Lugu poisist ja puust. Osholt. Tingimusteta armastus vs ego.

Postitan täna ühe loo, mis pole minu enda kirjutatud, vaid tegemist on jutuga ühest Osho raamatust, mille nime ma kahjuks enam ei mäleta, aga see polegi vast peamine. Igaüks, kes seda loeb, mõistab seda ehk mõnevõrra erinevalt, aga usun, et mõtlema paneb see iga lugeja. Selles loos on rohkelt, mille üle mõelda.

Poiss ja puu. Lugu tingimusteta armastusest ja egost. 

Autor: Osho.


Oli kord üks majesteetlik puu, mis sirutas oma oksi taeva poole. Kui see õitses, tulid iga kuju, värvi ja suurusega liblikad ja tantsisid selle ümber. Kui see kandis vilja, lendasid selle juurde linnud kaugetest maadest. Oksad olid kui tuules välja sirutatud käsivarred, see kõik oli imekaunis.

Iga päev käis üks väike poiss puu all mängimas ja suur vana puu hakkas väikest poissi armastama. Suur ja eakas võib armuda väikesesse ja noorde, kui suur ei mõtle, et ta on suur. Puu ei pidanud end suureks – ainult inimesed mõtlevad nii -, seega ta hakkas poissi armastama. Ego püüab alati armastada suuremat. Ego püüab alati suhestuda nendega, kes on temast suuremad. Ent armastuse jaoks pole keegi suur ega väike. Armastus võtab vastu kõik, kes ligi tulevad.

Niisiis, puul tekkis armastus selle väikese poisi vastu, kes käis tema lähedal mängimas. Tema oksad olid kõrged, kuid ta kummardus ja painutas neid alla, et poiss saaks õisi noppida ja vilju korjata. Armastus on alati valmis kummarduma, kuid ego mitte. Kui läheneda egole, sirutab see end veel rohkem kõrgusesse, see teeb end nii kõvaks, et seda ei saa puudutada. Seda, kes saab puudutada, peetakse väikeseks. Seda, kes ei saa puudutada, kes on pealinnas võimutroonil, peetakse suureks.
Mänguhoos laps tuli ja puu painutas oma oksi. Kui laps korjas mõne õie, tundis puu ääretut rahulolu, kogu tema olemus täitus armastuse rõõmuga. Armastus on õnnelik, kui saab midagi anda, ego on õnnelik, kui saab midagi võtta.

Poiss kasvas. Mõnikord magas ta puu süles, teinekord sõi puu vilju ning vahel kandis puu õitest pärga ja mängis džunglikuningat. Armastuse õiged teevad inimesest kuninga, aga ego okkad muudavad vaeseks ja õnnetuks. Puud täitis rõõm, kui ta nägi poissi õitest pärga kandmas ja tantsimas. Puu noogutas armastuses, laulis tuules. Poiss kasvas veel suuremaks. Ta hakkas puu otsas ronima, et selle okstel kiikuda. Puu oli väga õnnelik, kui poiss tema okstel puhkas. Armastus on õnnelik, kui saab kellelegi mugavust pakkuda, ego on õnnelik ainult siis, kui saab kelleltki õndsust ära võtta.
Aja möödudes kuhjus poisile kohustuste koorem. Tulid ambitsioonid, ta pidi eksamid ära tegema, sõpru võitma, seega ei külastanud ta enam puud nii korrapäraselt. Kuid puu ootas tema tulekut kibelevalt. Ta hüüdis hingest: “Tule. Tule. Ma ootan sind.” Armastus ootab alati armastatu tulemist. Armastus on ootel. Puu tundis kurbust, kui poiss ei tulnud. Armastusel on ainult üks kurbus: kui ta ei saa jagada, armastus on kurb, kui ei saa anda. Armastus on õnnelik, kui saab jagada. Kui armastus saab kõik ära anda, on ta kõige õnnelikum.

Poiss kasvas veel ja puu juurde tulemise päevi jäi vähemaks. Igaüks, kes kasvab ambitsioonide maailmas suuremaks, leiab armastuse jaoks üha vähem aega. Nüüd oli poiss ambitsioonikas ja maistest asjadest haaratud: “Mis puu? Miks ma peaksin selle juurde minema?”

Kui poiss ühel päeval möödus, hüüdis puu teda: “Kuule!” Tema hääl kõlas õhus: “Kuule! Ma ootan Sind, aga sa ei tule. Ma ootan iga päev.”

Poiss ütles: “Mis sul on, et ma peaksin sinu juurde tulema? Ma otsin raha.” Egol on alati motivatsioon: “Mis sul on pakkuda, et ma peaksin sinu juurde tulema? Ma võin tulla, kui sul on mulle midagi anda. Muidu pole mul vaja tulla.” Egol on alati motiiv, eesmärk. Armastus on ilma motiivi, ilma eesmärgita. Armastus on ise enda tasu.

Jahmunud puu kostis: “Kas sa tuled ainult siis, kui ma sulle midagi annan? Ma võin anda sulle kõik, mis mul on.” See, mis keeldub andmast, ei ole armastus. Ego hoiab endale, armastus annab tingimusteta. “Kuid mul pole raha. See on üksnes inimeste leiutis. Meil, puudel, ei ole seda haigust ja me oleme rõõmsad,” ütles puu. “Meil õilmitsevad õied, meil kasvab palju vilja. Me anname meeldivat varju. Me tantsime tuules ja laulame laule. Süütud linnud hüplevad meie okstel ja siristavad, sest meil pole raha. Päeval, kui hakkame rahaga tegelema, muutume ka meie haletsusväärseks ja õnnetuks nagu inimesed kes istuvad templites ja kuulavad jutulusi, kuidas saavutada rahu, kuidas leida armastus. Ei, ei, meil ei ole raha.”

Poiss ütles: “Miks ma peaksin siis sinu juurde tulema? Ma lähen sinna, kus on raha. Mul on raha vaja.” Ego nõuab raha, sest raha on võim. Ego vajab võimu.

Puu mõtles sügavalt, siis mõistis ja ütles: “Tee midagi. Korja kõik mu viljad ja müü ära. Nii saad raha.”

Poiss muutus kohe rõõmsamaks. Ta ronis üles ja korjas puu otsast kõik viljad ära, isesgi toored raputas ta maha. Vägivaldses tegevuses murdusid oksad, langesid lehed. Puu tundis end väga õnnelikuna, ülirõõmsana. Isegi murdmine teeb armastuse õnnelikuks. Kuid ego ei ole õnnelik isegi saades, ego on ainult õnnetu.

Poiss ei vaadanud isegi tagasi, et puud tänada, ent puu ei pannud seda tähele. Ta oli oma tänu saanud siis, kui poiss oli nõus tema armastuse pakkumisega korjata ja müüa vilju.

Poiss ei tulnud kaua aega tagasi. Nüüd oli tal raha ja ta oli hõivatud, püüdest sellest rahast rohkem raha teha. Ta oli puu täiesti unustanud. Aastad möödusid. Puu oli kurb. See igatses poisi tagasitulekut, nagu ema, kelle rinnad on täis piima, kuid kes on lapse kaotanud. Kogu tema olemus kisendab lapse järele, igatseb leida oma last, et ta tuleks ja rõõmustaks teda. Niisugune oli selle puu sisemine hüüd. Kogu tema olemus oli vaevas.

Paljude aastate pärast, nüüd juba täiskasvanuna, tuli poiss puu juurde.

Puu ütles: “Tule minu juurde. Tule ja kallista mind.”

Mees vastas: “Lõpeta see lollus. See oli lapsepõlve asi.” Ego peab armastust lolluseks, lapsikuks fantaasiaks.

Ent puu kutsus teda: “Tule, kiigu mu okstel. Tule tantsi koos minuga.”

Mees lausus: “Lõpeta see kasutu jutt! Ma tahan maja ehitada. Kas sa suudad mulle maja anda?”
Puu hüüatas: “Maja? Ma elan ilma majata.”

Ainult inimesed elavad majades. Mitte keegi peale nende ei ela siin maailmas majas. Ja kas te mõistate nende olukorda, majas elavate inimeste olukorda? Mida suurem maja, seda väiksemaks jääb inimene.

“Me ei ela majades. Aga sa võid teha üht asja: sa võid mu oksad maha lõigata ja ära viia – siis saad ehk maja ehitada.”

Aega viitmata tõi mees kirve ja raius puult kõik oksad. Nüüd oli puu pelgalt paljas tüvi, alasti. Kuid puu oli väga õnnelik. Armastus on õnnelik isegi siis, kui tema jäsemed armastatu pärast ära lõigatakse. Armastus on andev, armastus on alati valmis jagama.

Mees ei vaevunud isegi puu poole tagasi vaatama. Ta ehitas endale maja. Ja päevadest said aastad.
Tüvi ootas ja ootas. Ta tahtis meest kutsuda, kuid tal polnud ei oksi ega lehti, mis oleksid talle hääle andnud. Tuul puhus mööda, kuid puu ei suutnud hüüdu vormida. Üksnes tema hing helises ühest kutsest: “Tule. Tule, mu armas. Tule.”

Kaua aega möödus ja mees oli nüüd vanaks jäänud. Kord läks ta mööda ning tuli ja seisatas puu juures.

Puu küsisi: “Mida ma veel saan sinu heaks teha? Sa tulid nii pika aja järel.”
Vana mees vastas: “Mida sa saad minu jaoks teha? Ma tahan minna kaugetesse maadesse, et veel rohkem raha teenida. Mul on reisimiseks laeva vaja.”

Õnnelikult lausus puu: “Raiu mu tüvi maha ja tee sellest laev. Mul oleks väga hea meel saada sinu laevaks ja aidata sul minna kaugetesse maadesse raha teenima. Aga palun ära unusta enda eest hoolitseda ja varsti tagasi tulla. Ma ootan alati su tagasitulekut.”

Mees tõi sae, lõikas tüve maha, tegi laeva ja purjetas minema.

Nüüd oli puu ainult väike känd. Ja see ootas, et armastatu tuleks tagasi. Ta ootas ja ootas. Kuid nüüd polnud tal enam midagi pakkuda. Võib-olla ei tule mees enam kunagi tagasi. Ego läheb ainult sinna, kust on midagi saada. Ego ei lähe sinna, kust pole midagi saada.

* * * *

Ühel õhtul puhkasin selle kännu lähedal. See sosistas: “Minu sõber ei ole veel tagasi tulnud. Ma kardan, et ta võib olla uppunud või eksinud. Äkki on ta mõnel kaugel maal kaduma läinud. Ta ei pruugi enam praegu eluski olla. Kuidas ma soovin temast midagi kuulda! Oma elu lõpule lähenedes oleksin rahul, kui saaksin temast vähemalt mingeid uudiseid. Siis võiksin õnnelikult surra. Aga ta ei tule, isegi kui saaksin teda kutsuda. Mul pole enam midagi anda ja tema mõistab ainult võtmise keelt.”

Ego mõistab ainult võtmise keelt, armastuse keel on andmine.

OSHO


Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele, siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:

https://www.facebook.com/isalugu/

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"