...seda mängu ei kaotata - ei võideta...

Mul on viimased nädalad olnud pidev võitlus enda sees, kus käib selline klassikaline vastasseis – mõistuse ja südame vahel. Õigem oleks vist öelda, et vastasseis on ego ja hinge vahel. Kooselu lõpus ja ka lahkumineku alguses on olnud palju vaenu ja provotseerimist, aga võtsin endale seisukoha, et ma ei lähe sellega kaasa. See on kõigest mäng, aga see pole minu valik ja ma ei soovi selles osaleda. Samas käibki võitlus egoga, sest tema tahaks hirmsasti mängida. Mu ego on väga hea mängija ja kindlasti oleksin väga tugev, kuid minu hinges on kindel soov mitte tegeleda sellise asjaga ja keskenduda hoopis olulisemale.

Kuna teine pool toitubki just sellest mängust, siis on tema suurimaks sooviks saada mind selles osalema ja mida enam ma väldin ning ignoreerin, seda enam provotseerib ja otsib minu valuläve. Tegemist pole mingi lihtsa mänguga, vaid kõige räpasemal ja alatumal viisil esitatud valeinfoga minu osas. See on muutunud nüüd igapäevaselt järjest karmimaks ja oodatakse seda hetke, millal ma murdun. Teiseks pooleks on minu endine elukaaslane ja mõned tema lähedasemad inimesed, kellest vist osad isegi ei tea, et tegelikult kuuluvad ühte räpasesse ja väga inetusse mängu – nad ise on samuti vaid väikesed mutrikesed ja seega ei saagi aru sellest, et neid kasutatakse ära.

Miks ma sellest üldse kirjutan – aga seepärast, et selliseid olukordi tuleb paljude inimeste elus pidevalt ette. Väga tihti ei oska me seda isegi ära tunda ja seetõttu astume lihtsalt lõksu ja anname ära suure koguse energiat, mida oleks võinud hoopis teisiti kasutada. Näiteks konfliktid töökaaslasega, mõne sõbra või sõbrannaga, kes kisuvad kaasa ja endale märkamatult osaled mingis tülis, kus Sa üldse ei peaks olema. Võin tuua näiteid ka poliitiliste vaidluste osas, kus meie kõikidega manipuleeritakse väga osavalt.

Mina tegin enda jaoks aasta alguses otsuse, et ma lähen eluga edasi ja kuna ma juba teadsin, et selline räpane mäng käib ja läheb järjest intensiivsemaks, siis võtsin seisukoha, et ma ei lähe sellega kaasa. Ka praegust artiklit ei peaks võib-olla üldse kirjutama, kuid mul on väike lootus ehk see muudab midagi. Kui lähenen sellele inimlikkuse ja siira üleskutsega lõpetada see mõttetu ego tasandil mängimine, millega saaks ühe korraga lasta lahti nii mitmest negatiivsest küljest ja pöörata oma eludes palju helgem ja positiivsem lehekülg.

Ma soovin siiralt keskenduda oma lastele, iseendale, oma elule ja kutsun üles kõiki järgima sarnast eeskuju. Mul on kaks imearmast last, kes vajavad mind – nende isa – rõõmsa, positiivse, enesekindla ja tegusana. Täpselt samasugusena on vajatud ka ema. Lapse jaoks on kõige kohutavam see, kui tema elu kõige kallimad inimesed on omavahel tülis. Seetõttu saigi ju kooselu lõpetatud, sest justkui toimus omavaheline mõistmine, et nii on lastel parem. Laps ei mõista iialgi tülisid oma vanemate vahel ja igal juhul võtavad seda isiklikult ning see jätab lapse hinge väga tugeva ja valusa jälje. Seda saaks nii lihtsalt vältida ja muuta.

Sellel teemal on kirjutatud juba nii palju artikleid ja seega tundubki minu poolt kirjutatu juba nagu üks järjekordne tekst selles pikas nimekirjas. Samas olen ma ise hetkel kogu selle olukorra keskel ja seega ehk saan anda veidi erineva varjundi läbi oma isikliku kogemuse.

Minu elus on hetkel olukord, kus mõned inimesed, kes mind väga hästi ei tunne, kuid kellega siiski kokku puutusin, on nüüd võtnud üsnagi negatiivse seisukoha minu osas. Kuulutavad seda päris ebameeldivate sõnavõttudega avalikult internetis ja ilmselt ei saa üldsegi aru selle käitumise tagamaadest. Üks asi on see, et need inimesed ei tunnegi mind tegelikult ja lähtuvad ainult neist juttudest, mida neile minust räägitakse. Teine asi see, et võiks kasvõi korra mõtelda – mis on see halb, mida ma nendele teinud olen? Mis on see negatiivne kogemus tegelikult? Mille eest nad mind laimavad?

Olgu. Võtan hoopis teise nurga, mille alt vaadelda. Mis on see, mida neile on teinud üks imearmas väike aastane suurte süütute silmade ja kaunite lokkidega tüdruk? Milles seisneb selle tüdruku kuritegu, et tema elu kõige olulisemat meest üritatakse valimatute sõnavõttudega mutta trampida? Kas sellel lapsel on veel vähe kannatusi olnud oma lühikeses elus, kus pidi väga tihti olema oma kõige kallima naise ja kõige kallima mehe omavaheliste arusaamatuste ja tülide keskmes. Tänu sellele tekkis olukord, kus tema ema ja isa ei ole enam koos – see väike tüdruk ei saa mitte kunagi kogeda seda, kuidas ta jalutab pargis hoides ühe käega isa ja teise käega ema käest ja tunda end maailma kõige õnnelikuma tüdrukutirtsuna. Kas sellest on tõesti sellele lapsele veel liiga vähe?

Kui Te kirjutate neid salvavaid kommentaare ja pritsite sõnu, mis jäävad internetti ilmselt alatiseks, kas selle käigus mõtlete, et ühel päeval loeb seesama tüdruk neid sõnu ja näeb, et tema isa – tema elu suurimat mehe-eeskuju – on nii alatult süüdistatud, laimatud ja isegi mõnitatud. Seda nimeliselt ja otse. Mis võib sellisel hetkel toimuda selle tüdruku hinges? Iga laps teab väga hästi seda, et pool temast on emast ja teine pool isast. Kui keegi laimab ühte või teist poolt, siis laimatakse otseselt ka last ennast. Laps tunneb enamasti sellisel hetkel süüd, sest ta hakkab arvama, et äkki tema tegi midagi valesti.

Kes on siis see inimene, kes seletab talle, et ta ei ole midagi siin elus valesti teinud? Kellel on seda võimu, et panna ta siiralt seda uskuma ja süstida temasse enesekindlust, et ta saaks üles kasvada tundes turvalisust ja kindlust? Kas need inimesed, kes neid kommentaare täna kirjutavad, tulevad siis välja ja tunnistavad sellele tüdrukule, et nad ei mõtelnud seda tõsiselt ja olid lihtsalt rumalad, et nii käitusid? Kas meie egod lubavad meil nii käituda?

Just seetõttu võtsingi vastu otsuse mitte üldse minna kaasa sellise räpase mänguga. Ma ei kirjuta neile kommentaaridele ühtegi vastust. Ei ühtegi selgitust. Ei ühtegi õigustust. Iga minu sõna oleks mänguga kaasa minemine. Seega ma ei tee seda sammu.

Ansambel Terminaatoril on laul “Valge liblika lend”, kus on sõnad:

“...seda mängu ei kaotata, võideta,
ega iial ei mängita viiki...”

Täpselt nii ongi. Ainus võimalus on mitte mängida. Kui juba alustada mängimist, siis on tehtud vale samm, mida on väga raske heastada. Isegi kui see mäng tundub olevat põnev või on sisemine valu nii suur, et kuidagi ei suuda seda vältida, siis tuleks kasvõi korraks panna end selle väikese armsa tüdruku asemele ja püüda vaadata läbi tema silmade. Mis on see, mida see tüdruk ütleks, kui ta saaks rääkida? Mis oleks tema sõnum?

Siinkohal ma lõpetangi selle looga ja loodan, et selle väikese tüdruku sõnum jõuab kohale.

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"