Järjejutt "Minu varasem elu" - 4.osa (november 2012)

Mul on edaspidi plaanis kirjutada ka veidi raskematest olukordadest, millega olen pidanud oma elus silmitsi seisma, kuid selleks, et seda mõista ja sellest saaksin kirjutada, siis otsustasin enda varasemast elust mõned peatükid jutustada. Kirjutan seda järjejutuna, mille avaldan umbes nädalaste vahedega.

Selle tõsielulooga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kuna tegemist on reaalselt minu elus toimunud situatsioonidega, siis kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.

1. osa leiad siit >>>
2. osa leiad siit >>>
3. osa leiad siit >>>

November 2012 – Peruusse sõit 

/ Lugu illustreerivad pildid nimetatud reisilt /

Alice’il oli tööalaselt kahenädalane sõit Peruusse, kuhu ta vihjas, et ma võin ju kaasa minna. Kui mu sõber seda kuulis, siis arvas ta hetkega, et peaksin minema, et saaksin veidi keskkonnavahetust. Kuigi olin juba paari kuu eest saanud psühhiaatrilt depressiooni diagnoosi ja tarbisin igapäevaselt ka antidepressante. Tundsin ennast juba päris hästi, sest vahepeal sai ka igapäevast ravimite kogust suurendatud kui selgus, et perioodiliselt ikkagi oli veel halb enesetunne ja probleemsed hetked. Peruusse sõitmise hetkeks oli minu ja Alice’i läbisaamine juba üsna keskmine, sest suurest armastusest ja toimivast suhtest kindlasti enam rääkida ei saanud. Reisi osas tegin üsna põhjaliku uurimustöö ja lugesin mitmeid õuduslugusid sellest, kuidas seal riigis igapäevaselt tänaval inimesi röövitakse ja kohati ka päise päeva ajal lausa tapetakse. Mul oli teada, et Alice’iga samas hotellis ma ööbida ei saa ja leidsin internetist ühe hosteli, kuhu ka broneeringu tegin. Kogu reisi osas olin üsna elevil, sest esiteks polnud ma kunagi enne lennukiga lennanud ja nüüd ootas ees kahetunnine lend Amsterdami ja sealt edasi 14 tundi üle Atlandi ookeani  Peruu pealinna Limasse.

Peruu pealinna, Limasse, maandudes oli õhtu ja väljas oli juba pime. Alice’ile oli transfeer vastu saadetud, kes meid paarikümne aasta vanusesse pisikesse bussi juhatas ja käskis kindlasti uksed lukustada. See oli esimene märk sellest, et olen sattunud päris teistsugusesse maailma kui ma harjunud olin. Olin eelnevalt oma uurimistöös pealinna kaardi üsna põhjalikult läbi vaadanud ja nüüd panin oma nutitelefonist gpsi tööle ja hoidsin seda akna läheduses, et ka levi oleks ja saaksin pidevalt jälgida, kust kaudu sõidame. Kui juht seda märkas, siis üsna ärevalt ja kindlalt käskis sellist seadeldist aknast mitte eksponeerida. Sain aru, et jutud kuritegevuse osas vastavad ilmselt tõele.

Edasi jälgisin lihtsalt aknast linna, mis oli täiesti omaette vaatamisväärsus. Sõitsime läbi mingi vaeste rajooni, mis meenutas üks ühele seebiooperitest nähtud aguleid, kus koledad, lagunenud või paarkümmend aastat tagasi pooleli jäänud majad järjest kõrvuti seisid. Vaatepilt oli üsna kohutav. Esitasin endale küsimuse, miks mul oli vaja sellisesse riiki üldse tulla. Hakkasin oma otsust kahetsema. Inimesi ja liiklust oli tänavatel väga palju, missest, et kell oli pool kolm öösel.

Esmalt sõitsime Alice’i hotelli, kus ta koheselt oma tuba otsima läks ja mina jäin hotelli uksehoidjalt uurima, kuidas sealt oma suure seljakotiga nüüd hostelisse saaksin. Selgus esimene tõsiasi, et inglise keelega kuigi palju selles riigis hakkama ei saa. Käte ja jalgadega õnnestus oma soov selgeks teha ning mulle peatati tee ääres päevi näinud takso, mis viis mu paar kilomeetrit eemale ühe maja juurde. Tasusin arve ja leidsin otsitud maja, mille ukse ees olid massiivsed trellid. Peast käis läbi mõte, et kui seal nüüd kedagi ei ole või ust ei avata, siis olen küll omadega väga suurde jamasse sattunud. Vajutasin uksekella, mispeale trellid avanesid ja pääsesin sisse. Maja oli seest isegi palju uhkem kui oskasin loota ja kõige parem üllatus oli see, et retseptsioonis istuv lahke ja lõbusa näoga tõmmu poiss rääkis puhast ja väga selget inglise keelt. Kõik sujus vägagi kenasti, mind juhatati 8-voodiga ühistuppa, kus näidati ette, et seal on kapid, kuhu saan oma isiklikud asjad jätta ja voodid, mille seast võin sobiva valida. Kapi lukustamiseks pidi olema kaasas oma tabalukk, mida mul aga ei olnud, aga mu seljakotis oli üsna kallis peegelkaamera ja kõik muud isiklikud asjad.

Hirm sai minust võitu ja seadsin sammud uuesti selle toreda tõmmu poisi juurde ning uurisin, kas neil on ehk mõni privaatne tuba ka. Mul õnnestus saada täiesti oma kahekohaline tuba, mis oli küll mõnevõrra kallim, aga tundsin seal end turvaliselt. Tuba ise oli aga järjekordne huvitav elamus, sest see oli ilma aknata umbes nelja meetri kõrgune täiesti tühi ja kõle ruum. Kõrgete uste ülaservas olid küll klaasaknad, millest ühel polnud klaasi ees ja sealt paistis otse selge taevas. Kohe toa ukse taga oli avatud sisehoov, millel polnud katust ja seega oli mul võimalus otse voodist sombust taevast vaadata. Nimelt on Lima selline linn, kus kunagi vihma ei saja, aga seal on enamus ajast sompus ja pilves ning ebamäärane sudu.

Hommikusöök oli juba kella 8st ja kuna mul ajavahe tõttu oli magamine niikuinii häiritud, siis polnud probleemi õigeaegselt söömas olla. Söögiruum oli mõnus avar lobby-baar, kus oli ka rõdu tänava kohal, kus oli mõnus suitsu teha ja seda kohalikku hullumeelset liiklust jälgida. Veetsin seal omaette aega kui korrapealt oli rõdu teises servas kaks noort ja kaunist neidu, kes minuga koheselt ka juttu tegid. Uurisid, kust ma pärit olen ja loomulikult järgnes küsimus, mis imeloom see Eesti ikkagi täpselt on. Üks neist oli brasiiliast ja teine oli portugaallane.

Vähehaaval sain aru, kuhu olin sattunud. Tegemist oligi noorte hosteliga, mis oli selle linna kõige populaarsem ja seal peatusid noored reisihuvilised kõikjalt maailmast. Seltskondlikkusega pole mul kunagi probleeme olnud ja samuti polnud seda ka teistel, kes seal peatusid. Inimesi oli seal väga paljudest riikidest s.h. Kolumbiast, Kanadast, Usast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hollandist jne. Igal õhtul istuti koos lobby-baaris, aeti juttu, mängiti erinevaid mänge, kõlas kitarrimäng ja väga palju naeru. Loomulikult kuulusid sinna juurde ka õlled, sigaretid ja vahel ka põnevamat rohelist taimset pulbrit, mis selles riigis legaalne on ja seda seal lausa suurte kottidega kohale tassitakse.

Päevasel ajal käidi linnaga tutvumas ja erinevaid vaatamisväärsusi vaatamas. Esimestel päevadel uitasin ise omapäi  ringi – näiteks võtsin ette kuue kilomeetri pikkuse jalutuskäigu läbi selle kummalise linna ookeani äärde. Alguses oli üsna hirmutav seal jalutada, vaatasin pidevalt üle õla ja kontrollisin seljatagust. Samuti kahtlustasin iga vastutulejat, aga üsna peagi harjusin ära ja siis jalutasin nagu polekski kuulnud õudusjutte sellest riigist. Vaeste rajoonid vaheldusid rikaste omadega, kus suurtel uhketel villadel olid kõrged müürid ümber, mille peal mitmekordsed okastraadid ja turvakaamerad. Ookeani kaldal oli kõrge kaljusein, mille serval tunde istusin ja lihtsalt vaatasin neid massiivseid laineid, mis kaldale tulid. Hingasin sisse nii seda ookeani niisket õhku kui oma tubakat ja lihtsalt olin.

Esimest korda viimase aasta jooksul suutsin ma lihtsalt olla. See on mälestus, mis jääb mulle eluks ajaks ilmselt meelde – fantastiliselt kerge ja mõnus rahulolutunne. Olin eemal kõikidest oma muredest ja see oli justkui see koht või see hetk, mida nii pikalt otsinud olin.

Järgneb...

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:

https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"