Tänaseks on vist kõik blogijad kirjutanud vähemalt ühe loo koroonast ja mõni isegi ehk juba viis või rohkemgi. Lisaks on sellel teemal kirjutanud ja loonud kõik meediakanalid kümneid ja sadu uudiseid ning facebookis ringelnud tuhandeid erinevaid teooriaid, prognoose, oletusi ja nalju. Justkui oleks see teema juba täielikult ammendunud.
Käisin hetk tagasi õues, vaatasin tähistaevast ja tabasin end juba mitmendat korda viimaste päevade ajal mõtlemast või tunnetamast, kuidas kõik on justkui muutunud. Ühelt poolt on kõik endine, aga samal ajal midagi on teisiti – tunne on erinev – energia on erinev.
Otsustasingi need mõtted ja tunded kuidagi kirja panna. Kuigi viimase aja segaduses on erinevaid tundeid palju, sest maailma asjad on täiesti paigast ära võrreldes mõne kuu taguse ajaga. Kui aga korraks jätta kõrvale kogu see viiruseteema ja teadmatus majandusest ja tuua ende hetke, siis alles jääb vaikus ja rahu.
See kõlab ehk üsna jaburalt ajal, kus iga päevaselt tulevad järjest uued negatiivsed uudised viiruse levikust, surmadest üle kogu maailma ning samal ajal piirangud inimeste liikumisele. Maailma majanduse teemal on uudiseid kordades vähem, kuigi olen püüdnud uurida ja vaadata, mida siis ikkagi prognoositakse. Tundub, et see seis on niivõrd segane ja sellist teadmatust pole vist meie eluea jooksul enne olnud. Kui isegi meie rahandusminister käib välja võimalikud versioonid euro-tsooni lagunemisest ja võimalusest, et Eestisse võib oma raha tagasi tulla.
Ma ise olen käinud välja ennustuse, et kuigi kaua ei saa see kriis kesta ilma selleta, et panganduses ka oma lööki ei tuleks. Ma ei tahaks olla kindlasti negatiivsuse levitajaks, aga omades majanduslikku mõtlemist, siis ei ole kuigi reaalne, et pangandussektor sellest kriisist puutumata jääks. Aga ka see ei pruugi lõpuks olla üldse nii negatiivne muutus, kui see esialgu tundub.
Ma ise loodan, et tänu sellele kriisile muutub see senine ajuvaba majandus- ja rahandussüsteem lõpuks ometi mõistlikumaks. Seda selles plaanis, et elulised väärtushinnangud muutuvad ja läbi selle muutuvad ka inimesed. Alustades sellest, kuidas oleme elanud maailmas, kus kõikidel on kogu aeg kiire. Enamus ei vaatle olukorda kaugemalt ja ei küsi, kuhu on kiire või miks kunagi aega pole, sest see on olnud ju nagu elementaarne – kogu aeg peab rabelema, sest muidu jõuab keegi teine ette. On see siis tööalane kiirustamine, kaubandusest soodushinnaga asjade tagaajamine või esimesena valgusfoori alt startimine. Kas ikka tegelikult on elus määravaks telefoni tootja, teleka suurus, auto veljed või ära joodud jookide hulk ööklubis?
Kuna hetkel on tabanud meid totaalne teadmatus, siis püüdsin ka ise mõelda ajas ette ja teha plaane. Selleks on vaja ära tabada, mis suunas elu muutuma hakkab ja kuidas saaks sättida end parimale stardipositsioonile. Ainuüksi sellele mõtlemine ajas mõistuse täielikult ummikusse ja lihtsalt tundsin, kuidas kulutan meeletut energiat millelegi, mis oma olemuselt on üsna tühi tegevus. Ainuüksi mõtlemine sellele väsitas meeletult. Samal ajal jõudsin aga ka arusaamisele, et see pidev „kiire“ sai järsku üleöö läbi. Praegu ei ole enam kiire – meil on aega. See on täiesti harjumatu olukord, mida ei suuda nii kiiresti omaks võtta, sest mõistus ei suuda nii kiirelt kohaneda. Kui aga suuta korraks mõistus välja lülitada, mitte mõelda tulevikule, mitte keskenduda viirusele, siis järgi jääbki üsna mõnus vaikus ja rahu.
Ehk ei olegi vaja kogu aeg nii palju mõelda või muretseda, vaid lihtsalt olla selles hetkes. Kuna niikuinii on totaalne teadmatus, siis ehk see omaks võtta ja lasta sellel olla. Saab ka keskenduda sellele, mis hetkel on.
Sealt edasi jõudsin mõttele, et ainus, mis meil tegelikult alles on jäänud, on usk. Ei, ma ei räägi nüüd religioonist, kirikust, Allahist või Jeesusest. Ma räägin sellest sisemisest usust, mis tegelikult kõikides inimestes olemas on – kellel rohkem, kellel vähem. Igaüks usub erinevaid asju, aga kõikidel on see olemas. Kui võtame üldse eestlased, siis enne seda kui meie maale tuldi mõõga ja verega tooma sealt riigist „usku“, mis hetkel on kõige hullemas seisus viirusega, siis enne seda oli siinses rahvas hoopis teistsugune usund. See tollane ühtib ka ehk kõige enam sellega, mida ka mina tänaseks usun – loodus, mingi teatav kõrgem jõud, usk iseendasse ja oma sisemusse, usk sellesse, et eksisteerib ka palju rohkemat sellest, mida lihtlabaselt silmaga näha ja käega katsuda saab. Usk sellesse, et eksisteerib ka mingi selline jõud või vägi, mis toetab meid kõiges selles, mis on parajasti või juhib meid sellele rajale, kuhu peame jõudma.
Jutu mõte on selles, et nii kaua kuni eksisteerib see usk ja võime püsida hetkes, siis eksisteerib ka kindlustunne ja see rahulik olek püsib. Ei peagi mõtlema ega muretsema liialt tulevikule, sest usk ülteb, et küllap kõik laheneb. Ma olen ise oma elus kogenud erinevaid olukordi ja üks asi on alati olnud jääv – olukorrad lahenevad ja elu jätkub. Kõik küll muutub, aga selles pole midagi halba, vaid see ongi üks osa elust. Minu usk püsib, et nii kaua kuni ise olen rahulik, usaldan elu ja annan endast parima, et enda asjadega hakkama saada, siis see ongi see maksimaalne, mida parajasti teha saan. Kõik siin elus ongi kogemus või siis õppetunnid, mis tuleb läbida. Igal inimesel on need erinevad, aga suures plaanis on see kõikidel ühtmoodi – negatiivsed ja positiivsed kogemused vahelduvad, sellega kaasnevad erinevad tunded ja meie enda valik on see, kuidas me sellesse suhtume ning millised õppetunnid läbime ja kui mitmes „aines“ tuleb teha korduveksam. Ja nii kaua kuni suudame ise anda endast parima, oleme oma südametunnistuse järgi õigel teel, siis tuleb appi ka see mingi vägi, mis meid toetab.
Kui ma seal õues vaatasin tähistaevast, siis jõudsingi arusaamisele, et tegelikult on endiselt kõik väga hästi. Kuigi ma ise olen majanduslikus mõttes selles kõige õnnetumas elanikkonnagrupis, sest ei ole mul loota tegevuse peatset taastumist ja pole ka loota mingisugust abi riigilt või töötukassalt. Otse öeldes – ma ei saa punast krossigi kuskilt, siis ometigi jõudsin endas sellesse mõnusasse rahufaasi, kus sain aru, et küll kõik laabub. Ühel, teisel või kolmandal viisil. Seetõttu leidsingi, et hetkel on kõige parem tegevus istuda ja panna kirja just need mõtted ning tunded. Ehk on minu mõtisklusest abi ka mõnele teiselegi lugejale, kes kipub liialt muretsema või laseb sellel segase aja virr-varril end liialt kaasa kiskuda.
Kui mingil hetkel hakkab mõistus endamisi looma negatiivseid tulevikustsenaariume ja ma leian end kõrgeneva pulsi või ärevuse ees, siis tuletan endale meelde, et tegemist puhtalt hirmuga selle teadmatuse ees. Hirmu ees, mida ei ole isegi mõtet tunda, sest tegelikult me keegi ei tea, mis üldse ees ootamas on. Täiesti mõtetu on ennast piinata muretsemisega millegi pärast, mida me isegi ei tea. Sellisel hetkel keskendun hetkele ja tuletan meelde kõik selle, mis parajasti olemas on. Olevikus ja praeguses hetkes asub ka rahu.
Küll aga saan mõelda sellele, mis on see, mida ma sooviksin lähitulevikult. Kuna olen fotograaf ja talv on sisuliselt möödas, siis ootan neid hetki, kus saan teha taaskord fotosessioone looduses. Luua pilte, jäädvustada inimeste emotsioone ja anda neile kaadreid, mis jäävad aastateks või lausa inimpõlvedeks meenutama seda praegust hetke. Lisaks meeldib mulle luua fantaasiaküllaseid või isegi muinasjutulisi kaadreid ja ma usun, et üsna peagi on mul taas võimalik sellega tegeleda. Fotosessioonid on selline aeg, kus ma kaotan täielikult ajataju ja unustan kõik välise – olengi ainult selles hetkes ja keskendun oma tegevusele, oma kliendile ja kujutlen ette neid kaadreid, mida järgmiseks tegema hakkan.
Minus on jätkuvalt usk, et inimestel jääb soov ja vajadus saada endast, oma perest või lähedatest kauneid pilte ka edaspidi ja ehk isegi tulevikus osatakse neid väärtusi veelgi rohkem hinnata.
Kui nüüd kogu jutt lühidalt kokku võtta, siis püsi hetkes ja keskendu sellele, mis Sul on. Anna igal ajahetkel endast maksimum – isegi kui selleks on ka ainult hetkes püsimine ja praeguse hetke märkamine. Usu sellesse, et kõik läheb alati nii nagu peab minema. Teadmatus ei ole halb, sest teadmatus kaotab ära osaliselt aja mõiste ja vähemalt mõneks ajaks on kadunud vajadus kogu aeg kuskile kiirustada. Meil on nüüd aega. Kasuta seda targalt.
Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele, siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:
https://www.facebook.com/isalugu/
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Lugesin läbi
VastaKustuta