Minuga võttis ühendust 32 aastane Karmen, kes rääkis kirjeldas põhjalikult oma kahe nädala tagust vahejuhtumit nii Viljandi haigla kui ka Tartu Ülikooli kliinikumiga. Karmeni ja teme mehe peres elab seitse last, kellest vanim on 14 aastane ja noorim kahe aastane. Peatselt on perre sündimas kaheksas laps.
23. septembri hommikul pöördus Karmen Viljandi haigla EMOsse, sest oli terve öö olnud suurtes valudes ja tal
oli tugev pärasooleveritsus. Karmen ise küll ei soovinud haigla poole pöörduda,
aga mees kõrvalt arvas, et olukord on tõsine ja vajalik oleks arstlik
läbivaatus.
Viljandi haigla EMO ukse taha jõudes uuriti
juba enne sisselaskmist, kas tegemist on vaktsineeritud ja testitud
patsiendiga. Vastus oli eitav, sest Karmen ega tema mees pole vaktsineeritud
covid vastu ega polnud teinud ka testi. Küll aga kuulati nende mure ära ja neid
saadeti sünnitusosakonna välisukse taha, mis oli lukus ja tuli helistada kella
ning oodata.
Kui Karmen oli sisse pääsenud, siis tuli ka
arst, kes vaatas ta üle, kuid järgmiseks küsis juba väga resoluutselt, kas võib
süsti teha. Selle peale Karmen ehmus, sest ei saanud isegi täpselt aru, millist
süsti silmas peeti, aga temale kangastus koheselt ju covid-vaktsiin, sest
sellest süstist ju räägitakse juba terve aasta kõikjal väga rohkelt. Naine
vastas loomulikult eitavalt.
Arst küsis veelkord juba mõnevõrra üleolevalt:
„Kas teeme siis süsti või ei?“ Karmen jäi endale kindlaks, et ei soovi süsti,
mille peale arst ütles, et siis ei ole neil rohkem millestki edasi rääkida ja
saadeti ära. Naise enda sõnade järgi toimus see nii:
„Siis öeldi, et seega ei ole meil midagi rääkida, ega saa teid aidata kahjuks.
Ja nagu näha siis Viljandi haigla ei ole teis usaldust tekitanud, et kui te
usaldate muud maakonda rohkem, siis minge ja otsige abi sealt…
Soovitati võtta no-spad ja saadeti meid minema.“
Viljandist sõideti Tartusse abi saama
Kodu suunas tagasi sõites helistas mees
Tartusse erakliinikusse, kellele rääkis loo ära ja meid kutsuti koheselt
vastuvõtule. Erakliinikus polnud mingit küsimust ei vaktsiinist ega testist,
paluti ainult kasutada maski, mis küll ajas noore naise veelgi enam hingeldama.
„Erakliinikus vaadati mind üle ja saadeti kiiremas korras TÜ kliinikusse
sünnitusosakonda. Kahtlustuseks, et minu terviseprobleem koos sellise hingamisega
võib sünnituse esile kutsuda.“
Paar suunduski sealt otse Tartu Ülikooli
kliinikusse, kus naine pandi koheselt ka aparaadi alla, mis kontrollis sünnitegevust.
Seejärel tuldi aga koheselt ninakaudse koroonatestiga selgitusega, et see on
kohustuslik ja peab kindlasti tegema testi. Karmen nõustus, aga soovis anda
süljetesti. Naine viitas ka sellele, et isegi tema raseduskaardil on kirjas
ärevushäired ja paanikahood ning tundis, kuidas tema ärevuse tase oli juba
tõusnud. Ninakaudne test oli naise jaoks hirmutav ja seetõttu sooviski mistahes
muud võimalust testimiseks, sest on teada ju võimalused süljetestiks,
kuristamise kaudu või vere kaudu testi andmiseks.
Haiglatöötaja keeldus ja väitis, et neil ongi
ainult ninakaudsed testid ja muud võimalust pole. Kuna Karmeni mees ka kõrvalt
ütles, et neil on ju abi vaja, siis polnudki muud võimalust, kui pidi laskma
teha ninakaudse testimise. Koheselt tekkis naisel aga ka paanikahoog, mida ta
ise kirjeldas justkui uppumise tunnet, kus hapnik sai otsa ja oli väga raske
hinnata. Lisaks oli tal ka näo ees mask, mis takistas hingamist.
Lõpuks tuli ka diagnoos, aga sekeldused ei lõppenud veel
Peale rahunemist tuli kirurg, kes tegi naisele
läbivaatluse ja soovitas raviks kasutada küünlaid ja ütles, et peale lapse
sündimist peaks kindlasti tegema ka operatsiooni. Diagnoosiks sooltepõletik ja
sisemised hemorroidid.
Kohe peale seda tuli teine arst, kelle käest
Karmen uuris, kas võivad nüüd minna tagasi koju, sest rasedusega oli ju kõik
korras. Arst vaatas aga aparaadi peale ja teatas, et kuna masin näitab veel
kokkutõmbeid, siis peab jääma haiglasse kontrollimisele.
Järgmiseks tuli uus arst, kes teatas, et
naisel on hoopiski koroona ja kindlasti on vaja anda lisahapnikku. Karmenil oli
juba silme eest kirju – ta ei saanud enam suurt midagi aru. Ta selgitas oma
hingeldamist sellega, et läbi maski ongi raske hingata, sest ei saa kätte
piisavalt hapnikku. Lisaks veel rasedus ja ärevus, mis kõik seda mõjutab. Arst
oli aga väga resoluutne ja teatas, et peavad naise viima nakkushaiguste
osakonda ja kindlasti tarbima ka lisahapnikku.
Naine keeldus sellest, sest tema
terviseprobleemile oli juba antud diagnoos ning soovis ainult seda, et saaks
pöörduda koju tagasi, kus tunneb end kõige kindlamalt ja rahulikumalt. Seepeale
öeldi, et tuleb allkirjastada dokument, millega keeldub haigla poolt antavast
abist. Karmen nõustus sellega.
„Miks, kas need pole mitte lootele ohtlikud?“
Arsti vastuseks oli see, et mitte riskida, et loode saaks mingi põletiku vms. Karmen soovis ainult seda paberit, millele allkirja anda, et saaks juba koju tagasi pöörduda. Arst, aga teatas, et siiski ei saa nii lihtsalt lahkuda ja andis telefoninumbri (Vt juuresolevalt pildilt), millele tuleb eelnevalt helistada.
Kui arst palatist lahkus, siis naine helistaski
antud numbril:
„Ma ütlesin tere, et olen Karmen Tellisaar ja ma pidin helistama teile,
valvearstile, et te pidite ütlema, kuidas ma nüüd haiglast välja saan. Siis
ütles, et ta ei ole valvearst… Et oodake natuke...
Siis läks veidi aega ja öeldi, et oodake veidi,
et ta kohe tuleb..
No ja lõpetasime ära kõne ära ja tuldi tehti uks lahti. Anti mulle mu jalatsid ja
suunati mind välja.“
Seepeale sõitiski Karmen koju, kus alustas ravimist omal käel. Nüüd pea kaks nädalat hiljem on Karmen tarbinud looduslikke ravimeid soolte raviks, lisaks ka looduslikke vitamiine. Veritsust enam pole, kuid naine kurdab, et pikalt endiselt ei suuda püsti olla või kõndida, sest mingi aja peale tuleb tagasi valu alakõhus.
Haiglast saadud koroonadiagnoosiga oli ka
kummaline seis, sest naisel ei olnud ühtegi sümptomit – ei nohu, köha ega ka
palavikku. Mehel tekkisid aga mõne päeva järel ka mõningad sümptomid:
„Mina kirjeldaks seda tavalise gripina, aga teadagi kuidas mõned mehed
väiksemagi haiguse peale reageerivad. Tal oli köha, nohu, väike palavik ja
lihasvalu. Meil mõlemal kadus ära lõhnataju, aga minul endal muid sümptomeid ei
avaldunudki. Mees tunneb tänaseks juba lõhnu uuesti. Aga mina veel mitte. Võibolla on see ka millestki muust, ma ju
kindlalt ei tea.“
Kogu siinse loo panin kirja Karmeni enda
kirjelduste põhjal. Millised arvamused Sinul tekivad, kas haiglapersonal käitus
korrektselt või kas ehk oleksid nad pidanud käituma kuidagi teisiti? Avalda oma
arvamust blogi facebooki lehel selle postituse all kommentaarides.
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis alljärgnevalt leiad konto andmed, kuhu head inimesed saavad teha mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html
Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar