Täna otsustasin panna kirja loo, mille kirjutamise peale olen mõtelnud juba mitu kuud, kuid kogu aeg on olnud kiire või mingid muud teemad on vahele pressinud. Kui olen varasemalt kirjutanud sellest, et ravimifirmad kasutavad ära inimeste oskamatust vaimse tervise eest hoolitseda, siis peale selle loo kirjutamist jõudsin veel teiselegi järeldusele.
Mitte kellelegi ei saa midagi peale suruda, mida nad ise ei soovi või ei ole valmis vastu võtma. Kogu protsess toimub ikkagi kahepoolselt – inimesed ise võtavad rõõmuga vastu, mida neile pakutakse. Ka isegi siis, kui teavad juba mingil tasandil, kui halb see neile endale on. Miks nad seda aga teevad ja miks lasevad sellel süsteemselt juhtuda ning ise midagi ei muuda või enda eest välja ei astu? Sellele küsimusele leidsin samuti vastuse.
Kogu olukord taandub taas inimestele endale. Me ise laseme sellel kõigel toimuda ja juhtuda, sest me ise ei võta vastutust enda eest, oma tegemiste eest ja ei ole valmis muutuma ega ole valmis muutma isegi natukenegi oma seniseid mustreid ja eluviisi. Kui inimesel on mingi tervisprobleem, siis hakkab ta koheselt otsima väliseid tegureid, mida saaks süüdistada ja sama moodi otsima välist tegurit, mis kiirelt muudaks olukorra endiseks. Peaasi, et mitte korrakski vaadata iseendasse ja otsida probleemile põhjust ja lahendust enda seest.
Toon väga lihtsustatud näite. Kui inimesel hakkab ühel päeval kurk valutama, tekib palavik, siis hakkab koheselt mõtlema väliste tegurite peale. Sisuliselt süüdistab töökaaslast, naabrit või elukaaslast, et tema kaudu sai viiruse. Lisaks leiab veel väliseid põhjuseid – halb ilm, kevad, liiga vähe päikest jne. Kõik ainult välised tegurid. Järgmiseks hakkab ka lahendust ja abi otsima väljastpoolt. Helistab arstile, kes kirjutaks talle retsepti, mille abil saaks apteegist osta rohtu. Kõik need on taas ainult välised asjad. Mitte hetkekski ei analüüsi iseennast sellelt poolelt, kas ehk tema enda eluviis oli selline, mis soodustas organismi nõrgenemist. Kas tema toitumises võib olla suur probleem, et keha annab alla või viitab kogu see haigus hoopis muudele sisemistele põhjustele.
Ravimiäril on väga mugav sellel kõigel liugu lasta ja kasutada ära seda olukorda. Kui inimesel hakkab pea valutama, siis ta isegi ei juurdle kuigi pikalt, millest see olla võib ja pigem soovib minna ja võtta karbist üks valuvaigisti, et see valu kiirelt ära kaoks ja ei peaks sisuliselt midagi endas muutma ega ka analüüsima, kas põhjuseks võib olla mingi tema enda eluviisist sõltub tegur, mille kaudu keha annab teada, et peaks ühtteist muutma.
Me ise oleme muutunud väga laisaks ja mugavaks. Juurdunud on arusaam, et alati on keegi väline, kes vastutab ja keegi teine, kes peab võtma vastutuse meie heaolu eest. Isegi kui inimesele selgelt viidata, et ta peaks iseennast muutma või oma eluviisi muutma, siis selle eelduseks on see, et ta vaatab endasse. Kui paljud meist on aga valmis pöörama pilgu endasse? Kui paljud on valmis ise oma elu muutma või korrigeerima enda eluviisi? Ei, seda ei tehta, vaid soovitakse kiiret ja mugavat lahendust, et pea liiva alla peita. Isegi ei soovita tegelikult ennast ravida, vaid püütakse leevendada sümptomeid, et need ära kaoksid ja ei peaks isegi mõtlema, miks tegelikult probleem ilmnes.
Miks me siis oleme sellised?
Siin on põhjuseid mitmeid. Üks suurim tegur tundub olevat selles, et inimesed kardavad. Nad ei oska ega ka soovi isegi teada, et nendes endas võib kasvõi väiksemgi viga peituda. Kardetakse muutuda ja hirm on muuta enda eluviisi. Meeletult võideldakse selle vastu, et peaks võtma vastutuse iseenda eest. On see siis oskamatus, laiskus, hirm või lausa ülim lollus. Vahet ei olegi, sest tulemus on üks ja sama. Võim on antud käest ja seda vabatahtlikult ning seetõttu ongi keegi teine selle nööri jämeda otsa enda kätte haaranud ja käitub sellega nagu ise heaks arvab. Meie aga süüdistame süsteemi, valitsust, meditsiini ja mida iganes veel andmata endale aru, et sellise olukorra oleme ise tekitanud ja loonud.
Pole siis ju ka ime, et laialt levivad erinevad haigused, inimestel on ärevushäired, depressioon ja lisaks sellele rohkelt muid füüsilisi probleeme. Ravimiäri loob ja toodab tonnide viisi erinevaid tablette, tilku, pulbreid, mis siis peaksid andma leevendust iga erineva terviseprobleemi korral. Inimesed omakorda ostavad neid kuhjaga kokku ja söövad sisse lootuses, et midagi muutub ning nad saavad siis terveks. Kui sellesse natuke süveneda ja vaadata suuremat pilti, siis on see täiesti ajuvaba ja absurdne. Tahaks lausa kõva häälega karjuda: „Inimesed, mida Te teete? Ärgake juba üles!!!“.
Mitte ükski tablett tegelikult ei ravi ja ei saagi ravida. Pole olemas ravimit, mis võtaks ära südamevalu või kurbuse. Pole olemas sellist rohtu, mis raviks laiskust või rumalust. Pole tilku, mis raviks hirmu. Nende asjadega peab inimene ise tegelema – nendele enda sees otsa vaatama, neid teadvustama, aktsepteerima ja mõistma. Kas tõesti on nii raske tunnistada, et Sinu enda sees on tunded, lahendamata olukorrad ja erinevad negatiivsed olukorrad, mis on korduvalt allasurutud nii, et need on hakanud tekitama füüsilisi probleeme. Neid olukordi ei saa keegi teine Sinu eest ära lahendada või neid ravida. Sina ise pead nendele otsa vaatama. Pead ise võtma vastutuse enda heaolu eest. Just Sina ise oled see, kes saab muuta ennast, oma suhtumist, oma väärtushinnanguid ja vajadusel muutma eluviisi.
Ükski rohi ei muuda Sinu eest Sinu toitumist või seda kui palju toidad oma hinge. Ravimifirma ei vii Sind loodusesse jalutama või veeda Sinu eest aega oma lastega. Arst ei lahenda Sinu eest ära olukordi, mis on Sinu enda sees lahendamata – ei kaeva Sinu seest välja allasurutud emotsioone ja ei muuda tõekspidamisi negatiivsusesse. Ainult Sina ise saad neid asju muuta ja nendega tegeleda. Ainult Sina ise saad võtta enda eest vastutuse!
Teiste pidev süüdistamine ja näpuga näitamine ei muuda Sinu maailma paremaks. Mitte keegi teine ei pea ega isegi saagi Sinu tegemata tööd ära teha. Sinu elu on täpselt selline nagu Sa ise seda lood. Pole mingit kasu istumisest facebooki grupis, kuhu on kogunenud teised samasugused, kes kurdavad, et neil on ärevushäired ja siis toimub seal ainult massiline ravimite soovitamine. Rohkem on tegemist nagu ravimisõltlastega, kes annavad teistele soovitusi, mida saaks veel sisse süüa. Kui keegi julgeb kasvõi vihjata teraapiale või millelegi, mis suunaks inimesi sisulise teemaga tegelema, siis vastu tulevad kurjad ja vihast pakatavad vastused. Kogu rõhk sellele, et mitte kuidagi võtta vastutust ja iseennast kasvõi natukene muuta.
Samal ajal on internet täis erinevaid väga asjalikke artikleid. Toimub rohkelt erinevaid praktikaid, mis kõik annavad suuniseid selleks, mida inimene ise saab ära teha ja kuidas ise oma elu muuta. Mina olen kirjutanud nüüdseks juba enam kui aasta enda kogemustest, oma läbielamistest ja sellest, kuidas olen ise leidnud tee iseendani. Kirjutan seda otse ja keerutamata – saamata selle eest mingit kasu. Sama moodi käituvad veel kümned, sajad ja tuhanded teisedki, kes jagavad kõik infot. Asjalikku infot on väga palju – tuleb natuke vaeva näha, see üles leida. Selekteerida enda jaoks välja, mis on just Sulle sobilik ning hakata iseendaga tööd tegema.
Kokkuvõtlikult on minu sõnum järgmine:
Ärka juba üles ja võta ise midagi ette!
Vaata endasse, püüa olla aus iseenda vastu!
Muuda iseennast, muuda oma eluviisi!
Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele, siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:
https://www.facebook.com/isalugu/
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar