osalenud erinevates meditatsioonides, käinud helirännakul, osalenud psühhodraamagrupis, käinud erinevates teraapiates jne. Seda kõike on olnud väga palju, aga peamine suund igal pool on üsna sama – näha ja vaadata iseendasse ning mõista seda, mis meie sees tegelikult toimub.
Püüan edasistest peatükkides minna tunduvalt detailsemaks ja anda selgeid juhiseid, mis moodi alustada, kuidas hakata endas probleeme lahendama ja kuidas kogu see protsess välja näeb. Lisaks soovin anda juhiseid selleks, kuidas kõrvalseisja saab märgata ja abiks olla, sest tihti on meie läheduses inimesi, kes kannatavad samasuguste probleemide käes, aga ei oska ise leida väljapääsu ja tema lähedased on samuti nõutud ja ei oska kuidagi aidata või siis isegi ei märka või ei anna aimu, kui tõsises olukorras inimene on. Sellest kõigest plaanin edaspidi siin blogis kirjutada.
Loodan siiralt, et minu kogemus ja siin kirjutatu jõuab ka teisteni, kes alles otsivad lahendust enda probleemile ja saavad siit ehk jõudu ja selgust, kuidas edasi liikuda. Seetõttu oleks mul ääretult hea meel, kui seda lugu edasi jagatakse ja see jõuaks nendeni, kes reaalselt abi vajavad.
Olen sellel teemal tahtnud juba pikka aega kirjutada, kuid mingil põhjusel olen seda pidevalt edasi lükanud. Ilmselt mu oma mõistus loob pidevalt takistusi ja ettekäändeid selleks, et mitte tegeleda selle teemaga, sest oman ju väga reaalset isiklikku kogemust, millest ei olegi kuigi lihtne avalikult rääkida ega kirjutada. Ka hetkel on päris tükk tegemist, et leida õigeid sõnu ja hoida tähelepanu kirjutamisel, sest mõistus võitleb korralikult vastu ja leiab pidevalt viise, kuidas mu mõtted mujale juhtida.
Mind kurvastab kõige enam see, kuidas depressioonist avalikult räägitakse, kuidas sellesse suhtutakse ja milliseid lahendusi välja pakutakse. Alustan kohe täiesti lõpust ja ütlen alustuseks ära lõpliku järelduse – DEPRESSIOON EI OLE HAIGUS, mis enamasti vajaks mingite rohtude tarbimist või avalikku suhtumist, kus vaadeldakse sellist inimest, kui mingi puuduse või haigusega. Depressioon on seisund, kus inimese kehas ei ole füüsilises mõttes midagi tegelikult valesti, vaid tegemist on vaimse seisundiga, kus inimene ise ei oska ennast aidata ja ei saa aru, mis tegelikult viga on.
Ma olen sellesse teemasse kirjutanud pika sissejuhatuse siin oma blogis järjejuttudena “Minu varasem elu” nime all. Kirjutasin selle järjejutu avalikult oma elust, et jõuda just selle teemani – depressioon. Ma elasin lapsena täiesti tavalises ja normaalses peres, kus oli kõik igati normaalne. Mul oli ilus ja positiivne lapsepõlv, kokkuhoidev pere ja ei mingeid ülemäära keerulisi olukordi (a la alkoholism, vägivald vms). Ei, mul oli kõik igati hästi – tegusad ja aktiivsed vanemad, 2 venda, vahelduva eduga erinevad lemmikloomad jne.
Ma ise olin väga aktiivne ja elav laps, naersin palju ja nutsin samuti. Küll aga hakkas nutmist kasvades järjest vähemaks jääma. Ma ei suudagi meenutada, millal see täpselt alguse sai, aga järjest rohkem tuli igalt poolt survet “mehed ei nuta” ideoloogiast. Ma ise arvan, et see sai alguse koos kooliga, kus laste vahel toimus päris korralik olelusvõitlus ja selleks, et läbi lüüa, pidi olema tugev. Paraku kehtib arvamus, et tugev on selline poiss/mees, kes ei oma tundeid, ei näita neid välja, kunagi ei nuta jne. Kuna ka kodus ei õpetanud kunagi keegi seda, et tunded on normaalsed ja need tulebki välja elada, siis selline arvamus muudkui süvenes ja kasvades saigi sellest justkui standard. Samas olen oma olemuselt just pigem elavam ja rohkete emotsioonidega. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, siis käivad selle juurde emotsioonid ja hingeline külg. Ei, see ei tähenda seda, et ma oleksin kuidagi ebastabiilne või oleksid need emotsioonid üle võlli pidevalt. Püüan öelda seda, et kui midagi teen, siis hingega. Elan teemadesse sisse ja pole kunagi kindlasti olnud ligilähedalegi flegmaatikule.
Kui ma olin 20ndates eluaastates, siis olin suurepäraselt äraõppinud tunnete varjamise kunsti. Negatiivseid asju elasin enamasti sissepoole ja välja näitasin pigem ainult positiivset – rohkelt nalja, naeru ja optimismi. Teist poolt justkui ei eksisteerinudki. Ega ma seda lõpuks isegi teaduvstanudki, vaid surusin kõik tugevalt endasse. Kui ka olid hetked, mis olid kurvad, siis neelasin nutu alla ja tegin alati kiiresti näo, et kõik on hästi. Teismeea lõpus ja 20ndate alguses käis küll üle esimene keerulisem periood, kus läksin ülikooli, töötasin täiskohaga selle kõrvalt ja püüdsin ka elada elu nagu noored ikka, siis muutus koormus päris suureks ja toimus esimene murdumine. Tookord väljendus see ärevushoogude ja söömishäiretega. Ehk siis kui oli ärevam hetk, siis sellel hetkel ei suutnud ma midagi süüa ja pigem ajas väga tugevalt iiveldama. Otsisin abi erinevatelt arstidelt, kus ka seal püüti meeleheitlikult leida mingit füüsilist viga mu seedimises või siseelundite toimimises. Mitte ühtegi sellist viga ei leitud. Lõpuks üks arst kirjutas mulle välja kuhjaga erinevaid tablette, mille hulgas olid ka rahustavad rohud. Ma tänaseks täpselt enam ei mäletagi, mida kõike välja kirjutati.
Ega ma rohtudest tegelikult abi väga ei saanudki ja üsna peatselt unustasin neid ka võtta, aga samal ajal läks elutempo rahulikumaks ja ka ise harjusin olukorraga, siis läks see etapp mööda. Sain elu kenasti jätkata ja nö normaalselt edasi tegutseda. Vahel küll olid väiksemad episoodid, kus ärevuse korral veri peast kadus, tekkis nõrkus ja väga tugevad iiveldused, aga õppisin nendest üle saama nii, et kiirelt lahkusin olukorrast või seltskonnast, mis seda ärevust tekitas ja viibides kuskil tund aega omaette üksinda, suutsin rahuneda ja selliselt seda probleemi vältida.
Samal ajal jätkasin järjest rohkem tundetu elu elamist ja oma negatiivsete emotsioonide varjamist ja alla surumist. Lõpuks jõudsin isegi sellisesse seisu, et võisin vaadata mistahes filme, mis olid väga kurvad, aga ma isegi ei tundud mingeid erilisi emotsioone. Kui ka läks meel kurvemaks, siis oli mul ju nii hästi selge see viis, kuidas oma nutt alla neelata ja kiirelt teha nägu, et olen kui kivi. Ikkagi mees ju. Nii nagu elu oli õpetanud – kogu see ühiskond, macholik lähenemine jne.
Murdepunktiks sai minu jaoks 30ndate algus ja pikaajalise suhte lõppemine. Sealt edasi kõik muutus ja aastate jooksul allasurutud negatiivsed emotsioonid hakkasid suure hooga välja tulema. Paraku ei osanud ma nendega midagi ette võtta, sest ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ei osanud ka kuskilt abi otsida, sest alustama oleksin pidanud sellest, et tunnistama, et minuga ei ole kõik hästi. Seda ei suutnud ma loomulikult teha, sest ego ei lubanud. Mõistus ei suuda ju tunnistada ja oma tavapärasest mugavustsoonist hetkekski lahkuda. Olin oma müürid ehitanud äärmiselt kõrgeks ja tugevaks ning püüdsin hoida kramplikult kinni harjumuspärases ja kõike seda alla tagasi suruda, mis minust tahtis välja pääseda.
Need tunded ja meeleolud, mis mind igapäevaselt valdasid, olid päris õudsad. Seda on päris keeruline kirjeldada, mida ma läbi elasin. Oli palju hommikuid, kus ma ei tahtnud üldse üles tõusta ja soovisin väga edasi magada isegi siis, kui und enam polnud. Seda seepärst, et siis ei peaks ma tundma neid halbu tundeid. Ei olnudki mingeid väga konkreetseid tundeid, aga selline üldine tunne, et kõik on halvasti. Keskendumisvõime oli olematu, kogu aeg tugev halb tunne ja teadmine, et paha on. Pidevalt käisid mõtted selle üle, mida peaksin tegema või kuhu minema, et ma ennast paremini tunneksin. Pingsalt püüdsin leida mõistusega kohta, kuhu põgeneda – mälus oli palju pilte ilusatest hetkedest ja kohtadest ning nii mõistusega arvasingi, et mul on vaja minna nendesse kohtadesse, kust mul olid väga head mälestused.
Tihti istusingi autosse ja lihtsalt sõitsin. Näiteks mõne järve äärde, kust oli palju ilusaid mälestusi. Kohale jõudes polnud aga ilm sama, mis mälestuses. Veelgi enam – polnud seda situatsiooni, inimesi ega meeleolu, mis varasemalt oli selle koha ja mälestuse nii positiivseks teinud. Seega tekkis hoopis vastupidine efekt – suur üksilduse, läbikukkumise ja pettumuse tunne. See viis meeleolu veelgi rohkem alla ja see halb tunne mu sees ainult süvenes. Ka ei olnud abi sigarettidest – no nutikas poiss teeb ikka kohe kolm tükki järjest lootuses, et kui esimene ei aidanud, siis ehk teine. No kolmas ikka ju leevendab. Reaalne tulemus oli aga see, et sellest läks veel ka süda pahaks ja siis oli kõik ikka kohe eriti halvasti.
Palju oli selliseid päevi, kus ilm oli halb ja kuskile sõita ka ei olnud mõtet. Istusin lihtsalt kodus ja olin mustas masenduses. Tööd ei suutnud teha, kuid oleks hädasti pidanud. Olles ise ettevõtja, siis sain oma aega planeerida – pigem võiks öelda, et see andis võimaluse töö eest põgeneda ja selle tegemist vältida. Väga palju oli tegemata asju ja sealt tekkis päris korralik stress. Ma ei vastanud tihti isegi telefonile kui oli teada, et mõni klient helistas, aga mul polnud midagi asjalikku vastata, sest kogu töö oli ju tegemata.
Niimoodi ma siis kaevasin end järjest sügavamale auku. Mitte midagi ei osanud oma meeleoludega peale hakata. Pidevalt käisid üle nutuhood, kus lihtsalt “nagu välk selgest taevast” tabas mind meeletu kurbus ja ei suutnud kuidagi nuttu tagasi hoida. Eriti piinlik oli, kui see juhtus kuskil poes või avalikus kohas. Pidin kiirelt põgenema, et keegi ei näeks, mis minuga toimub. Kõige suurem vajadus oligi mul kõike varjata ja peita. Ma ei rääkinud oma olukorrast mitte kellelegi, sest nii piinlik oli. Pigem tegin hea näo ja ilustasin oma elu. Lihtsalt selleks, et ka seeläbi ise endale valetada ja kinnitada, et tegelikult pole mul midagi halvasti.
Mõne kuu pärast aga jõudsin ikkagi psühhiaatri juurde, kes ilma pikema jututa kirjutas välja antidepressandid ja saatis koju ära. Tema sõnad kõlasid selliselt, et minu juttu kuulates tundub olevat klassikaline depressioonijuhtum. Seega kirjutas rohud välja ja paari nädala pärast pidin tagasi minema, et saaks üle vaadata, kas ravimiannus oli piisav või tuleb seda suurendada. Kolme nädala möödudes läksingi uuesti tagasi. Kuna mu olukord polnud väga oluliselt paranenud, siis suurendas ta annust lausa kahekordseks.
Nii ma siis tarbisin igapäevaselt päris korralikku kogust antidepressante heas lootuses, et see vastik “haigus” läheb niimoodi mööda. Kuu või kahe pärast kõik hakkaski muutuma. See halb tunne kadus ära ja ma ei tundud enam end püsivalt halvasti. Küll aga tuli teine äärmus – mul oli kõigest ükskõik. Ma lihtsalt olin. Minus ei olnud mingit sädet, elavust ega mitte grammigi seda, kes ma oma loomult tegelikult olin. Pigem olin pidevalt väsinud, õhtul läksin magama kella 10 ajal ja magasin rahulikul 12-13 tundi järjest. Ma ei muretsenud millegi pärast – tööasjadest oli endiselt ükskõik, aga selle erinevusega, et enam ei tekkinud isegi mingit stressi sellest, et asjad olid tegemata.
Ma ei oska seda ajajärku paremini nimetada, kui et olin zombie – elav surnu. Päris palju käisin sõpradega väljas, tarbisin rohkelt alkoholi ja lihtsalt olin. Tagant-järele meenutades saan aru, et see oli ikka üks päris tume periood minu elus.
Mõne kuu pärast sain aga sisemiselt aru, et see kõik on vale. Kui ma antidepressante hakkasin võtma septembris, siis mäletan, et jaanuari lõpp oli see, kui tegin päeva pealt otsuse neid rohtusid rohkem enam mitte tarbida. Teadsin küll, et neid ei tohi lihtsalt niisama võtmata jätta, aga just nende samade rohtude mõjul oli mul ju ka kõigest ükskõik – seega ka arsti jutust täiesti “kama-kaks” ja ma lihtsalt lõpetasin.
Esimesel kahel nädalal ei toimunudki midagi väga erilist, kuid ühel päeval ärgates tundsin üheaegselt seda, et ma taas tunnen ja nö elan, aga samal ajal oli tagasi ka see halb tunne. Kõik tundus taas halvasti olevat. Mõistus ütleb sellel ajal aga seda, et kõik on hästi – selles mõttes, et mul oli ju teadmine, et olen noor ja terve mees, mul on oma kodu, oma ettevõte, auto, koer jne. Mul on kaks kätt ja kaks jalga, väga hea mõtlemisvõime, olen tegus jne. Seega mul ei oleks tohtinud olla midagi halvasti, aga ometi ma ei tundnud ennast üldse hästi. Kogu aeg oli see halb tunne, mida on nii raske sõnadega kirjeldada. Mingi raskus, mis koormas, pidevalt negatiivsed tunded, igatsus ja kurbus, siis jällegi tüdimus kõigest jne. Kõige paremad olid need hetked, kus vaatasin telekat, mingit filmi, mängisin telefonis või tegin muud sellist, kus sain kasvõi hetkeks kõik unustada ja teadvuse suunata millelegi muule. Sellistel hetkedel ma ei tundud neid negatiivseid tundeid. Küll aga oli erakordselt halb nendel hetkedel, kui kõik taas meenus ja mu teadvus tuli tagasi. Kogu see koorem oli siis hetkega tagasi.
Psühhiaatri poole ma rohkem enam ei pöördunud, sest teadsin, et sealt ma abi ei leia. Otsustasin omal käel hakkama saada. Võtsin kindla seisukoha, et hakkan ennast rohkem sundima keskenduma ja püüan esmalt korda saada oma töö asjad ja oma igapäevase elu paika saada. Väikeste tibusammudega see mul ka õnnestus ja järk-järgult läks kõik paremuse poole. Sellel perioodil kohtusin ka uue inimesega, kellega algas suhe ning see tõi veelgi suurema motivatsiooni pingutada ja edasi püüelda. Paraku oli aga rõhk ikkagi praktilisel poolel ja oma sisemaailmaga samal ajal tegelikult ei tegelenud.
Järgneva aasta jooksul oli palju sellist meeleolude üles-alla liikumist. Tunduvalt rohkem küll normaalset olekut ja vahepeal siis need mõõnahetked. Kuni aga jäin talvel haigeks, töödega olid keerulisemad seisud ja siis jõudis kätte järjekordne pikem languseperiood. See kestis vahelduva eduga 3 kuud, kus oli palju päris raskeid hetki. Sellel perioodil hakkasin lõpuks ise rohkem tööd tegema endaga, lugema ja uurima ning venna soovitusel läksin Brandon Baysi rännakuseminarile. Sellest seminarist olen varasemalt pikalt juba kirjutanud, aga lühidalt kokkuvõttes on tegemist kolm päeva kestva väga intensiivse seminariga, kus saab väga palju infot enda vaimse ja sisemise maailma, allasurutud emotsioonide ja tervisliku seisundi kohta. Seminaril on palju teoreetilist poolt, aga ka praktiline osa, kus toimub meditatiivne lähenemine iseenda sisemusse ja saab selgelt aru ja vaadelda oma emotsioone ning sisemisi seoseid. Soovitan lugeda täpsemalt seda artiklit, kus kirjutasin sellest seminarist.
Artikkel: https://isalugu.blogspot.com/2019/01/kuidas-usaldus-taastada-brandon-bays.html
Minu jaoks oli tegemist väga kasuliku ja vajaliku õpetusega. Võin vist julgelt väita, et alates sellest hetkest hakkas mu elu lõpuks liikuma positiivses suunas. Püüdsin seminarilt saadud õpetust järgida ka omal käel ja hakkasin palju rohkem lugema ja uurima erinevate alternatiivsete meetodite ja võimaluste kohta. Kõik see, mida avastasin, oli lõpuks niivõrd lihtne ja loogiline.
Ma lõpetasin võitlemise selle “millegi” vastu, mis mind pidevalt segas. Sain aru, et mul ei ole tegelikult mitte midagi viga. Ma ei ole haige ja depressioon ei ole üldse haigus. See on meelte seisund, mis on tingitud suurest hulgast allasurutud emotsioonidest ja oskamatus oma emotsioonidega tegeleda ja neid endast välja lasta.
Alguses on see loomulikult päris raske, sest neid meeleolusid ja tundeid on nii palju ning nad kõik on korraga. Küll aga tuleks hakata neid endale teadvustama ja igal hetkel püüdma aru saada, mis tunded parajasti valdavad. Lõpetasin endaga võitlemise ja eitamise. Kui hommikul ärgates valdas mind ärevus, siis hakkasin lubama sellel olla. Teadsin, et seda on ka varem olnud, ma ei sure ära ja seega ei pea ma pingsalt mõtlema sellele, kuidas sellest jagu saada. Kui ärgates oli tunne, et tegemist on halva päevaga, siis lubasin sellel päeval ollagi halb. Vahel ongi halb päev ja see on normaalne. See ei tähenda, et peaksin minema ja sõitma kuskile või otsima kohta, kus see päev oleks parem.
Sellisel lähenemisel on imepärane mõju. Ärevus hakkab kaduma iseenesest, kui seda endale teadvustada ja lõpetada muretsemine selle pärast. Halb enesetunne pöördub üsna kiiresti paremaks, kui lubada sellel päeval olla. Kui tundsin, et ma olen kurb, siis lubasin endale selle tunde. Vahel püüdsin veel seda tunnet endas võimendada ja lihtsalt nutsin – nutsin selle kurbuse enda seest välja. Poole tunni või tunni pärast tundsin juba väga suurt kergendust.
Niimoodi tegelesin endaga igapäevaselt. Alguses on edusammud vaevu märgatavad. Eriti siis, kui erinevaid tundeid on liiga palju ja nendel on raske vahet teha. Vahel võib tunduda, et nutmisele ei tulegi piiri ja mida sügavamale endasse kaevuda, seda kurvemaks kõik muutub. See on seepärast nii, et neid endasse kogutud tundeid ongi meeletult palju. Vahel tundsin end väga üksikuna ka siis, kui minu ümber oli mitmeid inimesi. Tundsin ennast tihti süüdi selles, et selline olen ja end niimoodi tunnen või minu seisundi tõttu ei suuda piisavalt palju ära teha. Vaikselt hakkasin lubama endale ka niimoodi tunda ja seeläbi mõistma, et mul ongi õigus nii tunda ja tegelikult annan ju endast parima.
Vähehaaval hakkasin aga märkama, kuidas minus on rohkem energiat, tahet midagi teha ja oma elus midagi muuta. Minusse tuli tagasi loovus ja loomingulisus. Sellel perioodil sain ka lõplikult aru, et IT valdkond pole see, millega tahan jätkata ning tahtsin palju rohkem tegeleda fotograafiaga, sest seal saan oma loovust palju rohkem rakendada ja läbi piltide kajastada ka emotsioone – nii enda kui teiste inimeste omi. Mu elu muutus sellest hetkest alates, kui lõpetasin eitamise ja hakkasin tähelepanu pöörama enda sees toimuvale.
Siinkohal lõpetan selle peatüki ja peatselt kirjutan teise osa, kus räägin meie ühiskonnas toimuvast ja klassikalise meditsiini nägemusest depressioonist ja nende lähenemisest. Võrdlen seda erinevate alternatiivsete lähenemistega – olen tänu enda läbielamistele kokku puutunud ka joogaga, pranayama hingamistehnikaga, vabastava hingamisega, käinud indiaanisaunas ehk higistamistelgis, kokku puutunud ka kanepiga selleks, et veelgi rohkem endasse näha ja vaadata, osalenud erinevates meditatsioonides, käinud helirännakul, osalenud psühhodraamagrupis, käinud erinevates teraapiates jne. Seda kõike on olnud väga palju, aga peamine suund igal pool on üsna sama – näha ja vaadata iseendasse ning mõista seda, mis meie sees tegelikult toimub.
Püüan edasistest peatükkides minna tunduvalt detailsemaks ja anda selgeid juhiseid, mis moodi alustada, kuidas hakata endas probleeme lahendama ja kuidas kogu see protsess välja näeb. Lisaks soovin anda juhiseid selleks, kuidas kõrvalseisja saab märgata ja abiks olla, sest tihti on meie läheduses inimesi, kes kannatavad samasuguste probleemide käes, aga ei oska ise leida väljapääsu ja tema lähedased on samuti nõutud ja ei oska kuidagi aidata või siis isegi ei märka või ei anna aimu, kui tõsises olukorras inimene on. Sellest kõigest plaanin edaspidi siin blogis kirjutada.
Loodan siiralt, et minu kogemus ja siin kirjutatu jõuab ka teisteni, kes alles otsivad lahendust enda probleemile ja saavad siit ehk jõudu ja selgust, kuidas edasi liikuda. Seetõttu oleks mul ääretult hea meel, kui seda lugu edasi jagatakse ja see jõuaks nendeni, kes reaalselt abi vajavad.
Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar