Mul on edaspidi plaanis kirjutada ka veidi raskematest olukordadest, millega olen pidanud oma elus silmitsi seisma, kuid selleks, et seda mõista ja sellest saaksin kirjutada, siis otsustasin enda varasemast elust mõned peatükid jutustada. Kirjutan seda järjejutuna, mille avaldan umbes nädalaste vahedega.
Selle tõsielulooga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kuna tegemist on reaalselt minu elus toimunud situatsioonidega, siis kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.
Esimese osa leiad siit >>>
Hommikul oli varajane äratus, sest minul oli vaja minna koerte võistlust vaatama, kus minu trenniline võistlustulle astus ja Marilynil oli koolipäev, kuhu ta juba kella üheksaks jõudma pidi. Kiirelt hommikused kohvi, suitsu ja koerte toitmise rutiinid ja siis autosse ja liikuma. Marilyniga jäi jutt lahtiseks, kas peale kooli saan teda auto peale võtta või mitte, sest ei olnud ju täpselt teada kui kaua mul võistlustel läheb. Leppisime kokku, et helistame ja räägime veel.
Viimased pool aastat olid olnud üsna närvesöövad ja pime aeg. Mitte ainult seetõttu, et oli viletsapoolne talv, kus oligi vihma ja soppa rohkem kui valgust, vaid ka seetõttu, et tööasjadega oli mul pidevalt erinevaid probleeme. Üks mu klient otsustas kujundustööd mitte vastu võtta ja terve kuu aja töö eest mitte tasuda. See vaidlus oli kestnud juba mitu kuud ja mu närvid päris ära söönud. Teadsin, et seda raha ma ilmselt ei näegi ning tegin sellele suurele Eesti tööstusettevõttele lihtsalt heategevust.
See polnud aga mitte ainus probleemne osa mu elus. Kõige hullem oli see, et üks meie koertetreener, kes oli minu ja Marilyni ühine tuttav oli viimastel kuudel pidevalt Marilyniga kuidagi liiga lähedaselt koos. Mul oli Marilyniga pidevalt tülisid seepärast, kuid ta kinnitas alati, et Fred on lihtsalt sõber ja seal ei ole midagi rohkemat. Mul oli seda väga keeruline uskuda, aga samas ei olnud ka ühtegi tõendit. Oli vaid pidevalt selline tunne, et see asi ei ole päris õige.
Kui olin mõni tund võistlustel olnud, siis Marilyn helistas ja teatas, et tal on koolipäev läbi ja hakkab vaikselt kodu poole jalutama. Minul oli ka juba päev lõppemas ja vaja veel vaid paarkümmend minutit seal olla ning lubasin siis sõita ja ta tee pealt autole võtta. Möödus vaevalt viis minutit kui ta helistas taas ja ütles, et ärgu ma kiirustagu, sest oli suhelnud Frediga, kes oli puhtjuhuslikult olnud seal samas kandis ning nad joovad koos kohvi ja siis saab temaga koos koju. Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis enneolematusse kõrgusesse ja silme eest läks üsna mustaks. Ei suutnud muud öelda kui vaid “ahah”. Lõpetasin kõne. Edasi toimisin nagu üleskeeratud mänguasi, mis ei mõtle, vaid lihtsalt tegutseb. Läksin ja õnnitlesin oma trennilist, tegin temast koos koera ja karikaga pilti ning tormasin autosse. Teadsin, et mul on oma 25 minutit sõitu enne kui jõuan sinnani, kus Marilyn ja Fred kohvitavad. Olles sellele kohale juba üsna lähedal, helistasin, aga nad olevat juba lahkunud ja sõidavad kodu poole. Lisasin kiirust.
Koju jõudes oli Marilyn juba seal - ma ei jõudnud neile järele, et näha, mis seal tegelikult toimus. Üritasin jääda rahulikuks, aga ma ei suutnud. Alustasin taaskord ristküsitlusega, et aru saada, mis ikkagi toimus, kuidas nad ikkagi nii kogemata kohtusid ja miks see Fred meie elus niimoodi ringi uitab. Tüli käigus suutsin viia Marilyni lõpuks sinnani, kus ta tunnistas, et tema ja Fredi vahel on ikkagi ühtteist juhtunud. Kallistused, suudlused, salajased kohtumised jne. Suutsin oma mõtetes sellele veel nii palju juurde mõelda. Seega minule sellest piisas – pool aastat olin ma seda kõike ju teadnud ning pidevalt Marilynilt küsinud tõe kohta. Ta oli mulle kuude kaupa valetanud.
Ma ei suutnud seda talle andestada. See oli liig, mis liig. Käskisin tal oma asjad pakkida ja mu elust lahkuda.
Mõne tunni möödudes istusin oma töölaua kõrval põrandal, tuba oli pime ja mõtlesin. Arutlesin pingsalt, mida peaksin tegema. Marilyn pakkis endiselt magamistoas oma asju suurtesse kilekottidesse. Ta oli juba lõpusirgel. Ei, ma ei saanud lasta asjadel niimoodi minna. Tõusin ja läksin küsisin temalt, kas tal ongi nii lihtne lihtsalt võtta ja minna. Ta oli tõsine ja vihane ning teatas, et kui palusin tal välja kolida, siis ta ka kolib. Ma ei osanud muud teha kui minna ja sinna pimedasse nurka tagasi istuda. Veidi aja pärast tuli ta ja küsisis, kas võib autot laenata, et asjad oma ema juurde ära viia, siis tuleb toob auto tagasi. Ma lubasin. Tülitsesime veel laptopi pärast, sest see oli ka ju minu tööarvuti, mille olin ostnud, et Marilyn saaks kooliasju teha ja mina saaksin kodust eemal olles töödega tegeleda või klientide juures käies kaasa võtta. Loomulikult jäi tema sõna peale, sest ta väitis, et ma olevat selle talle tagantjärele sünnipäevaks kinkinud. Ma ei suutnud meenutada, et oleksin midagi sellist ütelnud, aga minu jaoks oli see kõigest raha.
Kui ta autoga ära sõitis, siis jõudis mulle kohale, mis oli toimunud. Lõpuks ometi leidis vesi tee ka minu silmadesse. Tuppa minnes olid mõlemad koerad magamistoas, kellest vanem istus keset tuba ja ulgus. See oli müstiline, mida ma ei oska siiani seletada. Ta lihtsalt teadis, et ei näe Marilyni ja nooremat koera enam. Ma istusin seal nende kõrval maas ja lihtsalt nutsin. Südamest.
Teadsin, et Marilyn tuleb umbes tunni pärast tagasi ja pean end selleks hetkeks kokku võtma. Istusin arvuti taha ja kirjutasin Marilynile lühikese kirja. See on muutmata kujul siin:
"Ainus, mida ma Sinult palusin, oli see, et teeksid kõik selleks, et saaksin Sind taas usaldada. Palusin, et Sa mind nii palju austaksid, et oleksid minuga aus. Kas seda oli tõesti nii palju palutud? Tahtsin, et moodustaksime ühtse tiimi, et Sina võiksid alati minule loota ja mina saaksin alati Sinule loota. Paraku tänaste valede välja tulemisel oli näha, et Sa lihtsalt ei soovi ja ei taha midagi muuta. Ma ei tea, millal Sa käega lõid või mis hetkel loobusid üritamast või kas üldse oledki üritanud. Tea seda, et mina lootsin tänaseni, uskusin, et me saame kõik korda, et me saame olla taas selline tiim, kes me kunagi olime. Me tegime kõike koos, me võisime alati üksteisele loota, me seisime teineteise eest. Ma olen Sind armastanud esimesest hetkest peale kui Sind nägin…
Palun hoolitse /noorema koera/ eest."
Kui Marilyn tagasi jõudis, siis istusin trepi ülaosas pilguga alla esiku suunas. Mu viimased sõnad Marilynile olid küsimuse vormis, kus palusin tal meenutada seda, mida kaheksa aastat tagasi talle ühel koosviibimisel ütlesin. Mu sõnumiks s oli see, et ma armastan teda ja nüüd seal trepil istudes ütlen seda taas. Ta ei vastanud midagi, vaid väljus koos noorema koeraga. Fred tuli talle järele.
See oli hetk, mis muutis kogu mu elu.
- - - - - -
Järgnev nädal oli nagu ühes äärmiselt halvas unenäos. Ma ei kontrollinud ühtegi oma emotsiooni – olin nagu emotsioonide läbisõiduhoov, kus üks tunne ajas teist taga ja nende vahel ei paistnud vahesid olevat. Mõnel hetkel leidsin end hoovis lumehanges istumast, kust mu isa mu üles korjas ja sisuliselt tuppa talutas. Ma ei tea, kas ja kui palju ma siis sõin või millest üldse elasin. Tean vaid seda, et öösiti istusin tuimalt arvuti ees. Enamasti vaatasin lihtsalt ekraani, mida ma ilmselt ei näinudki; teisel hetkel kirjutasin Marilynile kirja, mida ma ei plaaninudki talle ära saata. Kogu mu valu oli neis sõnades – ma ei olnud kunagi varem midagi sellist tundnud.
“Mehed ei nuta” eluviisi aastate pikkune elamine tõi välja selle varjuküljed. 20 aastat allasurutud tundeid hakkasid päevavalgele tulema.
Järgneb...
Selle tõsielulooga peaks saama parema ülevaate sellest, mis mu elus on toimunud ja kuidas on minust saanud see inimene, kes ma tänaseks olen. Kuna tegemist on reaalselt minu elus toimunud situatsioonidega, siis kõik nimed selles loos olen asendanud väljamõeldud nimedega, et ma ei rikuks kellegi privaatsust.
Esimese osa leiad siit >>>
Teine osa, 24. märts 2012. (Pool aastat hiljem)
Hommikul oli varajane äratus, sest minul oli vaja minna koerte võistlust vaatama, kus minu trenniline võistlustulle astus ja Marilynil oli koolipäev, kuhu ta juba kella üheksaks jõudma pidi. Kiirelt hommikused kohvi, suitsu ja koerte toitmise rutiinid ja siis autosse ja liikuma. Marilyniga jäi jutt lahtiseks, kas peale kooli saan teda auto peale võtta või mitte, sest ei olnud ju täpselt teada kui kaua mul võistlustel läheb. Leppisime kokku, et helistame ja räägime veel.
Viimased pool aastat olid olnud üsna närvesöövad ja pime aeg. Mitte ainult seetõttu, et oli viletsapoolne talv, kus oligi vihma ja soppa rohkem kui valgust, vaid ka seetõttu, et tööasjadega oli mul pidevalt erinevaid probleeme. Üks mu klient otsustas kujundustööd mitte vastu võtta ja terve kuu aja töö eest mitte tasuda. See vaidlus oli kestnud juba mitu kuud ja mu närvid päris ära söönud. Teadsin, et seda raha ma ilmselt ei näegi ning tegin sellele suurele Eesti tööstusettevõttele lihtsalt heategevust.
See polnud aga mitte ainus probleemne osa mu elus. Kõige hullem oli see, et üks meie koertetreener, kes oli minu ja Marilyni ühine tuttav oli viimastel kuudel pidevalt Marilyniga kuidagi liiga lähedaselt koos. Mul oli Marilyniga pidevalt tülisid seepärast, kuid ta kinnitas alati, et Fred on lihtsalt sõber ja seal ei ole midagi rohkemat. Mul oli seda väga keeruline uskuda, aga samas ei olnud ka ühtegi tõendit. Oli vaid pidevalt selline tunne, et see asi ei ole päris õige.
Kui olin mõni tund võistlustel olnud, siis Marilyn helistas ja teatas, et tal on koolipäev läbi ja hakkab vaikselt kodu poole jalutama. Minul oli ka juba päev lõppemas ja vaja veel vaid paarkümmend minutit seal olla ning lubasin siis sõita ja ta tee pealt autole võtta. Möödus vaevalt viis minutit kui ta helistas taas ja ütles, et ärgu ma kiirustagu, sest oli suhelnud Frediga, kes oli puhtjuhuslikult olnud seal samas kandis ning nad joovad koos kohvi ja siis saab temaga koos koju. Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis enneolematusse kõrgusesse ja silme eest läks üsna mustaks. Ei suutnud muud öelda kui vaid “ahah”. Lõpetasin kõne. Edasi toimisin nagu üleskeeratud mänguasi, mis ei mõtle, vaid lihtsalt tegutseb. Läksin ja õnnitlesin oma trennilist, tegin temast koos koera ja karikaga pilti ning tormasin autosse. Teadsin, et mul on oma 25 minutit sõitu enne kui jõuan sinnani, kus Marilyn ja Fred kohvitavad. Olles sellele kohale juba üsna lähedal, helistasin, aga nad olevat juba lahkunud ja sõidavad kodu poole. Lisasin kiirust.
Koju jõudes oli Marilyn juba seal - ma ei jõudnud neile järele, et näha, mis seal tegelikult toimus. Üritasin jääda rahulikuks, aga ma ei suutnud. Alustasin taaskord ristküsitlusega, et aru saada, mis ikkagi toimus, kuidas nad ikkagi nii kogemata kohtusid ja miks see Fred meie elus niimoodi ringi uitab. Tüli käigus suutsin viia Marilyni lõpuks sinnani, kus ta tunnistas, et tema ja Fredi vahel on ikkagi ühtteist juhtunud. Kallistused, suudlused, salajased kohtumised jne. Suutsin oma mõtetes sellele veel nii palju juurde mõelda. Seega minule sellest piisas – pool aastat olin ma seda kõike ju teadnud ning pidevalt Marilynilt küsinud tõe kohta. Ta oli mulle kuude kaupa valetanud.
Ma ei suutnud seda talle andestada. See oli liig, mis liig. Käskisin tal oma asjad pakkida ja mu elust lahkuda.
Mõne tunni möödudes istusin oma töölaua kõrval põrandal, tuba oli pime ja mõtlesin. Arutlesin pingsalt, mida peaksin tegema. Marilyn pakkis endiselt magamistoas oma asju suurtesse kilekottidesse. Ta oli juba lõpusirgel. Ei, ma ei saanud lasta asjadel niimoodi minna. Tõusin ja läksin küsisin temalt, kas tal ongi nii lihtne lihtsalt võtta ja minna. Ta oli tõsine ja vihane ning teatas, et kui palusin tal välja kolida, siis ta ka kolib. Ma ei osanud muud teha kui minna ja sinna pimedasse nurka tagasi istuda. Veidi aja pärast tuli ta ja küsisis, kas võib autot laenata, et asjad oma ema juurde ära viia, siis tuleb toob auto tagasi. Ma lubasin. Tülitsesime veel laptopi pärast, sest see oli ka ju minu tööarvuti, mille olin ostnud, et Marilyn saaks kooliasju teha ja mina saaksin kodust eemal olles töödega tegeleda või klientide juures käies kaasa võtta. Loomulikult jäi tema sõna peale, sest ta väitis, et ma olevat selle talle tagantjärele sünnipäevaks kinkinud. Ma ei suutnud meenutada, et oleksin midagi sellist ütelnud, aga minu jaoks oli see kõigest raha.
Kui ta autoga ära sõitis, siis jõudis mulle kohale, mis oli toimunud. Lõpuks ometi leidis vesi tee ka minu silmadesse. Tuppa minnes olid mõlemad koerad magamistoas, kellest vanem istus keset tuba ja ulgus. See oli müstiline, mida ma ei oska siiani seletada. Ta lihtsalt teadis, et ei näe Marilyni ja nooremat koera enam. Ma istusin seal nende kõrval maas ja lihtsalt nutsin. Südamest.
Teadsin, et Marilyn tuleb umbes tunni pärast tagasi ja pean end selleks hetkeks kokku võtma. Istusin arvuti taha ja kirjutasin Marilynile lühikese kirja. See on muutmata kujul siin:
"Ainus, mida ma Sinult palusin, oli see, et teeksid kõik selleks, et saaksin Sind taas usaldada. Palusin, et Sa mind nii palju austaksid, et oleksid minuga aus. Kas seda oli tõesti nii palju palutud? Tahtsin, et moodustaksime ühtse tiimi, et Sina võiksid alati minule loota ja mina saaksin alati Sinule loota. Paraku tänaste valede välja tulemisel oli näha, et Sa lihtsalt ei soovi ja ei taha midagi muuta. Ma ei tea, millal Sa käega lõid või mis hetkel loobusid üritamast või kas üldse oledki üritanud. Tea seda, et mina lootsin tänaseni, uskusin, et me saame kõik korda, et me saame olla taas selline tiim, kes me kunagi olime. Me tegime kõike koos, me võisime alati üksteisele loota, me seisime teineteise eest. Ma olen Sind armastanud esimesest hetkest peale kui Sind nägin…
Palun hoolitse /noorema koera/ eest."
Kui Marilyn tagasi jõudis, siis istusin trepi ülaosas pilguga alla esiku suunas. Mu viimased sõnad Marilynile olid küsimuse vormis, kus palusin tal meenutada seda, mida kaheksa aastat tagasi talle ühel koosviibimisel ütlesin. Mu sõnumiks s oli see, et ma armastan teda ja nüüd seal trepil istudes ütlen seda taas. Ta ei vastanud midagi, vaid väljus koos noorema koeraga. Fred tuli talle järele.
See oli hetk, mis muutis kogu mu elu.
- - - - - -
Järgnev nädal oli nagu ühes äärmiselt halvas unenäos. Ma ei kontrollinud ühtegi oma emotsiooni – olin nagu emotsioonide läbisõiduhoov, kus üks tunne ajas teist taga ja nende vahel ei paistnud vahesid olevat. Mõnel hetkel leidsin end hoovis lumehanges istumast, kust mu isa mu üles korjas ja sisuliselt tuppa talutas. Ma ei tea, kas ja kui palju ma siis sõin või millest üldse elasin. Tean vaid seda, et öösiti istusin tuimalt arvuti ees. Enamasti vaatasin lihtsalt ekraani, mida ma ilmselt ei näinudki; teisel hetkel kirjutasin Marilynile kirja, mida ma ei plaaninudki talle ära saata. Kogu mu valu oli neis sõnades – ma ei olnud kunagi varem midagi sellist tundnud.
“Mehed ei nuta” eluviisi aastate pikkune elamine tõi välja selle varjuküljed. 20 aastat allasurutud tundeid hakkasid päevavalgele tulema.
Järgneb...
Ootan huviga järge!!!
VastaKustuta