Koroonaviirus, kas uus reaalsus või suur massihüpnoos

Selle uue viiruse valguses kirjutan täna võimalikest stsenaariumitest, mida võiks samuti kaaluda. Tean juba ette, mida suur osa lugejatest arvab ja mis seisukoha võtab. Mind nimetatakse hulluks ja öeldakse, et vaadaku ma reaalsust ning tuuakse välja, kuidas mina justkui olengi üks selline, kelle pärast kogu probleem eksisteerib.

Kui ma küsin aga vastu, mida oleks minust arvatud novembri kuus (kõigest 4 kuud tagasi), kui ma oleksin käinud välja tulevikuprognoosi, et juba 4 kuu pärast on olukord, kus ohtlik viirus tuleb ja hävitab inimkonda. Üle Euroopa suletakse kõik koolid, keelustatakse kõik üritused, lennufirmad lähevad pankrotti, suur majanduslangus, riigid sulgevad piirid jne. Kui keegi oleks sellise ennustusega välja tulnud novembris, siis oleks ta koheselt tembeldatud hulluks, vandenõuteoreetikuks ja öeldud, et reaalsustaju on väga paigast ära.

Kui sellist nägemust oleks vaid 4 kuud tagasi peetud täiesti ajuvabaks ja hulluks, siis mis alust on hetkel vastupidise väitmine taaskord hullumeelsusega võrreldav? Kas see pole mitte silmakirjalik ja endale täielikult vasturääkimine? Kui praegu keegi julgeb öelda, et te olete kõik läinud kaasa läbi aegade ühe suurima massihüpnoosiga, siis naerate ta välja ning palute lugeda uudiseid ja vaadata statistikat. Ometigi veel 4 kuud tagasi oleks sellisest oletuslikust statistikast rääkimine olnud otsetee psühhiaatri juurde ja sealt edasi hullusärki. Nüüd on see aga normaalsus ja millestki muust rääkida ei tohi – sest see ei sobi üldsuse arvamusega.

Kuna koos selle koroona teemaga on käimas ka väga ulatuslik majanduslangus, siis kirjutan näitena just majandusest, sest see on rohkem mõistetavam ja selle näitel väga kerge kogu olukorda selgitada. Kas majanduslangus on olemas? Kas see on reaalne või on tegemist näilise asjaga? Vaatame sellele korra otsa.

Majanduslangus saab alguse sellest, et mõni väga suur rahade liigutaja tunneb hirmu ja paneb oma rahad lukku – ei investeeri enam, ei kuluta ja pigem tõmbab kiiresti pidurit. Seda näevad teised rahajõmmid ja hakkavad ka kartma, sest mingil põhjusel see esimene ju pani oma rahad lukku. Nad järgivad seda eeskuju. Kui juba paras hulk rahajõmme on selliselt käitunud, siis läks lumepall veerema. Aktsiaturud langevad, tekivad esimesed töötud, rahad ei liigu ning mingid sektorid jäävad tõsisesse kriisi. Kuna majanduses on kõik kõigega seotud ja üks valdkond puudutab otseselt teist, siis see laviin on peatamatu. Inimesed kärbivad kiirelt kulutusi, raha jääb igapäevaga ringlusest järjest vähemaks ja ongi käes suur majanduslangus. Mis see siis aga tegelikult ikkagi oli – mitte midagi muud, kui kellegi algne hirm ja massihüpnoos, sest kõik oli ju näiline. Negatiivne ettekujutuse kiire levik, mis muutuski reaalsuseks. Tegelikkuses ei juhtunud ju midagi – ükski firma algselt pankrotti ei läinud, mingi suur rahaallikas õhku ei lennanud ja kõik toimus vaid näiliste asjaolude põhjal.

Kui piisavalt suur hulk inimesi võtab mingi arvamuse omaks ja hakkab seda kuulutama ja nägema kui tõde ja reaalsust, siis tekibki sellest reaalsus. Mida suurem hulk inimesi seda teadvustab, siis tekibki ühisteadvus – seda rohkem energiat sellele suunatakse ja nii on võimalik luua algsest väikesest negatiivsest nägemusest suur ja reaalne olukord. Suures plaanis on tegemist aga ikkagi virtuaalse nähtusega, sest pole ju olemas sellist reaalset asja nagu majandustõus või -langus, on olemas inimeste usk, oletused ja nende käitumine vastavalt sellele.

Kui aga vaataks sama pilgu läbi seda koroonaviirust. Veel mõni kuu tagasi puudus inimeste teadvuses üldse selline mõiste ja selline arvamus, et säärane viirus võiks eksisteerida. Kui keegi oleks sellega välja tulnud, siis oleks teda nimetatud hulluks vandenõuteoreetikuks ja ta oleks välja naerdud. Kui aga sama asja kuulutada suurelt – näiteks Hiina teeb seda ja toob välja ka suured numbrid, väga reaalsed pildid, levivad videoklipid jms, siis on see äärmiselt usutav. Võtame selle oma teadvuses omaks ja hakkame ka edasi kuulutama. Hirmu olukorras puudub selge ja ratsionaalne mõtlemine ning nii jagatakse ka mingeid mitmeaasta vanuseid pilte, videoklippe või isegi filmidest pärit kaadreid väitega, et need on reaalsed ja aktuaalsed allikad. Kui juba mingi hulk inimesi sellega kaasa läheb, siis üldine negatiivne hinnang levib ja inimesed loovadki sellest reaalsuse.

Vaadake nüüd tegelikule reaalsusele otsa. Veel enne seda kui see viirus polnud levinud mitte ühelegi inimesele väljapoole Hiinat, oli juba paanika üleval. Hirm levis, inimesed lugesid ja kirjutasid ning levitasid seda infot. Missest, et infot ei olnudki veel tegelikult. Hirm levis palju kiiremini, kui tegelik viirus. Sellega seoses liikusid sajad ja tuhanded erinevad õudusest pakatavad teooriad. Niimoodi käiski see hüpnoosi kujundamine ja teadvuste programmeerimine. Tegelikult kulus veel päris pikk aeg – mitu nädalat enne seda, kui viiruste kriisikolded tekkisid mujal maailmas. Kui Hiinas oli jaanuari teine pool see nö kriitiline aeg, siis Itaalias tekkis see ca kuu aega hiljem. Ühelt poolt väga lühike aeg kui võtta nii, et kõigest 3 kuuga on maailmakord muutunud. Ühest uuest viirusest saanud tegur, mis peatab majanduse, sulgeb piirid, piirab täielikult inimeste liikumist kuni selleni, et poed on kaubast lagedaks ostetud. Nullist kuni sellise olukorrani kolme kuuga ja seda kogu maailmas. Ulmeline, onju?

Teiselt poolt on olnud pikk aeg kui arvestame info liikumise kiirust tänases maailmas. Kui igas tunnis ilmub kümneid ja sadu artikleid, postitusi ja tuhandeid kommentaare, siis kuu aega selles mõistes on terve igavik. Selle ajaga saab täielikult luua uue reaalsuse ja mida rohkem inimesi selle teadvusega nakatada, seda kiiremini ja reaalsemalt see levib.

Näiteks kui ma kuulutaksin praegu, et päike kustub kolme kuu pärast, siis peate mind ju segaseks, onju? Kui seda teeks aga NASA ja avaldaks mingi 100 uurimustööd, seda infot levitaksid suuremad meediakanalid, oleksid saated, artiklid jne, siis oleks see koheselt usutav. Sealt hakkaks lumepall veerema ja kuskil 1-2 nädala jooksul oleks see juba uus reaalsus. Elaksime teadmises, et paar kuud veel ja päikest pole ning maailmalõpp ongi käes. See tooks kaasa enneolematu kaose, sest pool maailma kaevaks auke, kuhu peitu pugeda. Labidad oleksid ära ostetud, neid varastataks ja lausa tapetaks selle nimel jne. Aga nii see kaos tekibki ja selle aluseks vaid väga oskuslik ja usutav massihüpnoos.

Kõige hullem selle juures see, et tänu sellele, et tekib uus reaalsus, siis kõik, mida me siiralt usume, siis see muutubki teadmiseks. Ja kui on teadmine, siis see ongi reaalne. Meie teadvus muutub ja tänu sellele päike kustubki ära, sest me näemegi seda, mis on meie jaoks reaalne. Isegi kui osaliselt nähakse see vale läbi, siis mingis osas on nii tugevalt see uus teadmine juurdunud, et ei suuda sellest lahti lasta. Ka minus endas hetkel – isegi kui ma mõistan, kuidas kogu see skeem toimib, siis olen ma mõjutatud kõigest sellest, mis ümberringi toimub. Kuna see jõud ümberringi on nii tugev, siis ei suuda sellele piisavalt vastu seista ja mingis osas on see ikkagi nii usutav. Ehk siis võtangi ikkagi selle osaliselt omaks.

Kas oleks võimalik ka vastupidiselt käituda?

Jah, hetkel on täiesti võimalik pöörata see uus reaalsus teistpidi. Selleks oleks vaja, et levima hakkaks täpselt vastupidine (seega positiivne) stsenaarium ja uskumine. Kui piisavalt suur energiahulk seda toetaks, siis saaks ka sellest panna liikuma lumepalli, mille saaks muuta laviiniks. Kui näiteks 1000 või 5000 inimest saaksid aru, kuidas see skeem toimib ja enda jaoks selle selgeks teeksid ning endaga koos kaasa tõmbaksid igaüks veel 5 inimest, siis leviks see vastupidiselt. Vaja oleks, et leviks teadmine, et pole ju mingit hullu viirust liikvel. Seni kogu info ju see, et tegemist gripilaadse haigusega, mis võibolla ongi gripp, millele lisandub suur hulk negatiivset mõtlemist ja hirmu ning see annabki kokku täpselt selle, mis ringlebki.

Maailma statistika annab selge info, et haigestumine ja suremus alla 60 aastaste seas on üsna väike. Alla 60-aastaste suremus on ca 0,2% (https://www.worldometers.info/coronavirus/coronavirus-age-sex-demographics/). Suremus vanemate hulgas kõrge eelkõige koos muude haigustega. Näiteks kui inimesel on parajasti gripp, vähk, diabeet ja koroona ning see inimene sureb, siis läheb ta kirja kui koroonasurm. Kas pole mitte mugav viis statistikat mõjutada?

Aga just info ja teadvuse levik ongi asja tuumaks.

Kui suudaks luua teadmise, et juba homme hommikul on koroonaviirus müstiliselt hääbumas, majandus tõuseb jalule, inimesed saavad rahulikult hingata ja liikuda ning seda teadvust jagaksid miljonid inimesed samal moel nagu praegu negatiivsust levitavad, siis saakski luua müstilise ja seletamatu paranemise. Paraku on inimestesse nii sügavale juurutatud teadmine „imesid ei juhtu“ ja lähtutakse ainult sellest, et eksisteerib see, mida saab silmaga näha ja käega katsuda. Seega ei võta mind keegi ju reaalselt. Lihtsam on elada oma negatiivsuse mullis ja uskuda seda, mida kogu aeg on usutud või seda, mida meedia ette söödab. Kuna ka hirmust ja selle olemusest ei saada aru, siis ollakse niivõrd lihtsalt hirmust mõjutatud.

Võta endale aga see hetk, et analüüsida ja mõtiskleda selle kõige üle, millest kirjutasin. Analüüsi seda, mis info meedias liigub, kuidas see levib ja kui kiiresti muutub see reaalsuseks. Kasvõi selline reaalne näide – veel detsembri lõpus kirjutas meedia, et leetrid on jätkuvalt suur oht. Koroonaviiruse teema ajal pole leetritest kolm kuud üldse räägitud. Justkui oleks nüüd see oht siis kadunud? Või eksisteeribki vaid see, millele meedia tähelepanu juhib ja meie teadvusi mõjutab? Või kas keegi muretseb natukenegi listeeria pärast? Aga ometi oli see ju alles novembris, kui selle ümber käis meeletu teema.

Võiksin ja ehk isegi peaksin kirjutama vast terve eraldi loo sellest, kuidas igaüks saab ise hakata muutma ja mõjutama enda reaalsust, looma sellist tegelikkust nagu soovib ja kuidas on võimalik ka iseenda teadvust mõjutada. See ongi täeisti võimalik ja seda saab igaüks ise katsetada ja kogeda. Kui aga teha seda kollektiivselt, siis on võimalik teha palju enamat. Toon jälle näite – Eesti vabaks laulmine 80ndate lõpus. Kas keegi on seda ka veidi analüüsinud? Suurusjärk 100 000 inimest sai kokku, mõtlesid ühtmoodi, unistasid samast asjast, laulsid koos ja see muutuski reaalsuseks? Viisijupiga maailma ühe tugevaima riigi sõjaväe vastu? Kas ei tundu absurdne? Aga ei tundu, sest see oli ju tegelikkus.

Küsimus ei olnudki ju konkreetselt selles laulus, vaid küsimus oli ühises teadvuses, kollektiivses energias. Just see viimane ongi see, mida üritatakse võimude poolt iga hinna eest alati kontrollida ja suunata. Nii kaua kuni see ühisteadvus ja energia toimivad valitutele sobivas suunas, siis nii kaua ongi nende jaoks kõik hästi. Kõige olulisem on ju see, et seda oleks võimalik alati kontrollida ja suunata. Sellises olukorras naeruvääristatakse teisitimõtlejaid, neid sildistatakse ja püütakse näidata täielike narridena.

Vaatleme ka praeguses olukorras meie enda teadvust ja seda, mida me siis reaalselt teame, millest me oma reaalsuse kujundame. Me teame seda, mida meedia meile kirjutab – algselt oli Hiinas suur viirusepuhang. See oli vaid info, sest reaalselt keegi iseenda peal seda ei kogenud, oma silmaga ei näinud – tegemist oli vaid tekstiga, mida lugesime internetist või kuulsime uudistest. Lisaks on samal moel kõigest info, et puudub ravi, puudub vaktsiin ja see muudab olukorra veel hirmsamaks. Nüüd on uus info ja reaalsus, et see haigus on Euroopas ja on ka isegi Eestis laialt levimas. Iga päevaga järjest rohkem nakatunuid. Hirm on ülemõistuse suur – missest, et ise ei ole näinud ega kogenud, ikkagi on tegemist vaid infoga, mis tuleb läbi meedia, tuttavate jne. Kuigi isegi on olemas reaalsete haigete poolsed lood meedias, kes räägivad, et midagi hullu polegi – mingeid erilisi sümptomeid ka pole. Aga info mujalt on ikkagi palju tugevam sellest.

Oletame, et homsest on leitud ravi, vaktsiin ja viis, kuidas haigust peatada ja likvideerida. See on ka ainult info ja järjekordne teadmine. See on aga teisesuunaline ja hirm hakkab kaduma, sest tekib uus reaalsus, et oht möödub. Mõne aja pärast tulebki uus info, et haigus kadunud. Reaalsus muutus taas. Aga mis siis tegelikult toimus – oli ainult info liikumine – oma silmaga ja oma kehaga me seda siiski ei kogenud. Kogesime ainult kollektiivse teadvuse mõju ja seda, kuidas ise tänu sellele oma reaalsust lasime mõjutada.

Juba 90ndate lõpus oli film Matrix, kus oli stseen, kus nad olid virtuaalses reaalsuses (sisuliselt arvutimängu sees) ja teadsid, et see pole reaalne. Ometi kui seal virtuaalsuses (unenäos) midagi juhtus, siis see mõjutas ka füüsilist keha ja selgitus seal juures oli see: „your mind makes it real“ („Sinu mõistus muudab selle reaalseks“). Ehk siis seal oli välja toodud, kuidas mõistus suudab mõjutada füüsilist keha.

Toon veel ühe näite – mitte keegi ei karda viirust nimega „Seroona“ ja seda väga lihtsal põhjusel, sest seda pole olemas. Ma just mõtlesin selle välja. Teie teadvuses ei ole sellist mõistet ja sellist haigust. Kui aga piisavalt suur hulk Teie jaoks usaldusväärseid allikaid ainult räägiks, et selline asi tekkis, levib, on surmav, siis hakkate seda ka kartma. Ometi seda pole ikkagi veel olemas. Aga Teie teadvusesse on see juba süstitud. Ja oh imet, siis hakkavad ka esimesed haigestuma sellesse. See toob kaasa selle, et teadmise sellest haigusest võtavad omaks tuhanded inimesed, siis juba miljonid. Nii tekibki uus mõiste ja nähtus, sest see sai meie jaoks just reaalsuseks.

Kui oled oma lugemisega siiani jõudnud, siis kindlasti on Sul tekkinud mingi seisukoht ja arvamus. Võibolla naerad laginal ja pead kogu teksti sisu idiootseks ning mõtled, miks mingi hull jälle oma umbluud kirjutab. Väga väike seltskond on selliseid, kes mõistavad, millest räägin ja suur osa on selliseid, kes justkui saavad aru, hetkeks nagu mõistavad, aga kohe järgmiseks võtavad lahti Delfi, loevad sealt järjekordset hirmujuttu ja ongi hetkega tagasi selles eelnevas reaalsuses.

Aga mis oleks kui võtaks selle kontrolli enda kätte tagasi? Kui looks enda jaoks sellise reaalsuse, milles tahame elada. Kui teeks seda kollektiivselt ja alguses kui isegi mõistus ei taha seda uskuda, siis püüaks endale kinnitada seda, et asi pole üldse nii nagu see kujutelm on loodud. Jätaks ära hirmul põhinevate postituste jagamise ja sellega kaasa minemise. Lõpetaks ära nende kirjutamise ja iga kord kui midagi sellist loeme või kuuleme, siis hindame, mis meie sees võimust võttis – kas see on hirm? Kui saame vastuse, et tegemist hirmuga, siis on ju teada, et läksime mingi negatiivse mänguga kaasa.

Algus on raske – väga raske on muuta harjumuspäraseid mõttemustreid. Vähehaaval on see aga teostatav. Saab ka nii, et elamegi veidi eraldatult, ei puutu kokku teiste inimestega, aga samal ajal püüame mõista, et see on üks suur mäng meie reaalsustajuga. Rahuneda aitab see, kui vaadelda ainult hetke – tervis on ju korras, tuba on soe, süüa on. Hetkel on see ju nii. Seega hetkel on kõik väga hästi. Kui nüüd hakkab tekkima mõte ja halvav arvamus homsest, järgmisest kuust, siis see on juba hirm. Hirm loob negatiivse kuvandi, mida saame läbi näha või sellega kaasa minna. See on tegelikult igaühe vaba valik. Täiesti võimalik on paar nädalat elada rahulikult kodus, käia kevadises looduses jalutamas, veeta aega perega, teha toredaid ühistegevusi ja keskenduda just sellele.

Täiesti võimalik on küll näha seda möllu meedias, aga seda endale mitte liialt lähedale lasta. Ehk siis tekitada endas vaimne immuunsus. Just nii nagu süües vitamiine, tehes trenni ja liikudes värskes õhus tekitame immuunsust oma kehas. Teeks seda ka vaimsel tasandil – väldiks hirmu, negatiivse energia toetamise ja selle endasse laskmist. Selle asemel keskenduks pigem positiivsele ja kõigele, mis on ilus, hea ja rahulik. Kui teeks seda kõik nädal või paar ja vaataks, mis siis toimub?

Isegi kõige mustema stsenaariumi korral, kui peaksimegi kõik mingi veidra koroona tõttu teise ilma minema, siis vähemalt saab sinna minna puhta südametunnistusega, et viimased nädalad või kuud sai elatud täisväärtuslikult, positiivsuses, rahus ja  veeta see aeg oma kõige kallimatega koos tehes toredaid tegevusi. Kuigi ma luban Teile, et ei ole massilist teise ilma minekut. Mida kõrgem on vaimne immuunsus, seda vähem saab mistahes terviseprobleem ligi hiilida. Meil enda reaalsustaju ongi see, mis on see barjäär, kust haigused ja negatiivus pääseb läbi või mitte.

Ootaksin ka elavat arutelu sellel teemal facebookis selle postituse all, sest mind väga huvitab, kui paljud lugejad on minuga ühel meelel, kui paljud täiesti vastupidised ja milline on see läbilõige lugejate hulgas.

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"