Täna otsustasin kirjutada sellest, mis on
mulle juba pikka aega silma jäänud, mõtetes olnud, aga pole seda veel seni
välja toonud. Kui kümmekond aastat
tagasi oli internetis tunduvalt vähem vaimsel teemal artikleid, blogisid ja
postitusi, siis nüüd on neid väga palju. Ma ise loen neist vaid üksikuid, sest
suur enamik on selliseid, kus pealkiri on küll ahvatlev, aga juba esimesest
lõigust vaatab vastu üsna selline teoreetiline tekst, millega lõpuks polegi
midagi peale hakata.
Kui hakata põhjalikumalt uurima, siis on näha,
kuidas mitmed tegijad kirjutavad või räägivad natuke mingist teemast, aga kui
tahta rohkem teada või oleks huvi saada praktilisemat teavet, siis sellele
järgneb ühel või teisel viisil raha küsimine. Erinevaid vaimseid praktikaid on
kümneid ja need kõik on väga erinevate hindadega.
Kui ma käisin umbes 8 aastat tagasi esimest
korda ühe vaimsema inimese juures sessioonil, mis kestis ca kaks tundi ja
lõpuks kui tuli kätte see hetk, kus oli vaja tasuda ning uurisin oma võlgnevuse
kohta, siis sain vastuseks, et ma võin ju anda viieka. Ma ei suutnud seda
uskuda ja küsisin, et mismõttes ainult viieka – loogiline oleks olnud vähemalt
30€ summa või isegi 50€. Sain vastuseks, et viiekast täiesti piisab – saab tassi
kohvi ja mõned saiakesed osta küll. Samas oli see inimene teinud minuga kaks
tundi aktiivselt tööd ja tema panus oli mulle vägagi kasuks sellel hetkel.
Olen seda olukorda hiljem korduvalt
analüüsinud ja mõistnud, et need kõige õigemad asjad ei ole suurte
hinnasiltidega. Kui inimene teeb midagi selleks, et tõesti teisi aidata, siis
ei tegele ta selle varjus kiire rikastumisega. Kui aga on olukord, kus on
ilusad suured sildid, rohkelt ilusat ümmargust teksti ja igal sammul suured
hinnanumbrid, siis võib üldistades öelda, et eesmärgiks ongi vaid suure raha
teenimine.
Kui me võtame suure pildi ja vaatame loodust,
siis näeme, et looduses on sisuliselt kõik tasuta. Pole näinud veel ühtegi
õunapuud, kes sooviks õuna eest raha saada. Samuti ei küsi seda metsas
mustikad, seened ja ka mererannas käimise eest ei pea rannale tasu maksma.
Niisamuti nagu ei küsi parim sõber/sõbranna raha selle eest, kui soovite temalt
nõu küsida või muret kurta. Naeratus on tasuta, kallistus samuti, ei ole
hinnasilti küljes ei heal sõnal ega ka siiral armastusel. Õiged ja head asjad ei pea olema kalli
hinnaga. Kui aga tekib juurde krõbe hind, siis vähemalt minu jaoks tekib
kahtlus selle tegelikul väärtusel.
Kui liigute ringi internetis ja seal pakub
keegi teenust mingil vaimsemal teemal ja siis on seal ka videod, kus mitmeid
kordi mesimagusalt korrutatakse „kallikesed“, „armsakesed“, „kullakesed“ või
muul moel ohtralt meelitatakse, ülevoolavalt oma armastust eksponeeritakse ja
samal ajal käib jutt teenusest, mis maksab heal juhul 50€ tund või kohati isegi
mitusada eurot seansi eest, siis on see kindlasti mõtlemise koht, mis on asja
taga tegelikult. Alati on erandeid ja kindlasti on selliseid teenuseid, mis
ongi oma hinda väärt ning on ka inimesi, kes ongi ülevoolavalt heatahtlikud.
Küll aga ei ole see kindlasti mitte reegel, vaid erand.
Minu isiklik kogemus ütleb, et on väga palju
selliseid vaimseid teenuseid, mis ei ole üldse kallid, aga mille tulemus annab
väga palju positiivset. Soovitan sama aegselt kasutada loogikat, aga ka
sisetunnet. Vaadake asjale otsa ja püüdke tunnetada, kas tegemist on õige
asjaga või pigem püütakse üles seada lõkse, et lihtsalt ja kiiresti teenida.
Kõige paremad ja kasulikumad teenused on
sellised, mida ei reklaamita. Näiteks seesama minu kogemus tervendajaga kaheksa
aastat tagasi. Selle mehe sõnum oli selline, et ärgu ma kindlasti teda
reklaamigu ega hakkaks teda teistele soovitama. Kõik, kellel on vaja tema abi
ja teda leida, leiavad tee temani ka ilma selleta. Kui mingi asi on väga hea,
siis info sellest tootest või teenusest jõuab abivajajani. Võtame näiteks
mistahes tervendajad, kes kasutavad erinevaid teadmisi loodusest ja nö
selgeltnägemisest. Ühed on need, kellest teame palju ja kes püüavad pidevalt
läbi meedia pildis püsida. Samal ajal on aga mitmeid selliseid, kellest justkui
suurt midagi ei ole kuulnud, tegutsevad üsna vaikselt ja ajavad oma asja. Kui
on hetk, kus on tõesti vaja abi ning hakata otsima abi ja uurida tuttavatelt ja
tuttavate tuttavatel, siis tulevad esile mingid sellised varjatumad nimed, kes
ei kandideeri kunagi ühtegi saatesse ega kuuluta oma teenustest internetis.
Küll aga on nendelt saadav info ja abi tõesti
seda väärt, sest üsna tihti saab sealt mõne sellise väikese niidiotsa või juhtlõnga,
mis aitab inimest edasi ja toob mõistmisele lähemale.
Toon näite hoopis teisest valdkonnast. Kunagi
ammu uurisin veinide kohta ja küsisin ühelt eksperdilt, millised on need kõige
paremad veinid, sest kaubanduses on riiulid pikad ja on pudeleid, mis on väga
lihtsad ja seal kõrval teised, mille etiketid väga uhkelt disainitud ning ka
pudelid väga erilised ja ahvatlevad. Eksperdilt sain sellise vastuse, et mida
kvaliteetsem toode, seda lihtsam pakend. Väga hea toode ei vaja uhket silti ja
ülepakutud disaini. Veinide puhul ka see asi, et gurmaanid hindavad ainult sisu
ja mitte välimust ning nad teavad ka väga hästi, mis on mis. Seega on kaunis
välimus loodud ahvatlema ainult mitte teadlikku tarbijat.
Minu jaoks on üsna sarnane olukord ka vaimsete
teenuste turul. Mida uhkem välimus, seda kõrgem hind ja seda suurema
küsitavusega on asja olemus. Mida sügavamale vaimsemas valdkonnas minna, seda
enam kõlab läbi teadmine, et tegelikult polegi vaja ühtegi teenust ega
teenusepakkujat, sest igas inimeses on olemas kõik selleks, et jõuda
maksimaalse tulemuseni. Sellel on väga suur sisu sees, sest kõik vastused on
alati meie sees olemas – puudub ainult oskus nende vastusteni jõuda. Iseendasse
vaatamine, mediteerimine, erinevaid hingamistehnikad, jooga jms on sellised
viisid, millega saab iga inimene tegeleda individuaalselt ja ei vaja selleks
ühtegi teenust ega selle eest maksmist.
Samuti pakub loodus meile kõike tasuta. Metsad
on täis ravimtaimi, millest me tihti peale kuigi palju ei tea, kuid seda infot
on võimalik leida täiesti tasuta. Kui isegi käia mitu tundi metsas ilma ühtegi
marja või taime korjamata, siis ainuüksi juba see aeg iseendaga looduses on
seda väärt. Taaskord ei pea selle kogemuse eest kellelegi maksma.
Mina kirjutan ka siin oma blogis kõigest
sellest, mida olen ise kogenud, uurinud või läbi mingi kogemuse teada saanud ja
püüan kirjutada otse ja ausalt. Siinse blogi kirjutamise eest ei teeni ma mitte
midagi – see annab mulle võimaluse kirjutada täpselt nii nagu soovin ja jagada
kõike, mis tuleb otse minu seest. Tänaseks olen kirjutanud rohkelt endasse
vaatamisest, emotsioonidest ja sisemiste negatiivsete olukordade lahendamisest.
Umbes kolm aastat tagasi ühel hilisõhtul
autoga pikemalt teelt koju sõites mõtisklesin endamisi ning jõudsin sellise
omamoodi teooriani, et eksisteerivad üksikud sellised universaalsed nähtused,
mis on alati olemas ja need on kogu aeg igal pool. Need on sellised asjad, mida
ei ole võimalik luua, sest need lihtsalt on. Näiteks pimedus. Pimedust ei ole
võimalik ühegi seadmega luua, vaid see on kogu aeg olemas. Ka kõige
päikselisemal päeval on kogu aeg olemas pimedus – lihtsalt päike toodab valgust
ja seetõttu me ei näe pimedust. Kui aga päikesevalgus katta, siis tuleb see
pimedus esile. Teine samalaadne mõiste on vaikus. Vaikust ei ole võimalik luua –
pole ühtegi seadet, mille abil saaks toota vaikust. Küll on sadu ja tuhandeid
erinevaid asju, millega saab luua helisid, mis varjutavad vaikuse, kuid see
vaikus on ikkagi kogu aeg olemas. Kui kõik need seadmed sulgeda, siis alles
jääb vaikus, mis lihtsalt kogu aeg on.
Järgmiseks on tühjus, mida ei saa luua. Tühjus
eksisteerib ka ruumis, mis on täis asju. Kui see ruum asjadest tühjaks tassida,
siis tuleb see tühjus esile. See tühjus oli seal ruumis kogu olemas ka sellel
hetkel, kui ruum oli kola täis.
Oma mõtiskluses jõudsingi selline arusaama
peale, et kui laps sünnib siia ilma, siis temas on tühjus – nagu tühi valge
lõuend, kus pole ühtegi triipu ega midagi, mis seda tühja ala täidaks.
Siinkohal võib muidugi teoretiseerida eelnevatest eludest, karmast jms, mis
tuleb kaasa inimese sünniga, kuid jätan selle osa seekord kõrvale. Laps sünnib
ju siiski üsna puhta lehena. See tühi leht on sisuliselt rahu. Rahu on neljas
selline nähtus, mida ei ole võimalik luua – see on olemas ja igal hetkel. Rahu
saab rikkuda, saab varjutada, kuid see on ikkagi kogu aeg olemas. Rahu ei saa
leida, sest kui miski on kogu aeg
olemas, siis pole see kunagi sisuliselt ju kadunud olnudki.
Rahu ja tühjus on lapse sündides väga seotud.
Lapsel on puhas leht ja tema sees on rahu. Nüüd hakkab sellele tühjale lehele
igapäevaselt kogunema järjest rohkem asju – iga tunne jätab oma jälje, iga
kogemus salvestub sinna lehele ja selliselt hakkab inimene ise seda tühja
valget lõuendit täitma. Mida tugevamad kogemused või negatiivsemad
läbielamised, mida ei osata ära lahendada, surutakse sinna lõuendile. Aastate
möödudes kuhjub sinna järjest enam ja enam. Valge lõuend ehk rahu ei paistagi
enam välja ja inimene jõuab punkti, kus ta ei suuda enam hakkama saada ning
igatseb järjest rohkem rahu järele. Kuna ta ei tea, et see rahu on tema sees
endiselt täielikult olemas, siis hakkab seda otsima. See on esimene suur
eksimus, sest rahu ei saa leida kuskilt väljast poolt. Eksitatakse ennast
seeläbi, et aetakse segamini hetkeline õnnetunne ja rahu. Näiteks uue ja
suurema teleri ostmine ei anna rahu, vaid see on pigem järjekordne element,
mille asetame oma lõuendile ja mis varjutab tegelikult rahu veelgi enam.
Tegelikult ei ole vaja muud, kui hakata endast
seda kogutud kraami ära andma. Iga negatiivne allasurutud kogemus oleks vaja
lahti harutada, ära lahendada ja selle kaasas kandmisest vabaneda. Mitte keegi
ei sunni meid tegelikult endaga kaasas kandma kogu seda jama, mida me ise oleme
kogunud. Kui mõelda loogiliselt, siis tegelikult teame väga hästi, mis hetkel
me leiame ühenduse rahuga – mis hetkel me seda tunneme. Tihti just siis, kui
lülitame kõik häirivad tegurid välja – näiteks mediteerides või tehes mingit
meelistegevust, kus suudame niimoodi keskenduda, et kaob ühendus kõige
välisega. Võtmesõnaks ongi välise väljalülitamine. Kui me suuname tähelepanu
sisemusse, siis sealt tuleb ka see hea rahu tunne.
Mida rohkem õpime ära andma kõike seda, mida
meil pole tegelikult vaja, seda enam jõuame lähemale sellele, mis teeb meid
tegelikult õnnelikuks. Selleks pole vaja ühtegi kallist vaimset
sessiooni, et jõuda iseendani ja oma rahuni. Mida rohkem seda mõista, seda
tervemad inimesed on, seda rahulikumad nad on. Enda südamega kontakti saamiseks
ei ole vaja kunagi ühtegi välist tegurit ja seda ei saa kunagi mõõta rahas. Ei
ole vaja selleks ühtegi ainet – ei ravimeid, ei alkoholi ega ka midagi
psühhotroopset. Pole vaja ühtegi inimest, kes pakuks kalli raha eest teenuseid,
mille kaudu lubavad imelisi tulemusi. Mitte midagi muud pole vaja, kui vaid
mõista, et meie sees on alati kõik olemas. Kõik vahendid selleks on meis alati
olemas. Need on kogu aeg siin ja kogu aeg Sinuga kaasas. Täpselt nii nagu kogu
aeg eksisteerib pimedus, vaikus, tühjus – nii on kogu aeg Sinus ka rahu.
Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele,
siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar