MEEDIKUTE SURVESTAMINE › Küsimustele vastavad perearst, intensiivravi õde ja ambulatoorse osakonna õde

 

Pea igast suuremast meediakanalist tuleb igapäevaselt rohkelt uudiseid, mis sisaldavad inimeste südametunnistusele rõhuvaid sõnumeid haiglate olukorra kohta, kus on väga rasked ajad, rohkelt covid haigeid ja eriti teavet, et abistavat personali ei jätku. Just personali vähesusest ja nende raskest seisust on tehtud see empaatiline mõjutusvahend, millega on väga mugav rõhuda inimeste südametunnistusele. Tänase artikli eesmärk pole kuidagi väita, et haiglates pole rasked ajad – usun siiralt, et arstid ja õed töötavadki võimete piiril, haiglates on raskelt haigestunud patsiendid, kellest mitmed kahjuks ei jõuagi enam elusana koju tagasi.

Tänase artikli eesmärk on välja tuua sama mündi teist külge, kus paljud meditsiinitöötajad on olnud juba mitmeid kuid väga tugeva surve ees ja pidanud lausa taluma mõnitamist, töökiusu ja pidevat alandamist tänu sellele, et pole soovinud end vaktsineerida. Mitmed töötajad on lahkunud oma armastatud töökohtadelt, osad neist lahkumas peatselt töölt ja mitmed tegid vaktsiinisüsti vastu enda tahtmist ainult seepärast, et saaks oma tööd edasi teha, sest pere vajab ju ülalpidamist. Lisaks on paljud meditsiiniinimesed pideva surve all, sest kuigi näevad ja teavad valitsevast narratiivist erinevat infot, siis nad isegi ei julge sellest rääkida, sest sellele järgneb ulatuslik kiusamine. Sellest räägib siin artikli lõpus avalikult perearst Helen Lasn, kes tõi ka TV3 saates “Suur pettumus” välja oma seisukohad avalikult oma nime ja näoga.

See kõik toimub olukorras, kus läbi valitsuse ja meedia räägitakse tööjõupuudusest meditsiinivaldkonnas. Minu jaoks on see väga arusaamatu, kuidas saab rääkida personalipuudusest ja samal ajal just seda sama personali kiusata, survestada lahkuma, vallandada ja isegi mõnitada. See on väga suur vastuolu ja silmakirjalikkus. Kui olukord oleks niivõrd kriitiline nagu püütakse näidata, siis ei oleks ju mõeldav, et keset pandeemiat vallandatakse või survestatakse lahkuma häid spetsialiste ainult seepärast, et nende inimeste maailmavaade ei ole sobiv. Ei kaaluta muid lahendusi, ei käituta inimlikult ega hinnata inimeste panust, mida nad on andnud juba pikki aastaid. Kasvõi pandeemia alguses, kus vaktsiini polnudki veel olemas, aga ometi haiglad töötasid ja meedikud andsid väga suure panuse.

Küsimustele vastavad ambulatoorse osakonna õde ja kolmanda astme intensiivravi õde

Toon Teile välja intervjuu kahe meditsiiniinimesega, kes olid valmis vastama küsimustele ja rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Üks neist inimestest ei ole valmis avalikult ütlema oma nime, sest hirm on suur. Mitte keegi ei tea, mis juhtub nende inimestega, kes avalikult julgevad tõtt rääkida. Sellest olukorrast vastas ja kirjutas ilusti ka perearst Helen Lasn. Siin loos avaldan tema mõtted lühidalt ja peatselt esitan pika loo, kust saate lugeda perearsti mõtteid pikemalt.

Kellena töötad, millises osakonnas, milline on Sinu kvalifikatsioon?

Vastaja 1:.

Töötasin õena  ühes Eesti suures haiglas üle 15 aasta ambulatoorses osakonnas ( koos arstiga vastuvõtt)

Eveli Kask (intensiivravi õde):
Töötan ühes Eesti suures haiglas kolmanda astme intensiivravis (mitte cov-osakonnas) õena.

Kas oled vaktsineeritud või kui ei ole, siis miks ei ole soovinud seda teha?

Ambulatoorse osakonna õde:
Olen vaktsineerimata, algul olin kahtleval seisukohal, kas vaktsineerida covidi vastu või mitte, kuid mida rohkem hakkas tulema vastukäivat infot, kus kord räägiti nii, siis jälle teisiti, mida rohkem hakati survestama, seda enam hakkasin kahtlema selles ja otsustasin, et ei vaktsineeri. Arvestasin ka asjaolu, et olen tervisliku eluviisiga, liigun palju õues, olen kehaliselt aktiivne, toitun hästi ja hoian meele positiivsel, põen ka üliharva viirusinfektsioone, siis otustasin et ma ei vaja vaktsiini, eriti sellist, mis on eksperimentaalne. 

Eveli Kask (intensiivravi õde):
Pole covidi suhtes vaktsineeritud. Kuna olen varasemalt mulle mitte sobiva preparaadiga kokkupuutel saanud kahjustuse ning sellest vallandunud autoimmuunhaiguse, jälgin hoolega, mida oma kehasse manustan. Pool aastat ning tingimusliku müügiloaga preparaat, mille ravimi ohutusuuring kestab 2023-nda aastani, pole minu jaoks piisavalt turvaline. Kuna vastutan oma keha ja tervise eest ning ka oma pere sissetuleku eest, siis saan langetada vaid 100% turvalisi otsuseid. Hetkel ei anna keegi mulle 100% turvatunnet preparaadi ohutuse kohta.

Mis moel on Sind püütud panna vaktsineerima, kui pikalt on see kestnud, milliseid meetodeid on haigla juhtkond kasutanud survestamiseks?

Ambulatoorse osakonna õde::
Haigla juhtkond alustas vaktsineerimata töötajate survestamist kevadel, kui enamus meedikuid olid vaktsineeritud. Iganädalased meilid olid rõhuva sõnumiga, kui tähtis on vaktsineerida - nagu inimene ise ei tohiks otsustada, vaid juhtkond teab, mis töötajale parim.

Esialgu tulid meilid ka otseselt ülemuselt sisuga, et meedik peab olema vastutustundlik teiste suhtes sh. siis patsientide suhtes. Toodi näited, kui haiged ikka inimesed intensiivis on ja käis rõhumine kirja sisuga süütundele. Tuli sõnumeid, et vaktsineerimine on ainuõige võimalus kaitsta covidi eest, mis ei lähe aga kokku minu põhimõtetega, et kunagi ei ole milleski ainult üks võimalus.

Seejärel tehti haiglasiseselt otsus, kui osakonnas töötajad on vaktsineeritud, siis omavahel maski kandma ei pea, kuid kui leidub kasvõi üks vaktsineerimata töötaja, siis peavad kõik maski kandma. See oligi esimene lõhe, mis töötajate vahel löödi. Hakati viltu vaatama, et sinu pärast me peame nüüd maski kandma jne. Mulle tuldi ütlema ehk hirmutama / survestama, et nüüd on nii, et sul tuleb testima iga nädal hakata ja lisaks maskile hakkad visiiri kandma, sest oled meile ohtlik. 

Mina aga tundsin sellise käitumise taga survestamist vaktsineerimiseks, et kui ei lähe, siis justkui karistuseks pean hakkama lisaks maskile visiiri kandma ja testima. Kuigi on selge, et kui patsient kannab maski ja töötaja ka, siis on haigestumine nulli lähedane. Ka haigla infektsioonikontroll on öelnud, et juhtumid, kus selgub, et patsient oli koroona positiivne, aga kui töötaja ja patsient kandsid maski, siis pole ühtegi juhtumit, kus keegi oleks nakatunud.

Seega mina näen, et visiiri sundimine lisaks maskile ambulatoorses osakonnas on ainult mõnitamiseks/märgistamiseks. Sama ka testimine, kuna on teada et ka vaktsineeritud haigestuvad, siis tunnen, et vaktsineerimata personali testimine on ainult survestamiseks vaktsineerima, et võimalikult ebamugavalt tunneks ja läheks. Eriti kui testide eest 2x nädala tuleb ise maksta.

Sama moodi kehtestati haiglasiseselt, et kohvikusse sööma pääseb ainult covid tõendiga ehk siis kui teised kolleegid said lõunatada kenasti laua taga kohvikus, tuli vaktsineerimata töötajal leida nurk, kus ära süüa kodust kaasa võetud toit.

Eveli Kask (intensiivravi õde):
Tööandja teavitas (2020 detsembris), et on alanud töötajate immuniseerimine Covidi suhtes. Kui ei soovi, tuli täita keeldumisavaldus ning esitasin selle oma tööandjale. Hiljem on otsene ülemus paar korda ütelnud, et immuniseerimine covidi suhtes on haigla töötajatele tungivalt soovituslik. 2021. aasta kevadel olin esimest korda tööl lähikontaktne cov-positiivse töökaaslasega. Siis tuli esimest korda teha PCR-testi. Päras seda olen igal nädalal teinud antigeeni kiirtesti, vahepeale ka PCR-testi. Rohkem lähikontaktne pole olnud ja testid on negatiivsed.


Kuidas see kõik on Sind vaimselt mõjutanud? Mida Sa tunned?

Ambulatoorse osakonna õde::
See kõik murrab ka kõige tugevama inimese maha. Ma ei pidanud sellele terrorile vastu ja lahkusin omal soovil töölt. Vaimselt tunnen, et olen murdunud, tunnen suurt ebaõigluse tunnet - kui varem olin võrdväärne kolleg, siis nüüd tunnen ennast kasutuna, ainult sellepärast, et ei pea vajalikuks enda süstimist. Arsti poolt on määratud mulle ka antidepressandid. Lisan ka seda, et kui osakonnajuhatajale lahkumisavalduse viisin, siis pigem tunti kergendust, et saab tüliõunast lahti, kordagi keegi pole tulnud rääkima või püüdnud toetada, ammugi ära rääkida, et äkki mõtlevad ümber, sest õdesid niigi puudus.

Minuga samal ajal lahkus töölt ka üks teine inimene, kes oli vaktsineeritud. Tema puhul saadeti laiali e-mail, et oma südame häält kuulab ja läheb oma teed meie armas .... - oleme nii tänulikud ja korjati ka lahkumiskingituseks raha. Inimene oli tööl poole vähem aega kui mina. Samas minu puhul, vaktsineerimata, ollakse vait, ei mingit ülistavat meili ega korjandust kingiks. Tema puhul mainiti ära veel, et kui õige, et inimene kuulab südame kutset ja lahkub, aga mina kuulasin ka südamekutset ja ei vaktsineerinud, siis see pole ok. Kurb!

Eveli Kask (intensiivravi õde):
Ühe korra mainis kolleeg, et see on töökiusamine, et mina pean ennast igal nädalal testima. Ühe korra tundsin ennast tõesti alandatuna, kui pidin kolleegidele koolituse tegema ja oli küsimärgi all, kas tohin. Juhid said loa, et kui test on negatiivne, siis tohin koolitust läbi viia. Siis tundsin end teisejärgu inimesena. Muidu pole erinevust minu enesetundes ja elus.

Kas Sa oled üksi? Või on veel teisigi samas seisus? Kas on neid, kes on vastu tahtmist teinud selle süsti? Miks?

Ambulatoorse osakonna õde::
Tean veel kolleege, kes on olnud samas seisus, lahkunud ise töölt või on läinud vastutahtmist vaktsineerima (enamus), sest ei pidanud survele enam vastu, samas töölt ära tulla ei saanud, kuna on pangalaenud või kasvatab üksi last. Üks kolleg ütles peale vaktsineerimas käimist, et ta tunneb, et teda oleks nagu vägistatud ja nüüd peab nendega, kes vägistasid, koos tööl käima. 

Eveli Kask (intensiivravi õde):
Olen enda teada üks väheseid. Tean veel paari inimest. Mõnele on avaldatud ka survet, et süst tehtud saaks. Eriti raske on läbipõdenutel. Mõni kardab tööd kaotada ja on tööandja nõudmisel end covidi vastu süstida lasknud.


Mis Sinust edasi saab? Miks Sa ei saa avalikult rääkida? Millised ohud varitsevad?

Ambulatoorse osakonna õde::
Mis minust edasi saab näitab aeg, hetkel püüan oma vaimset tervist taastada. Siiski loodan leida veel õena tööd, kus on mõistlik tööandja, kes võtab inimest sellisena nagu ta on ja ei survesta vaktsineerima, vaid piisab kui on kaitsevahendeid kasutatud. Avalikult ei saa rääkida, kuna ei soovi tähelepanu ja loodan leida omale uue töö õena. 

Eveli Kask (intensiivravi õde):
Mina elan oma tavalist elu. Juhindun põhiseadusest, andmekaitseseadusest ning tervishoiutöötaja kutse-eetikast.


Kui paljud töötajad on ise läbi põdenud, kas nad olid vaktsineeritud? Kas keegi põdes ka raskelt? Kas haiglas sees näed veel mingeid asjaolusid, millest sooviksid rääkida? Kas haiglas sees on ka juhtumeid, kus vaktsineeritud töötaja levitab haigust?

Ambulatoorse osakonna õde::
Jah, on päris palju kollege, kes on vaktsineeritud, kuid haigestusid siiski koroonasse. Seda enam ma ei mõista tööandja poolt survestamist vaktsineerima ja ei mõista miks varjatakse vaktsineeritud meedikute haigestumist koroonasse. Seda ei kajasta ükski meediakanal. Imeks pani ka see, kui ühes osakonnas viiest vaktisneeritud kollegist, kes olid päev läbi koos 3 jäid koroonasse, 2 ei jäänud, kuid neil vaid soovitati tööl kollegidega koos olles maski kanda, kuigi olid kontaktsed.

Eveli Kask (intensiivravi õde):
1,5 aasta jooksul on töötajad ka läbi põdenud. Mõned enne vaktsineerimist ja mõned peale. Üks töötaja oli ka raskemini haige. Minu kogemus on, et kui inimesel on normaalselt töötav immuunsüsteem, siis on see haigus ka kergemini põetav. Iga inimene loob oma elu ja valikutega endale ise oma tervise ning immuunsüsteemi. Ise ma cov-haigetega kokku ei puutu, aga ei soovita ka kellelegi seda haigust ekstra otsida, et läbipõdemisega cov-pass saada. Võibolla tabab just seda inimest haigus raskemal kujul. Oluline on võtta vastutus oma tervise eest. Iga üks otsustab ise, mis on tema tervisele vajalik. Kedagi ei pea selle alusel eristama ja survestama. Kes tahab, see kannab maski, kes tahab, see vaktsineerib ja kes ei saa, siis nii on. Mask kaitseb maski kandjad, kui temal on seda vaja. Vaktsiin kaitseb vaktsineeritut loodetavasti haigestumisel raskete tüsistuste eest. Mask ja vaktsiin toimivad indiviidi põhiselt, need ei ole kilp, mis kaitsevad ka kõiki teisi.

Näen, et tööd on aeg-ajalt rohkem ja siis jälle vähem. Inimesed on küll hirmul ja väsinud. Haiglas olen vaktsineeritud töötajate hulgas küll haigestunutest kuulnud, kuid ma ei tea, kas nad on edasi ka kandnud, sest terviseandmed on privaatsed.

Perearst Helen Lasn (MD, PhD) räägib avameelselt enda kogemusest peale TV3 KolmeDOKi “Suur pettumus” avaldamist

Leian, et igal inimesel ja meedikul on sõnavabadus, lausa kohustus rääkida oma arusaamast nagu antud filmis ka tegin. Selgitused olid pikemad, kuid teatud põhjusel neid ei korratud kõigi esinejate puhul. Otsustasin osaleda kuna teised arstid vaikivad. Keegi ei julge välja öelda, mida päriselt mõtleb. Kuuleme ja näeme, mis ümberringi toimub, kuid seda välja öelda on kuidagi tabu. Minu jaoks muutus täiesti vastuvõetamatuks olukord  augustis, kui algas ebaeetiline laste vaktsineerimisele survestmine nii meedia kui meedikute poolt, samuti inimeste töökohtadel represseerimine seoses vaktsiiniga ning avalik inimeste mõnitamine. Lisaks terve ühiskonna pidev ähvardamine ja hirmutamine ei ole kindlasti paremale olukorrale edasiviiv jõud.

Üllatus, et vaatamata filmi selgitustele tembeldati mind oma eriala seltsi poolt valemõtlejaks, sest julgesin rääkida oma kogemusest ja hetkes parimast arusaamast, mis ühiskonnas toimub. Leiti ka, et ma ei sobi enam Eesti Perearstide Seltsi (EPS) liikmeks. Film oli raske sisuga ja väga tundlikul teemal, kuid oleks aeg empaatia suurenemiseks kogu ühiskonnas, kannatajaid on mõlemal poolel. Aga meil vastupidi on kodusõda ja üksteise hävitamine meetodi üle, mis ei ole ennast tõestanud.

Olen pettunud, et minu kui arsti kogemust laimatakse, tehakse maha ja kõige tipuks süüdistatakse veel tõenduspõhisuse puudumises üldiselt avalikult. Äärmiselt valelik ja ebaeetiline lähenemine Eesti Perearstide Seltsi poolt, sest selline avalik laim meedias ei ole kuidagi õigustatud. Aga mõistan, et meie ühiskonnas ei ole enam ei eetikat laiemas mõttes, sallivust, kollegiaalsust ega arvamusvabadust. Kahju, kui ei süveneta sisusse, vaid tehakse pealiskaudseid kahjustavaid järeldusi. See teeb kurvaks ja paneb läbipaistva  ning usaldusväärse ühiskonna tuleviku kahtluse alla.

Arstide eetikakoodeks näeb ette teistsugust probleemide lahendust, kui seda meil tänaseni tehtud on. Kahetsusväärne on see, et praegust reaalsust ei olda valmis aktsepteerima kõigist aspektidest - ülistades ühtesi arusaamasid ja  eitades teisi lähenemisi - kuigi need moodustavad tervikpildi.

 

Peatselt toon Teieni eraldi artikli perearst Helen Lasni mõtetest ja arvamusest pikemalt.

 

Kokkuvõte

Tervishoiukriisi olukorras on iga kätepaar arvel ja ei tohiks kindlasti olla määravaks see, kes on saanud süsti ja kes mitte. Eriti veel teades, et see süst ei anna mingit kindlust, kas inimene nakatub ise või nakatab teisi edasi.

Tänaseks on niivõrd palju juhtumeid juba, kus nakkus saabki alguse just vaktsineeritud inimesest endast, mis näitab, et oleks viimane aeg lõpetada inimeste eristamine vaktsineerituse alusel ja lähtuda teadmisest, et iga inimene võibki olla viiruse levitajaks. Kõige vähem ohustatumad on hetkel ilmselt läbipõdenud, kuid vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed haigestuvad ja levitavad viirust tänaseks juba peaaegu üheselt. Seda kinnitab ka Krista Fischeri enda poolt välja toodud tabel oktoobri nakatumisjuhtumitest, kus osades vanusegruppides pole mingit erinevust vaktsineeritute ja vaktsineerimata inimeste lõikes.

Selle info valguses on äärmiselt kahetsusväärne, et suur diskrimineerimine, lõhestamine ja inimeste vahel kiilu löömine toimub lausa meditsiinisektori sees. See toimubki ju otseselt valitsuse enda ja haiglajuhtide poolt, kes on need sellised reeglid kehtestanud ja neid kuudeviisi peale surunud. Kusjuures reeglid ei muutu koos üldise teabe ja olukorra muutumisega. Kui isegi veel pool aastat tagasi oligi arusaam, et vaktsiin kaitseb nakatumise eest, siis tänase info valguses on ju teada, et kuigi suurt kasutegurit selles ei ole.

Küll aga on väga oluline erinevus selles, kas meil on haiglates tööjõudu ja vajalikku personali või mitte!

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis alljärgnevalt leiad konto andmed, kuhu head inimesed saavad teha     mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.

Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html

Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:

Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019

Selgitusse: "Blogi toetus" 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.

https://www.facebook.com/isalugu

Loo autor: Tarvo Alev