Mind ajendas sellel teemal kirjutama asjaolu, kuidas juba kolmas kevad järjest on inimeste tähelepanu suunatud ärevusele ja hirmule. Seda näen väga selgelt oma põhitöös fotostuudios, kus mõni aasta tagasi oli mul veebruar-märts väga tihe ja aktiivne tööperiood, aga alates 2020. aastast olukord muutus täielikult.
Tegemist oli ju selle esimese aastaga, kui tuli peale pandeemia ja kehtestati üleriiklik karantiin. Olin selleks ajaks just valmis saanud paarikuise töö tulemusel uudse ja väga erilise lastele mõeldud Muinasjutustuudioga. Samal ajal, kui sain stuudio valmis ja alustasin tutvustamiskampaaniaga algas ka esimene karantiini ja piirangute periood. Minu jaoks tähendas see sisuliselt kaks ja pool kuud pöidlate keerutamist, sest inimeste tähelepanu oli kõigel muul, kui oma lastest imeliste piltide tegemisel.
Nii on see nüüd läinud juba kolm aastat järjest. Kui selle aasta alguses tundus, et nüüdseks on inimestel see suurem viiruse ja pandeemiahirm mööda ning tulemas on taaskord optimistlikum kevad, siis võta näpust. Veebruari lõpus lahvatas järjekordne hirmuallikas sõja näol ja inimeste pilgud on pööratud ainult sinna. Temaatika on küll täiesti erinev (viirus vs sõda), kuid inimeste väljendus selleks täpselt sama – rohkelt ärevust, hirme, teadmatust ja suurem tähelepanu juhtimine millelegi välisele.
Kas pidev muretsemine ja hirmus elamine tuleb üldse kellelegi kasuks?
Mida aitab inimkonda edasi see pidev hirmudes elamine? Olen sellel teemal juba piisavalt diskuteerinud erinevate inimestega ja saanud väga erinevaid arvamusi. Osa arvabki, et tulebki kogu aeg hoida pilku uudistel, sest on ju oluline olla kursis sellega, mis maailmas toimub. Minu enda jaoks on ikkagi see üsna arusaamatu lähenemine – mida aitab tervikuna see, kui meie tähelepanu on pidevalt hajutatud ja suunatud millelegi hirmsale ja õudsale? Kui pilk on pööratud eemale sellest, mis on elus ilusat ja head, kus võiks keskenduda just oma perele, oma kaaslasele, iseendale ja kogu selle õuduse valguses lõpuks mõista, et elu ongi liiga üürike selleks, et pidevalt näha kõike mustades toonides.
Minu peamine küsimus olekski selline, et isegi kui on mingi oht, et see sõda jõuab ühel hetkel siianigi, siis kas tõesti on vaja selles hirmus jätta hetkel elamata ja oodata surma. Kumb siis on ikkagi õudsam – kas ühel hetkel saabub surm või selles hirmus elamata jäänud elu? Kui inimesed saaksid sisuliselt aru universumi seadustest, kuidas tõmbamegi enda poole kõike seda, millele keskendume ja oma tähelepanu suuname, siis kas seda mõistes ka tegelikult käituksime edasi samal viisil?
Kui me kollektiivselt suunamegi oma tähelepanu sõjale, tunneme pidevat hirmu, et see jõuab ka siiani, siis selle käigus kisumegi ise seda energiat enda poole.
Kas poleks aeg õppida ja enda käitumist muuta?
Meil on olemas valik. Võime küll teadvustada, et sellised hirmsad asjad toimuvad, kuid selle käigus ei pea me minema hirmudega kaasa. Nagu ka viimased kaks aastat – meid kollitati selle koroonaga kaks aastat järgemööda. Ka tänaseks pole ju sisuliselt midagi muutunud, aga näe imet – ajakirjandusel tüütas ka lõpuks ära, sest asemele anti uus maiuspala – sõda. Mida siis andis sisuliselt see kaks aastat hirmus elamine. Tänaseks on vist suurem enamus inimestest selle kohutava haiguse läbi põdenud ja ca 90% inimestest üsna kerges vormis. Sõltumata kõikidest nendest õudusjuttudest, mida meieni toodi 24/7 läbi meedia.
Mina ise põdesin seda haigust nüüd sellel talvel esmakordselt ja siis kohe kaks korda järjest. Kuigi olin varasemalt korduvalt kokku puutunud nakatunud inimestega, siis mulle lihtsalt ei hakanud see kohutav surmatõbi külge – sõltumata sellest, et meedia kirjutas kogu aeg, et väiksemgi kokkupuude on õudsamast-õudsam. Ei saanud isegi nohu enne seda mitte. Kui siis lõpuks haigestusin, siis ei olnud selles midagi hirmsat – oli veidi halb olla, nohu tekkis, väike palavik oli jne. Aga mitte hetkekski ei tekkinud mul hirmu,et nüüd on midagi hirmsat.
Tõin selle kõik välja selleks, et saaksime analüüsida seda, mis nüüd viimastel aastatel toimus. Kas elude elamata jätmine ja hirmus elamise valimine oli siis õigustatud? Kas hetkel mitte seesama ei toimu – lihtsalt nüüd on teemaks sõda ja mitte enam pandeemia. Üks teema vahetus meedias üleöö teise vastu. Asja sisu jäi aga samaks.
Ei pea olema just eriline hiromant, et aru saada, et kui see sõjateema mööda saab, siis tuleb koheselt asemele mingi järgmine samalaadne teema. Need jäävadki tulema, kui me inimestena ise ei õpi ja oma käitumist ei muuda. Hirmu jõllitamine suurte silmadega on igaühe enda vaba valik. Sama moodi võiks teha silmad lahti ja näha, et ka meie ümber käib elu, kus on kõik ilus ja pole selles midagi hirmsat. Näiteks võib võtta oma lapsed kaasa ja tulla minu juurde Eesti kõige ägedamasse fotostuudiosse tegema tõeliselt müstilisi ja muinasjutulisi pilte. Lapsed saavad väga hea elamuse, vanematele jäävad mälestuseks imelised pildid ja vähemalt paariks tunniks ununevad kõik need muremõtted ja hirmud.
Samalaadseid võimalusi on kümneid, kus põhirõhk poleks millelgi äreval või õudsal, vaid hoopis vastupidi – elu elamisel ja selle nautimisel, mis hetkel olemas on. Sõda on meist hetkel siiski kaugel ja pole mingit ratsionaalset märki, et see jõuaks siia. Seega milleks seda hirmu toitu ja elada mingis ärevas nägemuses, mis tõenäoliselt ei juhtugi. Nii nagu ei surnud inimkond välja selle kaks aastat kestnud viirusehirmus, siis ei ole ka hetkel toita meediat ja hirme millegagi, mis ei ole isegi hetkel veel tõenäolinegi.
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis alljärgnevalt leiad konto andmed, kuhu head inimesed saavad teha mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar