Tänases loos vaatlen kogu praegust olukorda
maailmas veidi laiemalt ja ehk paneb see veidi mõtlema üldse kogu senise elu
üle järele. Elame ajastul, kus tehnoloogia areng on olnud väga kiire – tänaseks
on olemas seadmeid, millest veel 20-30 aastat poleks osanud isegi fantaseerida.
Kui ma olin väike poiss, siis polnud meie kodus telefonigi ja kui lõpuks saime
oma koju esimese telefoni, mis oli kettaga, siis oli see nagu täiesti uude
ajastusse jõudmine. Meie pere esimeseks autoks oli Zaparožets ja seejärel
žiguli 01. See oli kõigest veidi enam kui 30 aastat tagasi.
Tänaseks on igal inimesel taskus nutitelefon,
mis on tuhandeid kordi võimsam kui see arvuti, mille ma ostsin oma kogutud raha
eest teismeeas, kus oli 320MB kõvaketas ja Windows 3.1, mis oli selle aja kohta
väga hea tulemus. Selles arvutis oli modem, mille kaudu sai analoog
telefoniliini ühendust teiste arvutitega. Kogu internet oli täielikult
algusjärgus. Juhtmeta ühendustest ei osanud ma siis isegi veel fantaseerida.
Paarikümne aastaga on teaduse areng olnud
meeletu, teadusesse on raha suunatud rohkem, kui oskame üldse ette kujutada.
Muutunud on maailm tervikuna, lennuühendus võimaldab reisida mistahes paika või
riiki. Teaduse areng pole olnud mitte ainult tehnoloogias, vaid ka meditsiinis
ja laborites, tehtud on tuhandeid ja ehk isegi miljoneid erinevaid uuringuid.
Loodud on mistahes seadmeid, kloonitud loomi, tegeletud tehisintellekti
arendamisega, saadetud tuhandeid satelliite kosmosesse ja ilmselt arendatud
veel selliseid asjugi, millest me isegi ka nüüd veel fantaseerida ei oskagi...
Kuni jõudis kätte jaanuar 2020, kus hakkas
ringlema üks väike pisik. See väike pisik nimega Koroona on välja toonud
ilmekalt tegelikkuse, sest on näidanud selle maailma arengu tegelikku väärtust.
Me istume oma kodudes nagu vangid ainsa erinevusega, et jala ümber pole
rõngast, mis takistaks välja minna. Seda rõngast pole vajagi, sest see rõngas
on nähtamatu – osad nimetavad seda hirmuks, teised aga terveks mõistuseks,
kolmandad hoolimiseks ja vastutustundlikuks käitumiseks. Ei olegi vahet, mis
selle nähtamatu rõnga nimi on, sest sisu jääb ikkagi samaks – istume kodudes ja
oleme vangistatud – terve maailma rahvas ühe korraga. Uhked autod seisavad
inimestel garaažides, maja ees või aias ja nendega ei ole enam mitte kuskile
sõita. Kodudes on nutitelefonid, nutitelerid, tahvelarvutid ja nutikellad, kust
saame jälgida, mis moodi teised inimesed oma kodudes istuvad, lugeda lõputuid
teooriaid, mis tegelikult toimub, jälgida oma kõrgenevat pulssi või saame teada
kui mitu inimest on iga päev hukkunud selle väikese pisiku tagajärjel.
Mõnel inimesel on pangakontol viimased
riismed, teisel aga ilutsevad seal suured numbrid mitmete nullidega. Osad on
kaotanud töö, aga mõnel on suured kontoriruumid või mitmetesse sadadesse
ruutmeetritesse ulatuvad kaubanduspinnad. Küll aga ei oma see hetkel mitte
mingisugust erinevust, sest pea kõik ärid on seisma pandud ja kontodel oleva
rahaga pole muud teha, kui kasutada oma nutiseadmeid, et aktiivselt jälgida,
kuidas selle raha väärtus iga päevaga järjest kahaneb. Raha väärtus kukub
kolinal – mida rohkem riigid neid lepalehti igapäevaselt juurde trükivad, seda
enam kaotab see paber väärtuse. Väga suure kiirusega liigume selles suunas, kus
puuhalg, millest see raha tehtud on, omab tunduvalt suuremat väärtust, sest
annab vähemalt kaminas natuke soojagi, kuid see vilets rahapaber ei taha isegi
kuigi hästi süttida ja vetsus pole ka suurem asi pühkimisvahend. See
rahaväärtuse langemine pole veel jõudnud meediasse, sest hetkel hoitakse
tähelepanu aktiivselt pisikul ja see on justkui tavaline mustkunstitrikk, kus
ei suuda näha seda, mida teine käsi samal ajal teeb. Küll aga jõuab see
majanduse tegelikkus meieni veel järgnevatel kuudel alles jõuda ja see
rahaväärtuse langemine samuti.
Ehk hakkab selle loo lugeja praeguseks hetkeks
juba mõistma, kuhu ma oma tänase looga jõuda tahan. Me oleme aastaid ja
aastakümneid pingutanud, töötanud ja kulutanud väga palju energiat. Selle töö
tulemus lihtsalt kaob meie silme all ja ainus, mida saame hetkel teha, on
istuda kodus ja vaadelda selle kadumist. Mis väärtus on aga kõigel sellel, mis
nii kiiresti kaob? Kas tagantjärele tarkus ehk ütleb, et oleks võinud
investeerida hoopis kuskile, mis oleks olnud jäävam? Kui palju töötunde on
raisatud oma pere, iseenda, tervise või laste arvelt, kes ootasid, et nendega
koos õues jalgpalli mängiksime, aga selle asemel mängisid nad kalli raha eest
kompensatsiooniks ostetud mänguasjadega, mille väärtus tänaseks läheneb
kiiresti nullile.
Kui vaatleme seda teaduse, meditsiini,
laborite ja ravimitööstuse arengut, siis jõuame ka üsna absurdse järelduseni –
aastakümneid on ülikoolides koolitatud eriala spetsialiste, loodud
teaduslinnakuid, arendatud laboreid ja raha külvatud kümnetesse ja sadadesse
uuringutesse. Ometigi tuli ikkagi üks väike pisik ja näitas ilmekalt, kuidas
see kõik on olnud pea mõtetu tegevus, sest mitte keegi maailmas ei olnud
selleks valmis. Mitte ükski teadlane ei suutnud seda natukegi ennetada ja ka
nüüd ei suudeta sellega tegelikult hakkama saada. Valmis ei olnud mitte ükski
riik. Kogu see näiline riiklik heaolu, kogu see majandusmudel ja
rahandussüsteem kukkus paari kuuga kolinal kokku. Kui see polnud oma olemuselt
õbluke kaardimaja, siis mis muud nime sellele siis veel anda?
Ka meie väikeses Eestis on erinevaid ameteid
väga mitmeid – näiteks Terviseamet, kes peaks väidetavalt vahetama jooksvalt
infot maailma teiste terviseametitega, korraldama kogu tervishoiu mudelit ja
olema teadlik sellistest tervist puudutavatest kriisidest. Seesama amet teatas
veel veebruari lõpus, et osad riigid pingutavad väga suuresti üle ja tegelikult
pole asi üldse nii kriitiline. Ometi kõigest paar nädalat hiljem tuldi lagedale
180 kraadi teistpidise arvamusega. Kes seal ametis siis töötavad, kui nende
arvamus oli täpselt samasugune nagu tavalise meditsiinikauge kodaniku hinnang,
kes luges Facebooki ja andis oma hinnangu selle alusel. Alguses tundus olevat
täielik ajuvaba tsirkus ja natuke hiljem paanika kuubis.
Praeguseks hetkeks on kindlasti mitmed
teadusega kokkupuutuvad inimesed vihast ülekeenud ja mõtlevad juba välja
kümneid vastuargumente ja kommentaare minu loole, kuidas saaks paremini
sõnastada, et mulle ära panna selle eest, et julgen anda hinnangut, mis nende
senist panust vähendab. Kuigi siin küsin vastu, kas pahameel tekib sellest, et
ma teen oma sõnadega liiga või hoopis kriibib see, et mul võib hoopis õigus
olla ja see toob välja sisemise usu kõikumalöömise?
Mul tegelikult ei ole üldse soovi kedagi maha
teha. Mu eesmärk on välja tuua see reaalsus, kus elame ja panna mõtlema selle
üle, kas meie kõikide prioriteedid on kasvõi natukenegi paigas olnud? Kas see
väärtus, mida oleme näiliselt loonud, on tegelikult olnud üldsegi midagi väärt
ja kelle jaoks see väärt on olnud? Kas poleks mitte viimane aeg hinnata kõik
ringi ja kõikidelt senistelt väärtustelt küljest võtta rahaline määratlus. Nii
nagu ei ole võimalik rahaliselt hinnata naeratust lapse näos, siis ei ole
võimalik anda numbrilist väärtust ka sellele, et oleme terved. Kas on võimalik
võrrelda uhket autot, mis tühjalt maja ees seisab või mõnel jõukuril ehk isegi
eralennukit, millega kuskile lennata ei saa oma tervisega, mis seni korras või
oma rahulolutundega, mille annab soojas kodus raamatu lugemine?
Olen nüüd pidevalt mõtelnud, mis siis ikkagi
sellest maailmast saab ja mis on need väärtused, mis edaspidi hinda lähevad.
Kuigi olen majanduslikult mõtlev inimene, siis saan aru, et see mõtteviis ei
vii mitte kuskile. Kui aga mõtlen/tunnetan vaimselt, siis tärkab mu sees üsna
tugev tunne, mis annab aimu, et see on tegelikult õige suund. Kõige suurem
väärtus hetkel on see, kui me oleme terved. Praeguseks küll hindame pelgalt
füüsilist tervist, aga järjest enam muutub oluliseks ka vaimne tervis. Pole
kellegi jaoks ju uudis see, et majanduslangused ja kriisid on läbi aja toonud
kaasa massiliselt vaimset murdumist, depressiooni ja ka ensetappe. Ka nende inimeste hulgas, kes on muidu
füüsiliselt täiesti terved, suured ja tugevad mehed, kuid kui vaimne tervis ei
pea vastu, siis üsna kiirelt annab alla ka füüsiline pool või ei näe inimene
muud väljapääsu, kui ise endale käsi külge panna.
Seetõttu julgengi väita, et kõige aluseks saab
olema vaimne tervis. Ka sellel mõistel on väga mitu erinevat tahku, sest üks
asi on oskus enda emotsioonidega hakkama saada, aga teine pool on võime
väärtustada hoopis midagi muud, kui see, mida seni maailmas on esmatähtsaks
peetud. Ega see, kui me ei saa istuda lennukisse ja sõita tuhandete
kilomeetrite kaugusele ookeani kaldale kaheks nädalaks alkoholi jooma, ei
tähenda ju veel seda, et elu ja rõõm oleksid tegelikult kadunud. Pigem tuleks
küsida, kas tegelikult oli see senine arvamus rõõmust üldse tegelik rõõm või
oli ka seal väärtushinnangud mingil moel paigast ära?
Kas ehk tänaseks kolm nädalat kodus nelja
seina vahel istumist on andnud mõista, et küll oleks hea see, kui suudaks
istuda ühel kohal selliselt, et seda täielikult nautida. Olla kodus, tunda
täielikku rahu ja rõõmu sellest olemisest. Kas pole mitte õnnelik see, kes
suudab kodus olla ilma hulluks minemiseta ja kiirelt kohaneda. Kas pole mitte
rikas see, kes suudab lahti lasta varasematest väärtustest ja mitte sisemiselt
surra seetõttu, et suur osa senistest väärtustest ülikiiresti hävineb. Kui
vaatame oma väikeseid lapsi, kes täiesti muretult mängivad ja naeravad iga päev
– nende teadmises ei ole mingit tapvat viirust, nende maailmas ei ole
majanduslangust, vaid neil on nende väikesed tegemised ja väikesed rõõmud igal
hetkel. Minu jaoks on küsimus hoopiski see, kas tegemist on nende puhul ikka
väikeste rõõmudega või on need hoopis väga suured rõõmud – need kõige suuremad
üldse, mis olla saavad. Aga hoopis meie, suured inimesed, oleme neid rõõme oma
peas vähendanud, et õigustada neid meie enda väärastunud arusaamaid, mida
teadmatusest oleme kogu aeg rõhutanud.
Ehk on just lapsed need, kellelt nüüd peaksime
kiiresti õppust võtma, et kohaneda kõige sellega, mis meid ees ootamas on. Ka
selle viiruse juures on just lapsed need, kes on kõige vähem sellest pisikust
puudutatud. Ehk on see seetõttu nii, et nad ei paanitse ja elavad oma elu edasi
täpselt sama moodi nagu varem või siis kohanevad kõige uuega väga kiiresti.
Suudavad leida rõõmu ka ainult sellest, kui päikesekiir üle toa langeb või
mängida kausitäie veega minuteid ja tunde järjest ning olla selles tegevuses
niivõrd sees ja keskendunud, et isegi ei märka kõike ümbritsevat.
Kas mitte absoluutselt kõik ei taandu meie
mõtlemisele, asjade väärtustamisele ja meie vaimsele maailmale, mis määrab
selle, kes me oleme ja mis moodi kõike tajume?
Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele,
siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar