Elu koroonapaanikas. Uus mudel, uued suunad ja võimalused.

Kirjutasin eile loo koroonast ja sellega seonduvast enda mõtete, tunnete ja sisetunde seisukohalt. Ma poleks uskunud, et see lugu paelub nii paljusid, seda loetakse kordades rohkem, kui ühtegi varasemat kirjutist ja jagatakse rohkem kui oleksin osanud arvata. Kõige üllatavam minu jaoks oli see, et 95% osas on tagasiside väga positiivne, mis näitab, et mõistmine on samuti tunduvalt kõrgem, kui oskasin arvata. See on ainult positiivne.

Siinses loos keskendun sellele, mis edasi ja kuidas edasi ning mis kõik tegelikult muutumas on ja kuidas igaüks seda muutust näha saaks ning enda ja oma pere jaoks postiivseks muuta. Need, kes istuvad ninapidi Delfis, ajavad pingsalt järge nakatumiste numbritel ja iga negatiivse uudise peale järjest rohkem hirmuvad, ei suuda ilmselt näha isegi seda, et õues on kevad, päike paistab ja pangakontol oleva rahaga pole suurt midagi peale hakata. Meelelahutussektor on kinni, reisimine blokeeritud, aktsiaturud täielikus languses ja seal investeerimine hetkel rumalus, ka suured kaubanduskeskused mitmetes riikides suletud jne. Kui seda vaadata selliselt, siis tundub kõik ju äärmiselt negatiivsena ja mustades toonides. See kõik sõltub aga sellest, kas vaadata olukorda läbi negatiivsuse ja hirmu või hoopis mõista seda hirmu ning leida olukorrast rohkelt positiivsust.

Ma olen ise viimastel aastatel, aga eriti rohkelt just viimastel kuudel mõtisklenud selle maailmakorra, majandusmudeli ja elu üle. Mida rohkem analüüsinud olen, seda jaburamana on kogu süsteem tundunud ja mingis osas on väga suur vastuolu sellega, mida sisemiselt tunnen. Kuigi ma töötan alal, mis on minu jaoks hobi ja mida tehes naudin seda, siis mingis osas taandub kõik ikkagi sellele, et loen raha ja arvestan kogu aeg, kas ja kuidas arved makstud saavad ning kas järgmise kuu ka hakkama saan. Kust leida uusi kliente, kuidas tulla toime suures konkurentsis jne. Suuresti ongi see ju vaatenurga küsimus ja mul on endal võimalus otsustada, kuidas olukorda meelestan. Ehk siis töös endas pole ju midagi halvasti – probleem on tekkinud sellega, et kogu selles majandusmudelis kaob ära rõõm ja järgi jääb stress ja pidev muretsemine.

Veel hullem on nendel inimestel, kes ei tee üldse seda tööd, mida nad tahaksid, vaid äraelamiseks on vaja iga päev tunde teha midagi, mida nad isegi ei naudi ja pigem vihkavad. Kui nad on siis kuu aega järjest igapäevaselt rüganud teha tööd, mis rõõmu ei paku, siis palgaks saavad sellise numbri, millest ei jätku muuks, kui ots-otsaga kokkutulekuks. Just selline ongi see majandusmudel, kus elame ja mida peame normaalseks ja paljud ütlevad: „elu ongi selline, tuleb leppida“. Või siis toimub suur hädaldamine, aga mitte midagi ei muudeta ka, sest muutmiseks on võimalused üsna piiratud.

Kas see pole mitte täiesti ajuvaba ja jabur?

Nüüd on aga väga järsult olukord täielikult muutunud. Esialgu vaid ajutiselt, aga keegi tegelikult ei tea, mis üldse edasi saama hakkab. Kindel on see, et hetkel on see majandusmudel kokku kukkunud.

Praeguse suure „möllu“ taustal on ju tegelikult hoopis väga rahulik aeg. Justkui aeg oleks peatunud ja tekkinud hetk endale. Kas pole mitte paljud väga palju mõtelnud, et tahaks väikest pausi ja võimalust rahulikult olla. Just hetkel on selleks võimalus. Mõtiskleda, olla kas üksi või koos perega, näha seda, milleks muidu aega ei ole. Mitte muretseda raha pärast, sest hetkel on selle üle muretsemine ju äärmiselt kasutu tegevus. Isegi mitte midagi oodata, vaid olla hetkes ja võtta täiesti rahulikult. Aeg üle vaadata ka see, kas seni elatud elu on selline nagu olete soovinud või olete ka olnud väike mutter suures süsteemis ja keerelnud täpselt selles suunas, mis ei ole olnud teie enda tegelik tahe ja valik.

Enda põhjal võin öelda, et ma pole ammu enam olnud nii rahulik. Kui vaatan enda sisse, siis seal ongi rahu. Hirmu pole üldse – ma ei tunne seda. Ei tunne ka mingit ärevust või paanikat. Kuigi loogika ja mõistus ütleb, et praegu peaksin ju eriti mures olema, sest ühelt poolt see viirus, see ülemaailmne pandeemia nii viiruse enda kui ka õudusjuttude näol, aga teiselt poolt majanduslik olukord ja täiesti teadmatu seis, sest olen ju ka mikroettevõtja ning sissetulek sõltub otseselt sellest kui palju teenust suudan pakkuda ja seeläbi raha teenida. Tulevik on ju tume või õigemini väga hägune. Ometigi ei tunne ma mingitki muret. Ei laste tervise pärast, ei enda oma pärast ega ka sissetulekute pärast. Hoopis istun siin ja kirjutan täiesti rahulikult. Mõtteid on palju ja püüan need kõik nüüd loogiliselt ka kirja panna. Küll aga näitab see minus seda, et mu sisetunde järgi on kõik väga hästi.

Samal ajal olen nüüdseks umbes aasta enda sees pidevalt ühte teist mõtet/tunnet vaaginud ja see on midagi täiesti erinevat sellest igapäevasest argielust. Minu peas on ringelnud juba aasta otsa mõte sellest, kas kõik on ikka nii nagu ma seda näen ja tajun ning miks asjad just selliselt on. Olen juurelnud selle üle, kas kõik see on näiline, mida olen alati pidanud reaalseks. Kas kõik see võib olla vaid mingil tasandil ettekujutus ja nö unenägu või multifilm, kus ise ka rolli mängin, aga samal ajal olles ka ise enda teadmata selle loo stsenaristiks. Kas ma saan ise omaenda reaalsustaju muutes muuta ka kõike välist. Ehk siis mitte püüda muuta maailma, vaid muutes ainult iseennast. Mina olen ju see, kes seda kõike välist vaatleb. Kui ma olen kirjanik, kes raamatut kirjutab ja mitte üks osaline selles teoses, siis osaline raamatus ei saa muuta stsenaariumit. Seda saab teha kirjanik, kes raamatut kirjutab. Kui ma olen aga vaatleja, kes vaatab filmi, siis ma ei saa muuta filmis toimuvat. Küll aga saan ma ise otsustada ja valida, millist filmi ma vaatan. Ma ei pea vaatama õudusfilmi, saan selle kinni panna või kanalit vahetada. Ja isegi kui jään seda filmi vaatama, siis on võimalik mõista, et tegemist on filmiga ja stsenaariumiga ning see pole veel ju reaalsus. Ja kas ongi üldse olemas sellist asja nagu „reaalsus“.

Kui nüüd igaüks võtaks aja maha, vaataks endasse ja küsiks, mis on see, mida tegelikult sooviks, et siin maailmas muutuks. Milline võiks olla see uus reaalsus ja tegelikkus peale seda praegust segast olukorda maailmas. Pange kasvõi silmad kinni ja püüdke visualiseerida ja tunnetada, milline see ideaal oleks. Millisena olete Teie seal, millisena Teie lähedased, millisena teised inimesed? Mul ja ilmselt paljudel teistelgi oleks väga huvitav näha ja lugeda, mida keegi soovib, ette kujutab ja kas see kattub ka teiste inimeste arvamusega. Selleks võiksite tulla blogi facebooki lehele ja kirjutada oma nägemusest selle postituse all kommentaariks: https://www.facebook.com/isalugu/

Minu enda nägemus oleks selline, et sooviksin igapäevaselt teha seda, mida niigi teen, aga seda ilma stressita, ilma pideva närvilisuseta ja nii, et saaksin seda täielikult nautida. Saaksin anda endast maksimumi, pidevalt edasi areneda ja kasutada ära kogu loovust, mis minus on. Tahaksin, et kogu see tegevus annaks piisava finantsilise rahulolu, et saaksin veeta aega perega rahulikult ja nii, et ma ei pea muretsema homse ja ülehomse pärast. Et ei oleks vaja isegi pidevalt ennast analüüsida – kas see on hirm. Tahaksin oma lastega rahulikult koos möllata ja mängida ning teha nendega koos kõiki lollusi ja minna selleks hetkeks täiesti nende tasandile ja taaskord endas üles leida selle väikese poisi, kes ma kunagi olin. Soovin koos oma elukaaslasega istuda suvisel soojal õhtul lõkke ääres ja lihtsalt unistada koos, rääkida oma unistustest ja tunda seda rahu ja vaikust, kus ei ole ühtegi muret, hirmu ega ohtusid. Võiksin seda jada jätkata veel pikalt, väga pikalt.

Hetkel juurdlen aga edasi – mis on aga see, mis taksitab mind kohe nüüd ja praegu seda kõike tegemast, millest kirjutasin. Miks see kõik pole reaalne juba praegu? Ma ei leia selleks ühtegi väga head põhjust – kui ainult see, et seni olen elanud sellises majanduslikus süsteemis, kus kogu aeg on surve peal, mis ei luba end piisavalt vabaks lasta. Ükski samm pole ju tasuta, raha puu otsas ei kasva ja nii on tekkinud teatav nõiaring, kust väga keeruline välja astuda.

Kui aga on teada see, et „muutes ennast muutub ka maailm“, siis järelikult pole vaja teha muud, kui painutada ennast ja muuta iseenda reaalsust. Võtmeküsimuseks see, kuidas seda teha. Mina olen enda jaoks teinud selgeks, et esialgu on vaja mõista. Mõista, et pole olemas ühtset tõde, pole ühtset reaalsust. On vaid minu enda vaatlemine kõigele ja minu enda sees tekibki see reaalsus ja pilt elust ja ümbritsevast. Mina ise loongi selle pildi. Loon ka väärtushinnangud ja ise määran, millele tähelepanu juhin. Kui tahta milleski muutust, siis tuleks aru saada sellest, et kui mitte kunagi midagi ei muuda, siis ka midagi ei muutu. Seega tuleks alustada muutuste tegemistest. Ise hakata midagi muutma.

Kõige raskem on muuta oma mõttemustreid, aga mitte võimatu. Täiesti võimalik on hakata muutma seeläbi, et lõpetada tähelepanu pööramine sellele, mida ei soovi ning teadlikult märgata seda, mida soovitakse. Näiteks kui hetkel ei taha kindlasti haigeks jääda, siis tuleks esimese asjana lõpetada muretsemine haiguste pärast. Mitte hoida oma teadvust terviseteemadel ja seeläbi koos hirmuga luua endas laia kanalit, kust kaudu haigused lähedale pääsevad. Selle asemel teadlikult keskenduda mistahes muule, mis loob sisemise rahu ja pakub rõõmu või lihtalt tekitab mõnusa olemise. Seda teguviisi korrata iga kord, kui tekib harjumuspärane muster hakata hirmule alluma. Senine muster on väga tugev ja ainuüksi selle mustri läbi nägemine võtab omajagu pingutamist. Keeruline on ka märgata seda, kuidas ja mis hetkel ise mingisse mustrisse uuesti sisse astume. Kui aga seda märgata, siis saab teadlikult seda koheselt muuta.

Selliselt on võimalik muuta väiksemaid, aga ka väga palju suuremaid reaalsuspilte. Tegelikkuses muutes ainult ennast ja nö keerates oma sisemise kaamera suunda, kust jookseb pilt sellest elust Sinusse. Samal moel saab muuta mustreid füüsilises plaanis. Kõige parem on hakata tegema asju teisiti, tegema teisi asju kui seni. Ehk siis muuta teadlikult kogu oma senist mõtlemist ja käitumist, lõhkuma seniseid mustreid ja läbimõeldult looma selle asemel uusi.

Nüüd tagasi täiesti algusesse. Kas koroona on olemas või ei? Kas tegemist on suure vandenõuga? Kas tegemist on biorelvaga? Kas hetkel toimub suur majanduslik maailma muutmine? Kas plaan on rahvas välja suretada? Võin neid küsimusi veel pikalt siia kirjutada.

Nüüd vastu küsimus – mis on see, mida Sa tahad näha ja mida reaalsuseks luua? Kas soovid elada maailmas, kus toimuvad suured vandenõud koos inimelude hävitamisega? Kas soovid elada maailmas, kus on hirmsad viirused?

Vastus on aga lihtne. Saad seda, mida küsid. See, millele ise pidevalt keskendud, sellest loodki enda reaalsust. Ka vastutus on üks märksõna. Kui inimene ei ole valmis võtma vastutust enda sees toimuva eest, siis kipub koheselt näitama näpuga teiste peale ja süüdistama teisi. Ka on ta sellisel juhul otseselt sõltuv välisest ja laseb kõigel välisel luua ja mõjutada oma elu ja reaalsust. Vastutada mittesooviva inimese mõistes ongi tema tühine ja kõik sõltub kellestki/millestki välisest. Küll on siis viirus mõjutaja, siis valitsus, siis vaktsineerimisvastased, siis lamemaalased jne. Kui aga võtad ise vastutuse enda olemuse eest, siis saad aru, et just Sina ise saad mõjutada kõike ja lõpuks luua ka seda reaalsust ja elu, kus Sa elad või mida koged.

Kui veel majanduslikust olukorrast rääkida, siis praegune seis on segasem, kui kunagi varem. Nüüd oleks õige aeg mõelda selles suunas,  mida tegema hakata siis, kui see segane aeg läbi saab. Näiteks kui on keegi, kes vihkab oma senist tööd ja tegelikult tahaks hoopis teha puutööd, torte valmistada või hoopis korraldada lastele toredaid üritusi. Mõtle enda jaoks selgeks, mida sooviksid teha, unista sellest natuke, kujutle endale, kuidas seda teostad ja tee endale isegi plaan valmis. Unista ja unista julgelt ning suurelt. Üsna peagi võib olla just kõige parem aeg selle unistuse ellu viimiseks ja selles elamiseks. Loo endale ise see reaalsus, aga enne seda tule blogi facebooki lehele ja kirjuta lühidalt, milline on see unistuste elu.


Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele, siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:

https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"