Tõde. Mida see mõiste tähendab?

Mul oli plaan kirjutada lugu oma viimasest kahest päevast, kus eile veetsin väga toreda päeva koos oma 3,5 aastase pojaga ja tänase päeva olen veetnud tütrega. Kahjuks ei õnnestunud see, et oleksin saanud veeta koos aega mõlema lapsega, aga teiselt poolt olen väga rahul, et sain jällegi pühenduda kummalegi lapsele eraldi ja personaalselt.

Nüüd aga lugedes siinsest blogist mõndasid kommentaare, siis otsustasin sellest siiski täna mitte kirjutada ja pigem keskendun paarile tõsisemale teemale, mis tänu nendele kommentaaridele mõttesse tulid.

Kirjutan tõest. Tõde on üks väga huvitav mõiste, mida väga paljud inimesed defineerivad nii erinevalt. Üldjuhul peetakse tõeks mingit ühte kindlat ja vankumatut versiooni millestki, mis on toimunud. Ka mina ise tihtipeale kipun tõde selliselt defineerima. Küll aga saan samal ajal väga hästi aru sellest, et samaaegselt võib eksisteerida mitu või lausa väga palju erinevaid tõdesid ja need kõik on õiged. Püüan öelda seda, et on olukordi, kus igal inimesel võib olla oma tõde ja mitte keegi neist ei eksi.

Võtame kasvõi ajaloo ja selle käsitluse. Koolis õpetatakse meile ühte kindlat ajalugu ja öeldakse, et just see ongi tõde. Samas mõne teise riigi koolis räägitakse samast sündmusest, aga hoopis teise nurga alt ja ka seal väidetakse, et see on tõde. Nüüd tuleks aga vaadata hoopis seda, kuidas see ajalugu siis tekib. Kuidas jõuab info mingist väga kaugest ajast meieni?

Üheks viisiks on see, et keegi on kuskil pannud kirja sündmusest mingi versiooni. Asi, mida tuleb mõista, on see, et selle sündmuse kirjutaja lähtus aga sellest, kuidas tema seda sündmust nägi, mis moodi tema seda mõistis ja millise hinnangu tema sellele andis. Seega meie loeme tegelikult selle ühe inimese arusaama asjast. Aga mis siis, kui tegemist oli skisofreenikuga ja ta arvas, et nägi nii, kuid tegelikult toimus hoopis midagi muud? Kas siis on ka tegemist kindla fakti ja tõega? Või oli tema religioon selline, mille põhjal andis omapoolse hinnangu. Seega ainus tõde saab olla see, et ei ole olemas kindlat tõde. On erinevad nägemused, versioonid, hinnangud ja arusaamad.

Seda ka mistahes igapäevastes asjades. Näiteks vanuse ja kogemustega muutuvad meie arusaamad – muutub ka see tõde koos sellega.

Miks ma sellest kirjutan – seepärast, et ka kõik see, mida mina siin kirja panen, see on minu tõde. See on ainult minu arusaam, mis on tekkinud lähtuvalt minu isiklikust kogemusest.

Olen enda jaoks mõistnud seda, et ma ei tohi kunagi võtta kellegi teise arvamust 100% sellise tõena, mida peaksin hakkama enda omaks pidama. Loomulikult ma küsin arvamust teistelt, kuid seejuures püüan seda alati analüüsida ja võtta omaks vaid seda, mis tundub ka minu jaoks õige. Olen aja jooksul õppinud ära tundma ja ka kuulama oma sisetunnet. Olen ka mitmeid kordi eksinud ja arvanud, et järgin sisetunnet, kuid hiljem avastanud, et tegemist oli lihtsalt mingi mõttega, mida pidasin sisetundeks. See on päris keeruline süsteem, et mõista, mis on mis. Jutu mõte on aga selles, et olen enda jaoks teinud otsuse, et lähtun alati pigem sellest, mis minu jaoks tundub õige. Kui kellegi teise mõte on küll väga arukas, aga selle juures tekib mul tunne, et see ei ole siiski tõde, siis püüan siiski selle aruka mõtte kõrvale jätta ja juhinduda oma tundest – oma sisetundest.

Seda soovitust julgen jagada ka teistele. Ükskõik kui tarka juttu keegi räägib või kui püha mehe või naisega ka tegemist poleks, siis tema räägib alati enda tõest, mida püüab teistele nö peale suruda. Täpselt sama teen ka mina. Ka selles blogis siin – kirjutan enda kogemusest ja enda tõest. Lugeja jaoks on oluline, et leida üles see, mis tundub ka tema jaoks õige.

Olen ise kogenud seda, et lugedes teiste mõtteid, arusaamu ja arvamusi, siis paneb see ka minu mõtted liikuma. See on väga hea ja just seepärast ma seda infot otsingi ja loengi. Küll aga analüüsin alati selliselt, et iga mõtte juures püüan tunnetada, kas see ka tegelikult kõnetab mind ja kas tegemist on millegagi, mis ühtib ka minu sisetundega. Kui saan jaatava vastuse, siis võtan selle omaks, aga kui hakkan kahtlema, siis järelikult ei ole tegemist asjaga, mis peaks olema minu tõde.

Kokkuvõtvalt saan ütelda, et ei ole olemas universaalset tõde. Nii nagu pole pea ühtegi jäävat asja, siis samuti pole ka jäävaid või ühtseid tõdesid. Igal inimesel on oma tõde, kuid selle leidmiseks peaks jääma alati ausaks iseenda vastu. Ausaks selles mõttes, et mitte endale valetades hakkama midagi uskuma või kuulutama. Ausus on see, kui on ka tugev ja siiras tunne, et südametunnistus on täiesti puhas. Aususest kirjutan pikemalt mõnes järgnevas postituses.