Järjejutt "Minu varasem elu" - 1.osa (Suvi 2011)

Mul on edaspidi plaanis kirjutada ka veidi raskematest olukordadest, millega olen pidanud oma elus silmitsi seisma, kuid selleks, et seda mõista ja sellest saaksin kirjutada, siis otsustasin enda varasemast elust mõned peatükid jutustada. Kirjutan seda järjejutuna, mille avaldan mõnepäevaste vahedega. Selle looga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.

Minu varasem elu - esimene osa (Suvi 2011)

Täiesti tavapärasel teisipäeva hommikul kell üheksa hakkab raadio aknalaual mängima. Tean, et peaksin ärkama, et minna alla korrusele endale ja Marilynile kohvi valmistama, aga nagu alati, siis ei suuda sundida end ärkama. Tean küll, et on tööpäev ja terve hulk ülesandeid, mida pean täna suutma ära teha. Keeran teise külje, surun pea patja ja loodan, et küll Marilyn tõuseb ja läheb teeb kohvi nagu alati. Veidi aja pärast ta ajabki end voodist välja, läheb alla, annab koertele süüa ja hakkab toimetama. Keeran end voodis selili ja naudin veel seda viite minutit, mil saan rahulikult voodis lebada.

Järgmisel hetkel seisabki ta juba kohvitassid peos uksel ja ootab kuni üles tõusen, et siis koos igahommikune suits teha. Ajan end voodist üles, tõmban püksid jalga, särgi selga ja longin ülemisse suurde vannituppa, kus katuseakna all vanni serval istudes see igahommikune rituaal toimub. Ajame veidi juttu, kuid kuna ma pole hommikuinimene, siis pole ka väga jutukas. Mõtlen peas töödele, mis sellel päeval pean tegema ja tegelikult ei kuulegi poolt seda juttu, mida Marilyn mulle räägib. Seletab midagi koertest ja sellest, et peaks minema jäljepõllule ja jalutama ning vist küsib, kas mul on täna palju tööd. Vastan, et mul on päris palju teha ja ei oska midagi lubada.

Kui suits on kuni filtrini ära tõmmatud, siis liigun kõrvaltuppa, kus on minu arvuti ja oma igapäevast tööd teen. Marilyn läheb magamistuppa, kus ühes nurgas on tema laud ja sülearvuti, mille taga oma kooliasjadega tegeleb. Alanud on üks järjekordne tavaline päev.
Olen just lugenud läbi esimesed uudised lehtede interneti väljaannetest, kirjutanud ka paar kommentaari oma arvamusega, mida viimasel ajal kuidagi päris tihti teen. Mulle lihtsalt käivad viimasel ajal nii paljud asjad närvidele, kogu see majandus ja poliitika on nii paigast ära ja kogu see riigikorraldus ajab vihale. Seega avaldan kommentaariumis ka oma arvamust.

Marilyn tuleb teisest toast, üks vihik käes ja juba tean, et tal on mingi küsimus oma kooliasjadega seoses. Mulle küll väga meeldib õpetada, juhendada ja teda aidata, aga viimasel ajal tunnen, kuidas ta nii tihti abi küsib ja ei lase mul üldse oma asjadele keskenduda. Kas minu tegemised polegi siis tähtsad, et ta võib igal valimatul hetkel minu asjadesse lihtsalt sisse sõita. Loomulikult ma ei ütle midagi, surun need tekkinud tunded endasse ja vaatan, mis murega ta tuli.

Umbes kahekümne minuti pärast kordub see taas. Seda juhtub ju niimoodi iga päev juba kuude kaupa. Ütlen moka otsast, et tegelikult mul üsna kiire, et üks pakkumine vaja valmis saada, sest klient ootab seda juba mitu päeva. Vaatan ja juhendan teda kiirelt, et saaks oma töö asjade juurde tagasi pöörduda.

Pole poolt tundigi möödunud ja kõigest viis minutit viimasest suitsust, mille tegime koos kõrvalolevas vannitoas ja sealt ta taas tuleb. Seekord polegi vihikut käes, vaid tuleb ja istub mulle sülle, teatab, et sai oma kooliasjad valmis ja nüüd tahab minuga koos olla. Ta tahab ju lähedust – kogu aeg. Küll kallistusi ja siis lähedust ja siis tähelepanu. Mul on ju tööpäev ja tööasjad pooleli. Ma ei näita seda küll välja, aga see tegelikult ärritab mind. Ta on minu meelest nii isekas, et ei arvesta üldse sellega, et seda tööd teen ju seepärast, et maksta meie mõlema, kodu, arvete, koerte trennide ja kõige muu eest. Tema ju ei tööta ja raha ei teeni – seega pean mina töötama ja teenima mõlema eest. Olen üsna külm ja kalk, teen talle selle kohustusliku kallistuse ja teatan, et pean oma tööga jätkama. Ukse pealt ütleb, et ta plaanib tunni pärast koertega jalutama minna ja küsib kas ma tulen kaasa. Tunnen, kuidas stressitase minus tõuseb. Ma ju ei saa praegu tulla – töö on ju tähtsam. Nii seda ka umbes ütlengi. Luban, et teen kaks või kolm tundi aktiivselt tööd ja siis läheme koos jalutama.

Täpselt selline ma olingi seitse ja pool aastat tagasi peale seitset aastat kestnud kooselu Marilyniga. Meil oli oma elamine, kaks koera ja lausa ideaalne elu. Mul oli töö, mida küll igapäevaselt tegin, aga olles iseendale tööandjaks ei olnud mul rangeid piiranguid, mis kell alustada ja millal lõpetada. Kui soovisin, siis võisin suvalise päeva ka vabaks võtta. Marilyn käis õhtukoolis, sest meie kooselu alguses käis ta keskkoolis, aga see jäi tal lõpetamata. Ma olin temast küll 8 aastat vanem ja oleks pidanud veelgi rohkem peale käima, et ta ikka kooli ära lõpetaks, aga ta suutis olla üsna veenev oma kaunite blondide juuste ja meela naeratusega. Seega ei suutnud ma tookord olla piisavalt järjekindel, et talle selgitada kooli ja hariduse tähtsust.

Selliselt oligi elu läinud. Kuigi elasime üsna mitte-rutiinset elu, siis kohati tundus juba see omakorda rutiinsena. Mina olin pidevalt pahur ja närviline, Marilyn tahtis pidevalt lähedust, mida ma ei osanud ja mingil põhjusel ei suutnud talle pakkuda. Tööasjadega oli ka pidevalt palju probleemseid olukordi, rahulolematuid kliente ja hästi mitmeid tülisid.

Samas tundsin end täiesti tavalise ja normaalse mehena ning teadsin, et elame siiski paremat elu kui väga paljud teised. Seega ei tohiks Marilyn tegelikult millegi üle kurta – ma olen ju see, kes ma olen. Mis mul siis ka häda oli. Mitte midagi. Ma olin üsna enesekindel, tugeva loomuga, töökas, aktiivne, seiklushimuline ja toetav. Marilyn küll heitis ette, et ma polevat piisavalt tähelepanelik, õrn ega ka tundlik, aga selline ma olingi ju. “Mehed ei nuta” – teadsin seda juba väiksest peale. Ma ei nutnudki kunagi – isegi mitte siis, kui vaatasime koos mõnda romantilist või äärmiselt kurba filmi. Minult ei tulnud ühtegi pisarat. Lapsena olin küll üsna tundlik ja õrna loomuga, aga aastatega olin sellest üle saanud. Kasvasin ikkagi üles koos kahe vennaga ja ega ka koolis saanud kunagi nõrkust välja näidata. Olin päris hästi selle kunsti omandanud ja nüüd olingi selline, kes isegi ei näinud vajadust olla õrn või väga tundlik. Mulle ei läinudki korda see, et Marilyn nimetas mind vahel kivikujuks. Olin ikkagi mees ju.

Järgneb...