Mul on edaspidi plaanis kirjutada ka veidi raskematest olukordadest, millega olen pidanud oma elus silmitsi seisma, kuid selleks, et seda mõista ja sellest saaksin kirjutada, siis otsustasin enda varasemast elust mõned peatükid jutustada. Kirjutan seda järjejutuna, mille avaldan umbes nädalaste vahedega.
Selle tõsielulooga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kuna tegemist on reaalselt minu elus toimunud situatsioonidega, siis kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.
Esimese osa leiad siit >>>
Teise osa leiad siit >>>
Juuli keskpaik 2012 (3,5 kuud hiljem)
Järjekordne hommik, kus tunnen, et ma ei taha ärgata. Annaksin kõik selle eest, et saaks veel magada, olla sügaval unes, olla eemal oma mõtetest. Ma ei taha mitte midagi, nii halb on olla. Tahaks lihtsalt magada ja jäädagi magama. Jah, ma tean, mul on vaja tööd teha, sest mitu kuud on asjad tegemata, olen nii mitme tähtajaga ajast maas. Rohkem ei suuda enam valesid ka välja mõelda, pean end kokku võtma, aga ma ju ei suuda, sest nii halb on olla. Üritan välja mõelda, mis võiks olla see asi, mida teha või kuhu minna, et hakkaks parem. Kogu aeg jookseb peas see mõte, et saaks vaid sellest halvast tundest lahti. Kui vaid mõtleks välja, mida peaks tegema, et see ära kaoks. Kogu aeg on tunne, et tahaks kuskile ära minna.
Samas ma ju tean, et ma ei saa kuskile minna, sest ainult kaks nädalat on möödas sellest kui Alice’iga koos tulin autoreisilt Slovakiast ja Austriast. Ma ei saa kuskile minna, sest see reis võttis üsna viimase raha, mis mul oli. Ma tean, et ka see oli tegelikult viga, et ma Alice’iga kaks kuud tagasi suure hurraaga käima hakkasin ja nüüd on ta juba sisuliselt sisse kolinud. Tutvusin temaga ju kõigest 1,5 kuud peale Marilynist lahkuminekut. Ma ei saa isegi aru, kuidas need asjad nii läksid, aga samas on ju hea, et keegi vahel siin on, sest see vastik tühi tunne on nüüd ju natuke väiksem. See asendus aga uue tundega, sest ma ju tean, et see suhe ei vii mitte kuskile ja ma pole tegelikult ju valmis selle jaoks. Kas see ongi üldse suhe või on tegemist mingi veidra asendusega või meeleheitest tingitud kellegi vajamisega. Ma ei tea selle küsimuse vastust, aga tean kindlalt, et olen teinud järjest nii palju vigu ja valesid otsuseid.
Mind häirib ka teadmine, et sellele autoreisile minek oli suur rumalus, sest tööde ja rahadega oli olukord niigi halb ja nüüd suutsin pea kõik oma säästud viimase kahe nädalaga kulutada. Kuigi reis oli olnud ju isegi tore ja pakkus natukenegi vaheldust sellesse halli ja tühja olemisse. Kuigi ka reisil oli pidevalt sees see halb tunne, millele ma ei osanud seletust leida.
Palju olulisem on hetkel mitte asju lahata, vaid end kuidagi kiirelt kokku võtta, sest ma ju tean, et tegelikult on mul kõik hästi. Mul on oma ettevõte, isegi kliente veel on. Olen täisjõus mees ja mu ainus mure on see, et ma ei saa aru, mis mu sees toimub. Miks ma kogu aeg end nii halvasti tunnen.
Avan taas telefonist juba tuttava sudoku mängu, missest, et ma isegi ei viitsi neid numbreid seal taga ajada, aga vähemalt võtab see mõtted eemale sellelt tundelt, et kõik on nii halvasti. Vähemalt korraks see ununeb ja tunnen end natukenegi rahulikumalt. Ehk peale seda õnnestub veidi ka tööd teha.
Augusti keskpaik 2012 – "pidev pilvisus"
Alice sõitis tööle ära ja ma sätin end diivanile pikali tagasi. Kuigi ma peaksin minema tööd tegema, sest viimase kuuga olen teinud vaid minimaalse osa töödest ja enamus ajast istunud arvuti ees, et end lihtsalt töötama sundida, aga reaalselt vaatan lihtsalt ekraani ja ei tee ju midagi. Mu peas kummitavad vaid kaks mõtet, millest esimene ütleb, et ma pean end kokku võtma ja teine ütleb, et ma tahaks kuskile ära. Ma ei tea kuhu, aga kuskile kaugele ära, kus ei oleks seda pidevat halba tunnet. See on nagu pime pilvine päev, kus ei paista ühtegi päikesekiirt. Selline sompus ja udune ilm, mis takistab nägemist ja muudkui rõhub ja ei lase olla see, kes ma tahaksin olla. Seda tunnet on viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem. Vahepeal muutub see suureks kurbuseks, mida püüan tagasi hoida, sest ma ei saa ju ometi lihtsalt niisama nutta. Ma pean olema tugev ja sellest kuidagi üle olema.
Vahepeal on veider ärevustunne, kus süda peksleb rinnus ja see lihtsalt toimub ning ei allu üldse minu kontrollile. See süveneb veelgi, kui mõtlen tuleviku peale, sest ainus pilt tulevikust on hirm. Hirm kõige ees - eriti selle ees, et ma ei suudagi end kokku võtta ja kogu mu maailm pudeneb koost laiali. Hirm selle ees, et jään taas üksi ja tunnen taas seda valu. Ma suudan karta nii paljusid asju.
Mu ainus lohutus on see, et juba paari nädala pärast on mul psühhiaatri juures visiit, mille Alice mulle välja ajas ja tõenäoliselt saan sealt tabletid, mis mu elu taas korda teevad. Tean, et elu ei saa ju selliselt jätkuda, sest ma olen hetkel pigem nagu elav vari kui inimene. Eriti piinlik on veel eilse pärast, kus mu koeral oli sünnipäev ja kui meenus see, kuidas me Marilyniga varasemalt alati koertele sünnipäevaks hakklihatordi tegime. See mälestus oli nii valus, et istusin kaks tundi ja lihtsalt nutsin diivanil ja Alice nägi seda kõike ju pealt. Kohutavalt piinlik.
Mu enesetunnet halvendab ka see pidev teadmine, et kogu see suhe Alicega on ju nii vale, kuid ma ei ole võimeline ka midagi ette võtma. Ma ei suuda seda lõpetada, sest mind hirmutab mõte saabuvast pikast pimedast sügisest ja ei kujutaks ette, et pean selle üksinda veetma. Ma olen justkui lõksus, sest ühelt poolt rõhub hirm üksinduse ees ja teiselt poolt teadmine, et suhe Alicega on nii vale, sest tegelikult mul ei ole ju tema vastu sügavaid ega tugevaid tundeid. Püüan sellele lihtsalt mitte mõtelda ja proovin taas mõtted suunata oma töö asjadele. Olen ju ometigi juba nii kaugele jõudnud, et arvuti avanud ning ette võtnud kliendi andmed. Ilmselgelt ei ole ma võimeline keskenduma, kuid ma püüan end sundida. Mõtteis siiski vaid see pidevalt röökiv sundmõte, et ma tahan kuskile ära...
Järgneb...
Kommentaarid
Postita kommentaar