Ma jõudsin oma mõtetes arutelu ja küsimuseni, mis on see, mida me tegelikult siin elus taga ajame ja mille poole püüdleme? Hiljuti vestlesin väga hea sõbraga, kes rääkis oma unistusest saavutada siin elus vabadus, et saaks elada täpselt sellist elu nagu ta tahab. Tema puhul on selleks unistuseks mitte sõltuda kellestki, vaid omada maja kuskil metsas, mis oleks võimalikult ökonoomne ja autonoomne s.t. ta saaks kütte metsast, vee puurkaevust ja elektri päikesepaneelidest või omaenda tuulegeneraatorist. Selleks, et jõuda sellise unistuseni, siis on tal vaja esmalt koguda päris suur hulk algkapitali ehk raha. Kuna ta sellist raha ei suuda teenida Eestis, siis plaanib mõneks ajaks minna tööle välismaale.
Hakkasin temalt küsima küsimusi, mis on selle kõige eesmärk ja jõudsin päris jahmatava vastuseni enda sees. Ta ütles, et tahab sellist elu, sest tahab tunda end vabana – olla seal oma metsas, nautida ümbrust, loodust ja seda mõnusat vaikust ning rahulolu. Selle telefonikõne hetkel asus ta Kesk-Eestis, kus lähim mets oli temast vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kui ma küsisin selle kõige olulisema küsimuse – “Mis takistab Sul minna kohe praegu metsa ja tunda täpselt seda, mida just kirjeldasid?” – siis jäime mõlemad mõttesse. Ilmselgelt hakkas mõtetesse tekkima korralik lühis, sest meie mõistustel oli üsna keeruline seda mõttekäiku seedida. Kuigi oleme mõlemad üsna vaimsed inimesed, oleme käinud nö samas “elukoolis” – ehk siis ühe ja sama “õpetaja” juurest saanud teadmisi, siis ometigi oli see tekkinud arutelu viinud meid justkui järgmisele tasandile ja üksjagu palju meie mõtlemist või arusaamasid muutnud. Seda kõike vaid loetud sekunditega.
Teema on selles, et meie mõistus loob meile unistuse – mingi kauge “roosa” kujutelma, kus on väga hea olla, kuid see on justkui valgusaastate kaugusel praegusest. Sinna jõudmiseks on pikk ja raske teekond, mis on täis erinevaid takistusi, aga see nägemus eesmärgist on ometigi nii ilus, päikseline ja täidetud kõige paremate tunnetega. Need tunded on aga sellised, mida oleme justkui varem kogenud, sest meil on väga hästi teada, millised need on – võiksime panna silmad kinni ja näiteks unes näha ja kogeda seda. Järelikult oleme väga hästi teadlikud neist tunnetest ja tõenäoliselt kunagi varem neid ka juba tegelikult kogenud.
Küll aga on kogu selle unistuse taga vaid need tunded, mida parajasti soovime tunda. Kui meil oleks võimalik kogeda neid tundeid kohe ja praegu, kas ka siis oleks vaja sinna juurde välja mõelda sellist unistust? Ei, sest siis oleksime hetkes ja ainult naudiksime ning poleks üldse vaja välja mõelda mingit olematut muinasjuttu. Poleks enam seda kättesaamatut ideaali, vaid ainult konkreetne hetk siin ja praegu.
Küll aga ei suuda me teadlikult luua endasse tundeid, sest meie mõistus oskab teha kõike selleks, et seda ei juhtuks. Minu küsimus on aga selles, kas seda mõistust on võimalik väänata – me ju peaksime suutma enda mõistust ise juhtida ja kontrollida? Kui teadlikult hakata harjutama ja õppima igapäevaselt nautima hetke, märkama neid detaile, millest leida neid samu tundeid, mis on ka seal kauge unistuse lõpus, siis suudaksimegi püsivalt elada õndsuses. Kas see on võimalik? Ma ei oska sellele 100% kindlat vastust veel anda, sest ma pole ju seda ise kogenud. Samas on see igati loogiline ja seega ma usun, et see on enam kui võimalik. Tuleb lihtsalt lahti lasta nii mitmetest valeuskumustest, mille küüsis igapäevaselt iseendi vangistuses oleme.
Meile on väiksest peale õpetatud või julgen isegi väita, et valetatud, et unistused on mingid väga-väga kauged tõenäoliselt mitte kunagi juhtuvad asjaolud, mille poole tuleb aga püüelda. Mingil põhjusel ei ole meile lapsest alates õpetatud, et me elamegi unistustes kogu aeg – pole õpetatud, et meil on õigus tunda neid kõige paremaid tundeid igal ajahetkel. Sõltumata oma päritolust, oma rikkusest, oma minevikust või millest iganes – meil on õigus kogu aeg nautida praegust hetke. Jõudsin oma mõtetega lapsepõlve muinasjuttudeni, mille sisuks oli tihtipeale see, et kõigepealt on palju raskusi ja kannatusi, mida keegi hea inimene peab läbi elama ja siis nende vaevuste lõpus saabub õnn koos lõppsõnadega “kui nad veel surnud pole, siis elavad õnnelikult edasi seitsme maa ja mere taga”. Just täpselt nende sõnadega toimubki meie programmeerimine – meid pannaksegi uskuma, et see õnn on seal kaugel-kaugel “seitsme maa ja mere taga”. Ei ole!!! See õnn on siin samas – kogu aeg – nüüd ja praegu.
Milles seisneb aga see unistus ja õnn tegelikult? Vastus sellele on nii lihtne. Tegemist on ainult tundega, mida tunneme mingite väliste tegurite kokkusattumisel. Näiteks täna avastasin end mõtlemast, et võiks juba tulla kevad – soojad ilmad, päike, tärkav loodus ja see klassikaline idüll, millest unistavad praegusel hetkel paljud eestlased. Küll aga ei mõtle me keegi sellele, mis selle unistuse taga on? Selle taga on mingi tunne, mida me tahaksime tunda, millest hetkel puudust tunneme. Tegelikult pole ju vaja oodata mitu kuud, et õues ilm muutuks selleks, et saaksime tunda lihtsalt mingit tunnet siis. Pole ka mingit garantiid, et kui see olukord tekib – lumi sulab ära ja päike on kõrgel, et siis sellele järgneb oodatud reaktsioon – see rahulolutunne. Ehk on selle unistuse taga hoopis mingi tunne, mida praegu tunneme ja mida me ei taha tunda? Näiteks väsimus, tüdimus või rahulolematus? Me ei teadvusta endale seda ja seega ei oska ka sellest tundest lahti lasta, vaid selle asemel loome kujutelma mingi unistusega, kus poleks seda tunnet ja oleks hoopis teistsugune tunne. Vastus peitub järelikult ka lahti laskmises negatiivsest tundest, mis parajasti varjutab hetkelist rahulolu.
Meie probleem on selles, et me otsime neid tundeid endast väljastpoolt – paneme vastutuse mingitele välistele teguritele ja otsime sealt seda õndsust. Kui me oleme võimelised panema silmad kinni ja näiteks kasvõi unes nägema mingit seika, mis toob kaasa just selle soovitud tunde, siis järelikult ei tulnud see tunne ju kuskilt väljast poolt. Kui see tekkis meie sees sellel ajal kui lamasime kinniste silmadega, siis järelikult peaksime olema võimelised kogema seda mistahes hetkel ilma ühegi välise tegurita.
Siinkohal hakkab mu enda mõistus vaikselt juba kokku jooksma, sest ühelt poolt tekib nii palju mõtteid juurde ja teiselt poolt saan aru, kuidas mõistus ei suuda korraga nii palju infot vastu võtta. Eriti kuna see info on justkui üsna “teiselt planeedilt” ja läheb osaliselt vastuollu kõige sellega, mida terve elu teadnud ja uskunud olen. Siin aga seisnebki meie elu tegelik ilu ja võlu – uskumises.
Meil on õigus uskuda täpselt seda, mida parajasti ise soovime. Me ei pea uskuma seda, mida meile on räägitud, sisendatud või peale surutud. Me ei pea uskuma isegi seda, mida me ise oleme endale sisse programmeerinud – EI!!! – meil on vabadus uskuda täpselt seda, mida soovime. Veel enam – meil on õigus neid uskumisi igal hetkel muuta. Näiteks on meil kogu aeg õigus uskuda, et oleme õnnelikud, me oleme rahul kõigega, mis meil on. Meil on õigus uskuda, et me tunneme igal hetkel seda ülimat rahulolu just täpselt seal, kus parajasti viibime, tehes täpselt seda, mida teeme. Mitte kellelgi – isegi mitte meie oma mõistusel – pole õigust midagi muud ütelda või kinnitada.
Meil kõikidel on igal hetkel võimalik elada selles kõige täiuslikumas unistuses ja tunda neid kõige paremaid tundeid. Selleks pole vaja mitte midagi muud, kui hakata uskuma, et see ongi võimalik. Kui me suutsime väiksena uskuda jõuluvanasse, siis suudame ka praegu uskuda täpselt sellesse, mis meid nüüd ja kohe õnnelikuks teeb. See miski asub meie sees. See on siin kogu aeg olnud. See jääb siia meie sisse alatiseks. Pole vaja midagi muud, kui lasta lahti uskumistest, mis seda kõike takistavad ja hakata uskuma seda, et kõik on võimalik. Hakata uskuma imedesse, uskuma seda, et elu on ilus ja imeline. Uskuma seda, et Sa oled väärt kõike seda ja kohe nüüd, praegu ja siinsamas.
Muutes ennast muutub ka maailm Sinu ümber!
Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar