Mul on edaspidi plaanis kirjutada ka veidi raskematest olukordadest, millega olen pidanud oma elus silmitsi seisma, kuid selleks, et seda mõista ja sellest saaksin kirjutada, siis otsustasin enda varasemast elust mõned peatükid jutustada. Kirjutan seda järjejutuna, mille avaldan umbes nädalaste vahedega.
Selle tõsielulooga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kuna tegemist on reaalselt minu elus toimunud situatsioonidega, siis kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.
1. osa leiad siit >>>
2. osa leiad siit >>>
3. osa leiad siit >>>
4. osa leiad siit >>>
Peruu reis oli andnud mulle väga palju. Reisi lõpu poole sai käidud matkal mägedes, kus oli vaja kõndida ja ronida üles mäkke nelja ja poole kilomeetri kõrgusele. Alguspunkt oli küll juba kolme kilomeetri kõrguselt, kuid ka see 1,5km tõusu võttis aega umbes kuus tundi ja teist sama palju kulus alla tulekule. Minu jaoks oli see küll füüsiliselt raske ettevõtmine, kuid samal ajal nii vabastav ja nauditav. Missest, et suurema osa ajast sadas vihma ja õues oli vaid 13 soojakraadi ning ka õhk selles kõrguses juba päris hõre, siis pigem sundisid need rasked olud olema kogu aeg kohal ja mõistus ei saanud ringi uidata ja oma tavapäraseid muremõtteid mõlgutada.
Suutsin muidugi seal mägedes külmetada ja kuigi reisi viimased päevad veetsin päikselises kuurortis liivasel ookeanirannal, siis tänu tekkinud köhale ja nohule ei julgenud siiski ujuma minna. Samas oli ka niisama rannal vedeleda väga mõnus, kuid kummitama hakkas mõte sellest, et see paar nädalat oli läbi saanud ja ees ootas teekond Eestisse, kus oli alanud külm ja pime talv.
Lennukist Tallinnas maha astudes tundsin, kuidas nii paljud asjad mu elus ei ole üldse nii nagu sooviksin. Teadsin sisemiselt, et suhe Alice’ga oli läbi – kui seda saigi üldse õigeks suhteks nimetada, sest minu poolt oli mu sisemuses kõik ju nii valesti, nii katki ja ma ei oleks sellel hetkel parima tahtmise juures ka suutnud olla üldse suhteks valmis. Teadsin, et minu poolt aus käitumine on see ära lõpetada. Pean esmalt oma elu korda saama.
Tegin need rasked sammud ja juba paari nädala pärast istusingi kodus taas üksinda, ainsaks seltsiliseks mu truu ja ustav koer, kes püsis kogu aeg minu läheduses ja justkui püüdis anda mõista, et tema on mul alati olemas ning saan tema peale loota igas olukorras. Lahkuminek Alice’ga oli väga rahulik, sest me mõlemad olime aru saanud, et see suhe ei toimi. Läksime sõbralikult lahku ja ei tekkinud mingeid konflikte. See oli mulle suureks kergenduseks, sest ei oleks tahtnud rohkem keerulisi olukordi oma ellu.
Selleks perioodiks olid ka arsti poolt kirjutatud antidepressandid hakanud tööle täisvõimsusel. Elasin nagu teatava udu sees, kus justkui ei tundnud enam midagi – ei muresid, ei kurbust, aga ka mitte rõõmu. Võiksin kirjeldada seda pigem nagu oleksin olnud elav laip. Mul oli kõigest täiesti ükskõik – nii kodutöödest, maksmata arvetest, tegemata töödest ja ka sõprade kõnedest, kes vahel helistasid ja mind kuskile kutsusid või lihtsalt küsisid, kuidas mul läheb.
Selliselt elasin kuu aega järjest – aegajalt mõteldes tagasi Peruu reisile ja oma peas soovides sinna tagasi pääseda. Muul ajal lihtsalt olin – ei teinudki nagu eriti midagi, vaid püüdsin iga päeva kuidagi õhtusse saada, et siis magama minna ja järgmisel hommikul taas ärgata. Selliselt veetsin ka oma jõulud perega, võtsin vastu uue algava 2013. aasta, aga iga järgneva päevaga sain aru, et tegelikult on kõik nii valesti. Ma ei ela, ma ei ole kohal, ma justkui pole isegi olemas. See ei ole päris, vaid tegemist on kangete rohtude mõjuga.
Kuni ühel päeval sain lõplikult aru, et ma ei tohi neid rohtusid enam tarbida, sest need viivad mind lõpuks veel sügavamale kriisi. Kuigi arst oli ütelnud ja teadsin seda ka ise, et neid rohtusid ei tohi päeva pealt ära jätta, aga samal ajal oli mul ju ka kõigest ükskõik, siis tegin ikkagi nii – lihtsalt jätsin võtmata – saagu, mis saab. Esimesel nädalal ei juhtunudki midagi eriti, kuid sealt edasi hakkasin taas tundma – kurbust, valu, igatsust, viha, ärritust ja veel nii palju erinevaid tundeid. Ka negatiivsed mõtted tulid tagasi.
Olin tagasi võitlusfaasis iseenda sisemusega. Käisin palju väljas, suhtlesin sõpradega ja püüdsin teha kõike selleks, et olla üle oma probleemidest. Kui kuskil pidutsemas olin, siis see isegi õnnestus, aga paraku saab iga pidu otsa ja sellele järgneb hommik. Kui olla väljas poole ööni, tarbida alkoholi ja samal ajal olla veel tugevas konfliktis enda sisemusega, siis järgmine hommik ja päev olid alati lausa kohutavad. Paraku ei osanud ma siis ka mitte kuskilt või kellegilt abi otsida – tundsin, et polegi kedagi, kes saaks või oskaks aidata. Tundsin end täiesti üksi oma probleemidega.
Tänaseks ma isegi ei mäleta väga täpselt seda perioodi, sest seal oli palju pimedust, segasid olukordi, negatiivseid tundeid ja püüdlust kõige eest põgeneda. Küll aga olin vaikselt mõistmas, et mul ei ole kuskile põgeneda – depressioon on nagu vari, mille eest ei saa ära joosta ega seda kuidagi peita. See tuleb vastu võtta, seda aktsepteerida. Paraku seda teadmist mul sellel ajal veel ei olnud ja nii ma siis tegin kõike selleks, et saaksin end kuidagigi paremini tunda. Õnneks mõne kuu möödudes oli alanud kevad ja ma olin kohtunud ka uue inimesega, mis aitas mul keskenduda temale ning seeläbi sain oma sisemised raskused mõneks ajaks taas sügavale enda sisse ära peita.
Järjejutu tänast osa illustreerivad pildid Peruu mägimatkast, mis annavad ehk veidi aimu, millised olid sealsed tingimused ja kogu see olustik.
Järgneb...
Selle tõsielulooga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kuna tegemist on reaalselt minu elus toimunud situatsioonidega, siis kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.
1. osa leiad siit >>>
2. osa leiad siit >>>
3. osa leiad siit >>>
4. osa leiad siit >>>
November 2012 ja sellele järgnevad kuud
Peruu reis oli andnud mulle väga palju. Reisi lõpu poole sai käidud matkal mägedes, kus oli vaja kõndida ja ronida üles mäkke nelja ja poole kilomeetri kõrgusele. Alguspunkt oli küll juba kolme kilomeetri kõrguselt, kuid ka see 1,5km tõusu võttis aega umbes kuus tundi ja teist sama palju kulus alla tulekule. Minu jaoks oli see küll füüsiliselt raske ettevõtmine, kuid samal ajal nii vabastav ja nauditav. Missest, et suurema osa ajast sadas vihma ja õues oli vaid 13 soojakraadi ning ka õhk selles kõrguses juba päris hõre, siis pigem sundisid need rasked olud olema kogu aeg kohal ja mõistus ei saanud ringi uidata ja oma tavapäraseid muremõtteid mõlgutada.
Lennukist Tallinnas maha astudes tundsin, kuidas nii paljud asjad mu elus ei ole üldse nii nagu sooviksin. Teadsin sisemiselt, et suhe Alice’ga oli läbi – kui seda saigi üldse õigeks suhteks nimetada, sest minu poolt oli mu sisemuses kõik ju nii valesti, nii katki ja ma ei oleks sellel hetkel parima tahtmise juures ka suutnud olla üldse suhteks valmis. Teadsin, et minu poolt aus käitumine on see ära lõpetada. Pean esmalt oma elu korda saama.
Tegin need rasked sammud ja juba paari nädala pärast istusingi kodus taas üksinda, ainsaks seltsiliseks mu truu ja ustav koer, kes püsis kogu aeg minu läheduses ja justkui püüdis anda mõista, et tema on mul alati olemas ning saan tema peale loota igas olukorras. Lahkuminek Alice’ga oli väga rahulik, sest me mõlemad olime aru saanud, et see suhe ei toimi. Läksime sõbralikult lahku ja ei tekkinud mingeid konflikte. See oli mulle suureks kergenduseks, sest ei oleks tahtnud rohkem keerulisi olukordi oma ellu.Selleks perioodiks olid ka arsti poolt kirjutatud antidepressandid hakanud tööle täisvõimsusel. Elasin nagu teatava udu sees, kus justkui ei tundnud enam midagi – ei muresid, ei kurbust, aga ka mitte rõõmu. Võiksin kirjeldada seda pigem nagu oleksin olnud elav laip. Mul oli kõigest täiesti ükskõik – nii kodutöödest, maksmata arvetest, tegemata töödest ja ka sõprade kõnedest, kes vahel helistasid ja mind kuskile kutsusid või lihtsalt küsisid, kuidas mul läheb.
Selliselt elasin kuu aega järjest – aegajalt mõteldes tagasi Peruu reisile ja oma peas soovides sinna tagasi pääseda. Muul ajal lihtsalt olin – ei teinudki nagu eriti midagi, vaid püüdsin iga päeva kuidagi õhtusse saada, et siis magama minna ja järgmisel hommikul taas ärgata. Selliselt veetsin ka oma jõulud perega, võtsin vastu uue algava 2013. aasta, aga iga järgneva päevaga sain aru, et tegelikult on kõik nii valesti. Ma ei ela, ma ei ole kohal, ma justkui pole isegi olemas. See ei ole päris, vaid tegemist on kangete rohtude mõjuga.Kuni ühel päeval sain lõplikult aru, et ma ei tohi neid rohtusid enam tarbida, sest need viivad mind lõpuks veel sügavamale kriisi. Kuigi arst oli ütelnud ja teadsin seda ka ise, et neid rohtusid ei tohi päeva pealt ära jätta, aga samal ajal oli mul ju ka kõigest ükskõik, siis tegin ikkagi nii – lihtsalt jätsin võtmata – saagu, mis saab. Esimesel nädalal ei juhtunudki midagi eriti, kuid sealt edasi hakkasin taas tundma – kurbust, valu, igatsust, viha, ärritust ja veel nii palju erinevaid tundeid. Ka negatiivsed mõtted tulid tagasi.
Tänaseks ma isegi ei mäleta väga täpselt seda perioodi, sest seal oli palju pimedust, segasid olukordi, negatiivseid tundeid ja püüdlust kõige eest põgeneda. Küll aga olin vaikselt mõistmas, et mul ei ole kuskile põgeneda – depressioon on nagu vari, mille eest ei saa ära joosta ega seda kuidagi peita. See tuleb vastu võtta, seda aktsepteerida. Paraku seda teadmist mul sellel ajal veel ei olnud ja nii ma siis tegin kõike selleks, et saaksin end kuidagigi paremini tunda. Õnneks mõne kuu möödudes oli alanud kevad ja ma olin kohtunud ka uue inimesega, mis aitas mul keskenduda temale ning seeläbi sain oma sisemised raskused mõneks ajaks taas sügavale enda sisse ära peita.
Järjejutu tänast osa illustreerivad pildid Peruu mägimatkast, mis annavad ehk veidi aimu, millised olid sealsed tingimused ja kogu see olustik.
Järgneb...
Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustuta