Eilne päev oli osaliselt nagu udus – selle põhjuseks oli eelneval päeval läbi elatud tugevad emotsioonid, magamatus ja suur rahulolutunne, et see ettevõtmine nii suurelt õnnestus. Magamatus seetõttu, et emotsioone oli palju ja samuti pildimaterjali, mille otsustasin kohe samal õhtul/öösel valmis töödelda. Küll aga alustan oma looga siiski algusest, et edasi anda kogu ülevaade meie pere osalemisest Balti ketis 2021.
Mul oli juba pikalt olemas mõte, et võiks
Balti keti jaoks auto katusele panna suure Eesti lipu, mis muidu lehvib
tähtpäevadel meie aias kõrge masti otsas. Lipu mõõtmeteks meil 1,5 x 2,2
meetrit ja see oli vaja saada auto katusele ilusti lehvima nii, et ka 80-90
km/h sõites see sealt alla ei sajaks ega tekitaks liiklusohtlikku olukorda.
Küll aga ajaga oli kitsas käes, sest
konstruktsiooni ehitamisega alustasin vaid mõni tund enne Balti keti tipphetke.
Meil on maja all selline kelder, kuhu on kogunenud päris palju erinevaid
ehitusmaterjalide jääke, mida ma siis asusingi revideerima, et leida sobivad
tükid, millest see atribuutika valmis ehitada. Üksjagu nuputamist ka kogu aeg,
et kuidas see ikka teha nii, et oleks vastupidav ja samal ajal lipp lehviks
korralikult ning ei langeks kuidagi auto akendele.
Umbes tund aega, sadakond kruvi, peotäis
metallnurgikuid hiljem oligi valmis selline paarkümmend kilo kaaluv elukas,
kuhu jäi veel kinnitada lipp ja siis see auto katusele vinnata. Selleks, et
lipp oleks kogu aeg lehvivas asendis, otsustasin ohverdada ühe oma vana
õngeridva tehes sellest lati, mis hakkas hoidma lippu ka horisonaalselt
fikseerituna.
Kui seda monstrumit auto katusele tõstsin,
siis jäi küll õnneks naba oma koha peale, kuid hetkeks tundus küll, et ma koos
lipu, konstruktsiooni ja oma nabaga lendan üle aia minema – selline asi on ikka
korralikuks purjeks, mis tahtis väga tuult alla võtta.
Järgmiseks oligi aeg hakata liikuma, et jõuda
veel poest läbi käia ning siis aegsasti maantee äärde jõuda. Olen küll
pulmafotograaf ja sõitnud korduvalt kaasa erinevates pulmarongides, aga ütlen
ausalt, et nii palju tähelepanu pole ma kõikides rongides kunagi kokku saanud
kui nüüd sellise lipuga ringi vurades J
Asusime teele
Viljandi maanteele keerasime Luige kandis, kus
hakkasime vaikselt sõitma ja otsima sobivat kohta, kuhu üks tore Balti keti
pesa luua. Kuna jõudsime kohale juba ca kell 17.30, siis valitses teede ääres
rahu ja vaikus. Küll aga oli seal veelgi liiklemas mõned lippudega autod ja
juba sealt algas mõnus sõbralik äratundmisrõõm ja see ühtsuse tunne. Jäin
seisma Lokuti bussipeatuses, kus kohe meie taha parkis teinegi auto. Üsna
peatselt oli autosid juba viis ja siis juba kümmekond. Seisime inimestega
väljas ja rääkisime mõnusalt koos juttu – missest, et kõik täiesti võhivõõrad,
aga samal ajal nii omad.
Arutasime veidi ja siis otsustasime, et
sõidame siiski veel edasi ja vaatame, mis toimub ka veidi kaugemal. Juba
kilomeetri pärast hakkasid paistma kümned ja sajad autod, mis tekitas sisse
äärmiselt mõnusa, aga kerge aukartuse tunde – kas tõesti nii palju rahvast
tulebki päriselt välja. Oleks ma siis sellel hetkel teadnud, et see oli vaid
kübe tegelikkusest. Rahvast kogunes väga kiiresti ja maantee äär täitus
kilomeetrite kaupa. Sellisel hetkel ei ole võimalik teha rahvaloendust, aga
sellel lõigul, kus me asusime, võis olla mitmeid tuhandeid inimesi – võibolla isegi
kümmekond tuhat. Jäi vaid üle mõelda, mis siis veel mujal Eestis toimub, sest
me olime ju sisuliselt kogu mitmesaja kilomeetrise keti alguses (Leedukate
rõõmuks võin tunnistada, et olime hoopis keti lõpus J ).
Kella seitsmeks oli rahvast nii tihedalt ja
kohati kümnelistes või isegi paarikümnelistes gruppides koos. Sini-must-valgeid
lippe oli samuti sadades või isegi tuhandetes ja lisaks veel ka Läti ja Leedu
lippe. Kohal oli nii eestlasi kui ka venelasi – kõik üks suur ja õnnelik pere.
Tegime veel inimestega nalja, et kui see meedia poolt pandud sildistamine „kurjad
vaktsiinivastased“ ongi niivõrd vennalikud, soojad, lahked ja toredad inimesed,
siis millest see meedia nii väga kära teeb kogu aeg.
Terve maantee oli mitme kilomeetri ulatuses autosid ja inimesi täis
Meie oma perega otsustasime aeg-ajalt sõita
edasi-tagasi mitme kilomeetri ulatuses, et saaksin kõike toimuvat ka filmida ja
teha live-ülekandeid oma blogi feissbuuki lehele. Kuna meie auto oli niikuinii
tänu sellele pisikesele katuselipule üsna silmatorkav, siis vajus käsi ka
pidevalt signaalilipule, mis peale teeäärsete inimeste poolt tulid välja vaid
ülimad emotsioonid, hõiked, lehvitamised ja lainetamised. Kogu seda ülimalt
positiivset emotsiooni, ühtekuuluvustunnet ja juubeldamist on lausa võimatu
sõnadesse pannagi. Küllap siinsed videod annavad sellest ehk paremagi ettekujutuse.
Video seitsme km pikkusest lõigust, mis on aga kogu Eesti arvestuses vaid pisike osa.
Vahepeal jäime taaskord paikseks ja liitusin
tee ääres seisvate inimestega, et neid ka fotokaameraga pildile püüda. Tõdva
juures oli nagu kuulsuste kokkutulek, sest vähemalt minu jaoks oli tuttavaid ja
sõbralikke nägusid väga mitmeid – Silvia Ilves, Kaisa Virgebau, Carmen Pritson,
William Koval, Anne ja Andero Pebre ja paljud teisedki. Lisaks siis veel mitmed
näod, kes mind kõik nimepidi tervitasid, aga nii piinlik, kui seda pole
tunnistada, siis mina ei suutnud alati tuvastada, kellega on tegemist või kas
teavad mind vaid siinse blogi kaudu. See polnudki oluline, sest olime niikuinii
kõik üks suur pere.
Vahepeal tuli inimestelt jooksvat infot ka
selle kohta, mis toimus mujal Eestis. Üks mees, kes oli sõitnud Viljandist
Tallinna suunas ütles, et terve tee ulatuses olid inimesed välja tulnud.
Inimesi üle Eesti oli kohe VÄGA-VÄGA palju. Nüüd tagantjärele on tulnud info, et kolme Balti riigi peale oli end osalema märkinud umbe MILJON inimest.
Kui aktsiooni tipphetk oli kell 19.00, siis kell 20.45 olid meeleolud veel sellised (Video)
Üksmeelsed, sõbralikud, soojad ja positiivsed inimesed
Olen käinud oma elus korduvalt laulupidudel,
sest minu isa on terve oma elu olnud meeskoorides lauljaks ja seega oleme pea
alati sellest rahvapeost osa võtnud. Isegi laulupeol ei ole ma kogenud sellist
sõbralikkust, ühtsust ja vennalikkust nagu seda oli nüüd Balti ketis. See on
just see, mida Eesti rahvale on alati ette heidetud, et me ei suuda hoida kokku
ja olla ühtsed. Nüüd oli see probleem lõpuks ometi lahendatud. Sellega on
hakkama saanud nii meie valitsus, meedia, see „pandeemia“ ja suur
vaktsiinipropaganda – seda kõike läbi selle, et nad on teinud kõike nii
valesti, kui vähegi võimalik.
Kui algselt oli korraldajate poolt välja
toodud, et see ametlik seismine võiks kesta umbes 15 minutit, siis täiesti
märkamatult oli möödunud juba pea kaks tundi ja inimesed olid ikka tee ääres
ning meeleolud aina tõusid. Pidevalt oli arutluse all ka see, mis siis edasi
tehakse ja kas ühe hooga minnakse veel kuskile.
Mitmete inimestega oli artuluses ka see, et kogu seda massi oleks
hädasti vaja korraga Toompeale meelt avaldama. Sest kui korraga oleks Toompeal
kohal juba 5000-10 000 inimest, siis selleks piisaks, et luua suuremaid muutusi
kogu riigis.
Seega, kallis lugeja, kes Sa eile olid kogu
hingega kaasa elamas, kui nüüd järgmisel korral on tulemas üleskutse, et läheme
ja avaldame koos meelt Toompeal, siis palun tule kohale. Ainult nii suudame
selle riigi taas õigetele rööbastele ajada ja läbi selle olla taas kõik ühtsed
ja ilma lõhestumiseta ning diskrimineerimata. Piisaks vaid ühest korrast
sellisest suuremast meeleavaldusest ja olukord hakkaks kiirelt muutuma –
tänaseks ongi asjad nii kreeni vajunud just tänu seetõttu, et meil pole olnud
oskust kokku hoida ja ühtsena välja astuda.
Autokolonn otse Toompeale
Kui olime Balti ketis seisnud ja sõitnud üle
kahe ja poole tunni, siis tuli info, et moodustatakse ühte autode kolonn, et
sõita kõik läbi linna Toompeale. Kahjuks olid mitmed juba lahkunud ning
väikeste lastega osalejad läinud koju lapsi magama panema. Küll aga kogunes
meid kokku siiski ca 25 autot, kes me siis sõitsime vaikselt läbi Tallinna Viru
ringile ja sealt tagasi Vabaduse väljaku eest läbi ja Toompeale üles. Seal oli
ees juba mõningane inimeste seltskond, koos lippude ja mõnusate meeleoludega.
Video Blogi laivist Toompeal: https://www.facebook.com/isalugu/videos/423376542424917
Toompea lossi ees moodustasime suure inimketi
(ringis), kus sai taaskord valjuhääldes oma „Vabadus“ välja hõigatud. Kuna
rahva hulgas olid ka mitmed muusikud – Silvia Ilves, Kaisa Virgebau ja
Emma-Johanna Lepasoo, siis nende eestvedamisel sai ka ilusti ja südamlikult
lauldud Eesti hümni. Seepeale hakkasid mitmed inimesed kodude poole liikuma,
sest selja taga oli ju pikk päev niivõrd palju suuri emotsioone. Lõpuks ometi
oli meie väike Eesti rahvas tulnud ühtsena välja, et seista õlg-õla kõrval
tõeliste väärtuste eest – ühtne rahvas, kiusamisvaba riik, diskrimineerimisvaba
riik, vabadus ise otsustada vaktsineerimise üle, võrdsus, turvalisus jpm.
Ma olen siin oma blogi kirjutades pannud üles ka oma pangakonto numbri ja otse välja ütelnud, et kuna ma selle blogiga kuidagi ei teeni, aga kulutan rohkelt aega ja energiat, siis iga inimene võib minu tegevust toetada. Olen selle nö "raha-kerjamise" pärast saanud rohkelt ka kriitikat - sest ikka on neid, kellele ei meeldi see, kui keegi teine oma töö eest kasvõi väikese kopika teenib. Nüüd aga ütlen otse, et kui kasvõi iga Balti ketis osalenud inimene kannaks kasvõi 1€, siis ilmselt ei peaks ma enam kunagi edaspidi raha küsima. Ühtlasi saaks sealt kohe teada ka täpse info, kui palju eestlasi ikkagi osales :)
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
Vaata kindlasti ka allolevat pildigaleriid (Fotode autor Tarvo Alev Fotostuudio).
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar