Kuuuurija lugu Danielist. Kas ja kes on süüdi?

Paar kuud tagasi alustasin otsekohest kirjutamist depressiooni teemal. Olen valmistanud sellele loole järge, milleni ka kindlasti jõuan. Vahepealsel ajal on aga tööd olnud väga palju ja erinevaid teemasid samuti, mis mind on kõnetanud ning tekitanud soovi avalikult kirjutada. Üks neist teemadest on koolivägivald, millest kindlasti ka rohkem kirjutan. Olen isegi kogunud hulga reaalseid juhtumeid, mida näiteks tuua ja selleks, et käsitleksin teemat reaalselt.

Üleeile aga juhtusin nägema Kuuuurija saadet ja lugu Danielist, kes oli oma elukaaslasega pikka aega väga vägivaldne. Lugesin ka Kuuuurija FB lehelt kommentaare, mis mind aga ehmatasid korralikult.

Nüüd mul ongi siin kolm erinevat teemat – depression, koolivägivald ja suhtevägivald, millest kõigest tahaksin pikemalt kirjutada. Omamoodi huvitav on see, et kõik need kolm teemat tunduvad küll väga erinevad, aga kui hakkan juurdlema, siis on näha, et need kõik on omavahel väga tihedalt seotud. Kõik kolm teemat saavad alguse samast kohast – allasurutud negatiivsetest emotsioonidest ja oskamatusest nendega toime tulla.

Positiivne on aga see, et ükskõik, milline teema lahenema hakkab, siis sellega koos hakkavad ka teised teemad paranema.

Kirjutan pikemalt Danieli loost. Minu jaoks oli ääretult positiivne see, et Kuuuurija seda lugu kajastas ja mees julges oma näoga televisioonis kõike tunnistada ja väga avameelselt rääkida. Ta võttis kõik omaks, tunnistas oma kohutavat käitumist ja ei õigustanud end kordagi. Ainuüksi juba teo tunnistamine on väga suur samm. See nõuab tohutut julgust. Isegi kui ta ei olnud läbinisti siiras nagu seda arvasid mitmed kommenteerijad, siis see polegi peamine. Oma näoga teo tunnistamine oli piisav selleks, et teha samm paremuse poole.

Ma ei hakka spekuleerima, mis nende suhtes tegelikult toimus ja kuidas need vägivaldsed olukorrad tekkisid. Küll aga on teada see, et sellised olukorrad ei teki päris juhuslikult. Eriti veel siis, kui need saavad kesta pikemat aega ja juhtuvad korduvalt. Sellisel juhul on see juba kahepoolne ja nad mõlemad on tegelikult ohvrid. See on omamoodi sõltuvussuhe, kus kumbki etendab oma rolli – üks on vägivallatseja ja teine ohver. Tean, et inimeste arvamused on selles osas väga erinevad ning väga mitmed võtavad seda väga emotsionaalselt, mille juures kaob ratsionaalne mõtlemine. Kui aga emotsioonidest kaugemale näha, siis tuleks näha, et on väga oluline, et see teema leidis sellist kajastamist.

Meie ühiskonnas on kombeks hakata koheselt kedagi süüdi mõistma. Enamasti mõistetakse vägivallatseja süüdi ja teine pool tunnistatakse ohvriks ja ongi kõik. Kas tegelikult on aga võimalik üldse kedagi süüdistada? Me ei tea kummagi poole täielikku lugu – nende elulugu imikust tänaseni ja kõiki seiku, mis nende elus on toimunud ja mis on nende psüühikat ning teadvust mõjutanud. Sealt edasi jõuame nende vanemateni, kes neid kasvatasid ja ehk tegid mingeid vigu. Mida nemad tegid omakorda seetõttu nii, et ise olid kasvanud tingimustes, mis polnud ehk täiuslikud. Nii me võimegi jääda juurdlema ja otsima süüdlasi. Toon sellise näite, et kui lõksu sattunud metslooma minna päästma, siis väga tõenäoliselt loom ründab oma päästjat. Kas selle põhjal võiksime looma nimetada vägivaldseks ja teda süüdistada? Või pigem mõistame, miks ta nii käitub? Tal on valus, ta on läbinisti hirmunud ja sellises olukorras ta ründabki.

Või võtame näiteks ketikoera, kes on terve oma elu elanud vangistuses ja võibolla väga halbades tingimustes ja isegi väärkoheldud. Selline loom muutub kurjaks ja võib rünnata väga lihtsalt. Kas on põhjust teda selles süüdistada või mõistame, miks ta selline on?

Looma näitel on väga lihtne olukorda mõista. Miks aga inimeste näitel kipume aga hoopis hukka mõistma ja süüdistama. Miks me inimeste puhul ei näe suuremat pilti, ei kasuta empaatiat ja ei mõista, et asjad pole nii mustvalged?

Selle kõige juures ma ei õigusta kuidagi Danieli ega püüa tema tegu ilusaks rääkida. See, mida ta korda saatis, oli väga jube. Ilmselgelt ei ole inimesel vaimse tervisega kõik korras, kes midagi sellist teeb. Selline inimene vajab kindlasti abi. Sellest kõigest oli ka saates juttu. Abi vajab kindlasti ka tema elukaaslane.

Selle asemel kipuvad inimesed avalikult sotsiaalmeedias hoopis kirjutama vihakõnesid, kutsuma üles vägivallale ja seda kõike veel ka õigustama. Toon mõned näited:

Kommenteerija: “Loodetavasti saab veel paar korda peaga näkku. What goes around, comes around.”

Teine kommentaar: “Tahaks ka sind tegelikult solgutada vee ja rätiga! Siis sa tunned päriselt mida ja kuidas su väärastunud isiksus on ära rikkunud ühe toreda ja ilusa neiu elu!!!!”

Kolmas: “Ainus abi ,mida sellele tondile vaja on korralik keretäis!!”

Neljas: “Võru ära ja omasuguste katsejäneseks.”

Need kommentaarid sisaldavad kõik vägivalda ja vihkamist. Sellisel kujul on see aga justkui normaalne ja lubatud käitumine. Mitte ükski kirjutajatest ei tunnistanud kordagi, et oleksid oma sõnades midagi valesti ütelnud. Põhjendasid seda sõnavabadusega ja nende meelest oli see igati normaalne niimoodi kirjutada. Nad ei näinud kordagi, et oleksid täpselt samuti vägivaldsed olnud, mille osas nad ju sõna võtsid. Nende meelest on täiesti normaalne vastata vägivallale vägivallaga. Kuigi läbi ajaloo pole tuua mitte ühtegi näidet, kuidas sellest oleks mingit kasu olnud. Vastupidiseid näiteid on kahjuks aga hulgi.

Mis siis ikkagi toimub meie ühiskonnas? Miks meil mõistetakse kiirelt hukka, aga sisuliselt ei suuda keegi mõista. Minu silme läbi on probleemiks ikkagi see, et puudub arusaam sellest, mis meie sees toimub. Ei olda teadlikud iseenda emotsioonidest, ei osata toime tulla negatiivsete tunnetega. Need surutakse enda sisse tagasi kuni need hakkavad meie enda käitumist väga negatiivselt mõjutama. Ei suudeta näha seda, et igal sammul on meil võimalik otsustada, mida me välja kiirgame ja mõista, kust see tuleb. Kui kiirgame välja negatiivsust, siis saab see tulla ainult meie enda seest. Iga väljakiirgamisega mõjutame aga ümbritsevat – oma töökaaslasi, lähedasi, oma lapsi. Lapsed võtavad meist aga eeskuju.

Kui Danieli juhtum kutsus esile viha paljudes pereinimestes, kes seda tunnet ka oma pere ees väljendasid, siis võtsid nende lapsed sealt eeskuju – nii tulebki reageerida - vägivallale reageerida vägivallaga. Sealt jätkubki see ahelreaktsioon. Niimoodi süstime ise oma lastesse selle alge. Keda siis saame tulevikus süüdistada selles, kui meie oma laps käitub vägivaldselt?

Iga selline Daniel on kord olnud laps. Väike armas poiss, kelles pole algselt vägivaldsust ega kurjust. Kui selline laps elabki ühiskonnas, kus on mõistmine, empaatia, avatud suhtlemine, oma emotsioonide tunnistamine ja oskus nendega toime tulla, siis kasvab temast väga hea ja üllas inimene. Kui aga kõigest sellest jääb arengus puudu, siis on väga tõenäoline, et tema elus võib tulla ette keerulisemaid olukordi.

Ma ei tea konkreetse Danieli täielikku lugu. Ei tea ka nende teiste sadade või isegi tuhandete perede lugu, kus on igapäevaselt vägivalda. Ma ei peagi seda teadma, aga ma saan seda olukorda mõista. Saan mõista seda, et ei ole võimalik näidata näpuga vaid ühe osapoole suunas ja öelda, et ta on süüdi. Kui tahame kedagi süüdistada, siis peaks igaüks alustama iseendast – me kõik koos moodustame selle ühiskonna, kus elame. Selles samas ühiskonnas on üles kasvanud kõik need lapsed, kellest on sirgunud vaimse probleemiga inimesed. Mina olen sama palju süüdi kui keegi teine. Aga nagu ma ütlesin, siis süüdistamine või süüdlase otsimine ei lahenda midagi.

Tuleks rohkem igapäevaselt mõtelda sellele, mida saan mina igal ajahetkel ära teha, et olukord paraneks. Mis on minu panus sellele. Kas minu sees olevad negatiivsed tunded annavad ka sellesse üldisesse karikasse oma osa. Kuidas saan mina teha nii, et minu osa oleks väiksem või lausa olematu. Kui iga inimene suudab vaadata endasse ja sama moodi analüüsida, siis see oleks kokkuvõttes juba väga suur panus. Ka minu lapsed võtavad minust eeskuju ja nende mõttemaailma saan just mina muuta. Oma eeskujuga.

Minu tuttav kirjutas täna sellel samal teemal loo ja on saanud nüüdseks väga palju negatiivset vastukaja. Ka tema analüüsis olukorda sarnaselt minule. Ta ei õigustanud seda meest, ei kiitnud tema tegevust heaks. Ei kaitsnud teda. Aga just nii inimesed seda nägid. Miks? Kui keegi julgeb avaldada arvamust, mis ei ole massiga ühel meelel ja analüüsida olukorda teise nurga alt, kas tema on siis kohe halb inimene? Kas tõesti ei suudeta meie ühiskonnas mõelda laiemalt ja inimeste üldine nägemus on must-valge. Üks on hea, teine paha ja kõik.

Näiteks – kui ma peaksin siiralt ütlema, et Hitler oli tark mees ja väga osav väejuht, kas selles nähakse mind kui fašisti? Kuigi ma oma südames olen sõdade vastane ja igasuguse vägivalla vastane. Ma ei poolda mitte mingil juhul vägivalda ega ka natsi Saksamaad, aga analüüsin kainelt ja julgen väita midagi positiivset selle maailma läbi aegade kõige negatiivsema tegelaskuju osas. Selle näite tõin selleks, et illustreerida oma mõtet, et tuleks näha laiemalt ja mitte võtta kõike nii kitsalt. Alati on igas halvas ka midagi head. Küsimus on vaid selles, mida keegi tahab näha. Kes on keskendunud negatiivsusele, see näebki alati vaid halba.

Mu siiras üleskutse on see, et püüdke olla mõistvamad. On võimalik mõista ka kõige keerulisemaid olukordi ja ka inimesi, kes on käitunud kohutavalt. Seda on võimalik mõista ja kui seda rohkem teha, siis muutub ka meie ühiskond tervikuna paremaks. Kui aga silmaklappidega järgida halli massi eeskuju ja kujundada oma arvamus kitsalt, siis ei muutugi kunagi midagi.

Vägivald sünnitab alati vägivalda. Mõtelge selle peale, mida Te tahate sünnitada.

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:

https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"