“Miks ma küll end nii paksult riidesse panin?” oli mu
esimene mõte kui olin paarsada meetrit jalutanud ning lapsevankriga jää ja
lumevallide vahel keerukamaid sportlikke harjutusi teinud. Väljas oli lausa
kevade õhku tunda ning ka see väike päikesekiir, mis seljale paistis oli
ju lausa soe juba. Kuna tütre tervis oli tänaseks juba päris hea, palavikku pole paar päeva
enam olnud, siis otsustasin tema päeva esimese magamise teha jalutades.
Sain ka ise lõpuks toast välja, kus olin paar päev "vangis" olnud ja otsus oli teha nüüd pikem jalutuskäik.
Laps jäi ka koheselt magama ja nii oli mul võimalik paar
tundi rahulikult jalutada ja oma mõtteid mõlgutada. Mõtteid oli palju ja need
tulid ja läksid ning vahepeal püüdsin mõned neist ka kinni ja jäin pikemalt
mõtisklema:
Mõtisklus nr 1.
Märkasin, kuidas jalutuskäigust on nii palju kasu, sest
eelneval päeval ligi tikkuma hakanud tühjuse tunne kadus kiirelt. Sain taaskord
kindlus selles, et hetkeliste tunnetega ei tasu kaasa minna ja neist pole mõtet
olulisi järeldusi teha, sest juba järgmisel päeval võib olla hoopis teine
olukord ja seega ka emotsioonid on hoopis erinevad. Niimoodi leidsin enda sees
ka täna, kuidas polnud enam seda tühjust ja mõningast mõttetuse tunnet. Küll aga
sain aru, kui lihtsalt võivad sellised emotsioonid tekkida ja kui kerge on
sattuda lõksu, sest hetkelised emotsioonid suudavad luua nii reaalse kujutelma,
kuidas justkui kõik on nii halvasti ja kogu elu täiesti mõttetu. Täpselt nii
juhtus ju ka minuga alles päev tagasi.
Miks aga sellised tunded ja mõtted aegajalt tekivad ja
kuidas nad ikkagi "oma varba ukse vahele saavad"? Ilmselt seetõttu, et ma ise
annan selleks võimaluse – ikkagi see väike sisemine ebakindlus, üksinda olek ja teadmatus tuleviku osas. Kui vähe on vaja selleks, et emotsionaalselt võib
kõik kiiresti tagurpidi pöörata ja täiesti reaalselt hakata uskuma, et elu
liigub allamäge. Tänasin õnne, et olen seda oma elus varem kogenud ja saan
seekord olla targem ja mitte sellega kaasa minna.
Vahepeal oli kergliiklusteel asfalt muutunud ühtlaseks
jääkihiks ja olin väga rahul, et olin lapsevankriga ja mul oli võimalust
millestki kinni hoida. Vastasel juhul oleks liikumiskiirus ikka tunduvalt
väiksem olnud. Tütar magas aga täiesti rahulikult – temal polnud suurt vahet,
milline see teekate oli ja kas oli libe või mitte.
Mõtisklus nr 2.
Inimesed jaotuvad suures plaanis kaheks - ühed on need, kes naudivad üksi olemist ja
elu iseendaga. Nad toimivadki üksinda suurepäraselt ja isegi ei vaja kedagi
enda kõrvale. Pigem nad eelistavadki seda, et keegi neid ei tüüta ja suhtes
olemine isegi kohati hirmutab neid. Teised on aga need, kes võivad küll mingi
perioodi üksi olla ja hakkama saada, aga kindlasti vajavad enda kõrvale kedagi
ja tegelikult ei oska üksi olla. Täiesti ausalt nüüd ka iseennast hinnates jõudsin endaga
kiirelt kokkuleppele, et ma kuulun kindlasti teise kategooriasse ehk siis olen
selline inimene, kellel on raskusi üksi olemisega. See on teema, millega mul on ilmtingimata vaja tööd teha, sest järelikult toob üksinda elamine välja minus need nõrgad
kohad, millega pean tegelema ja just nüüd on mul võimalik enda sees mitmetele raskustele otsa vaadata . Sõlmisin endaga kokkuleppe, et hakkan veelgi rohkem
jälgima end ja just neid olukordi, kus tunnen mingit negatiivset emotsiooni,
nõrkusehetke või tugevat üksinduse või tühjuse tunnet. Ma ju tean, et
tegelikult on minuga kõik väga hästi ja sellised momendid on vaid märgid
sisemistest teemadest, mis vajavad rohkem tähelepanu.
Minu sees olevad vahepealsed nõrkusehetked, mis tihti toovad
kaasa soovi olla kuskil mujal või teha midagi muud, on ilmselt hoopis märgid
sellest, et mul on vaja millestki lahti lasta. Kuigi tunne on selline nagu
oleks midagi puudu, siis tänaseks ma juba tean, et mul ei ole millestki
puudust. Pigem on tegemist selliste tunnetega, mis on pigem üle või liiast ja millest on vaja lahti lasta. Kui
nüüd saaks vaid täpselt aru, mis on see, mida on liiga palju ja millest pean
vabanema.
Olin oma jalutuskäiguga jõudnud punkti, kus pidin suure tee
pealt ära keerama ja edasi läks mu teekond tunduvalt halvemas seisus olevat
autoteed mööda. Kuigi mitu päeva pole lund sadanud, siis kohati on sõiduteed
ikka üllatavalt lumised ja lapsevankriga liiklemine on üpriski keeruline. Mis
moodi küll emad hakkama saavad, kui juba mul mehena on vaja üsna korralikult
jõudu rakendada, et vankrit neist vallidest läbi suruda?
Mõtisklus nr 3.
Mis ikkagi saab edasi - ühe kuu pärast, kolme, viie või
kümne kuu pärast? Mis elu ma nüüd siis ikkagi elan? Kas olengi üksik kahe lapse isa, kes paar päeva töötab ja siis paar päeva veedab lastega ja niimoodi
nüüd mitu aastat järjest? Kas ma saan hakkama sellise eluviisiga? Kas ma jäängi
nüüdsest vallaliseks? Kuidas ma niimoodi tööalaselt hakkama saan? Kas suudan end ja lapsed ära elatada?
Selge! See on jälle hirm, mis vaikselt lähedale hiilib ja
on nagu vesi, mis kivi sees pragudesse voolab ja siis jäätudes hakkab
vaikselt sedasama kivi lõhkuma. Täpselt nii toimib ka hirm. Vaatan siis reaalselt, mis
seis on ja kas ma üldse pean hetkel tulevikule mõtlema või sellest hirmu tundma. Jah,
loomulikult ma ei teagi, mis saama hakkab ja mida elu toob. Samas see ongi
normaalne ja nii on see kõikidel inimestel. See on ka minul alati nii olnud
sõltumata sellest, millises faasis ma oma elus parajasti olen.
Mille üle mul on siis kurta? Mul on oma kodu - oma maja s.t. majaosa väga korralikus elurajoonis, oma fotostuudio, töö, mida ma
armastan ja veel teinegi töö, mis samuti pakub rohkelt elamusi ja väljakutseid, mul on kaks armast last, mitmed hobid ja kõik eluks vajalik nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Ainuüksi juba see loetelu andis mõista, et ma ei peaks üldse
muretsema. Muidugi tekitab ebakindlust see, et olen nüüd vallaline s.t. üksi ja
ei ole hetkel seda teist inimest kõrval, kellele toetuda, aegajalt oma muresid
kurta või siis keegi, keda saan ise toetada ja seeläbi tunda end vajalikuna või
isegi mehelikumana.Eks ilmselt see ongi asjaolu, mis kogu seda hirmu tekitab ja annab mõista, et hetkel vastutan see täielikult kõige eest, mis mu elus on ja saan vaid endale loota ja toetuda.
Tean aga seda, et küllap ühel hetkel keegi jälle mu kõrvale tekib. Olen selle osa enda peas nii mitmeid kordi läbi mõtelnud ja
hinnanud iseennast täiesti reaalselt ja ausalt. Olen teadlik enda väärtusest ja
mul on põhjust isegi uhke olla – küll mitte ülbeks muutuda, aga reaalselt rahul
olla ja seda enesekindlust kasutada hetkel elu korrastamiseks.
Selle mõtiskluse lõpetas situatsioon, et jõudsin sõidutee lõppu,
kust algab metsatee, mis on ühtlaselt jäine ja väga konarlik. Algas
lapsevankri-off-road-teekond, mis raputab last ikka päris korralikult. Tütar
paistab aga väga rahul olevat, sest tema magab sügavalt ega lase üldse häirida
sellest, et vanker rapub nii, et ta pea vahepeal lausa üles-alla hüpleb.
Mõtisklus nr 4.
Mida pean elu, tööde ja tegemistega järjest ette võtma, et
oleksin igapäevaselt endaga rahul? Selleks, et tunneksin, et liigun edasi ja
teostan oma eesmärke ja saaksin kindlustada oma tulevikku? Esimese asjana pean
veel rohkem ja paremini suutma oma aega planeerida, et kõik tööd saaksid tehtud ja kevadised fotosessioonid korralikult kavandatud. Otsustan, et veel täna
mõtlen läbi kevadise kampaania ja teen selle jaoks ka ettevalmistused. Lisaks sellele annan
endale lubaduse kriitiliselt üle vaadata oma eluviisi toitumise ja ka trenni
osas. Tean, et olen olnud liiga laisk ja pole viitsinud end piisavalt liigutada
ning sundida trenni tegema. See on asi, mis kindlasti peab muutuma. Eks minu
õnnistus ja hukatus samaaegselt on ju see, et mul pole kunagi kehakaaluga
probleeme olnud ja seetõttu ei ole ka kriitilist vajadust pidevalt treenimisele
mõtelda. Küll aga tean, et ainuüksi juba enesetunde tõstmiseks pean hakkama
sellega tõsisemalt tegelema. Samuti ka tervislikuma toitumisega. Olen niigi
kaua seda edasi lükanud ja millal siis veel end selles osas käsile võtta kui
mitte nüüd.
Annan endale lubaduse, et kui kevad saabub, siis selleks
ajaks olen end igas osas kokku võtnud – kogu tööde osa on selge, paigas ja
toimib. Toitumise osas olen sisse viinud mitmed muudatused ja hakanud trenni
tegema vähemalt korra või kaks nädalas. Ees on ootamas ju aasta kaks kõige
pikemat kuud – seda küll piltlikus tähenduses, sest talve lõpp ja kevade
ootamine tunduvad enamasti lõputult pika perioodina. Just seda aega peangi ära
kasutama targalt ja kui on reaalselt esimesed soojad kevadpäevad, siis saaksin
tunda end niivõrd enesekindlalt, et enam ei teki ka neid väiksemaid hirmu
momente või üksindusest tekkinud tühjusetunnet.
Nende mõtetega olen jõudnud metsast välja koduteele. Kogu
metsatee oli korralik ellujäämiskursus, sest jäised konarlikud lõigud
vaheldusid pehmete ja paksu sulalumiste teeosadega. Sain veelkord kindlust, et polegi
vaja kulutada raha kallite spordisaalide peale, kui on olemas laps ja
lapsevanker ning sellised hinnalised “treeningvõimalused” koos kauni merevaate
ja värske õhuga. Kui nüüd jõuaks peagi koju riideid vahetama, sest nüüdseks oli enam kui kindel, et
suutsin end ikka sellise sportliku ettevõtmise jaoks ilmselgelt liiga paksult
sisse vooderdada. Tänane teekond tuli kokku üle kaheksa kilomeetri ja ajaliselt
kulus selleks tund ja nelikümmend minutit. Tõeliselt värskendav ettevõtmine.
Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar