Hirm - meie elu kõige enam piirav emotsioon

Siin taas üks minu kirjutis juba paariaasta tagusest ajast. Teemaks on hirm ja selgitus sellest, mis see on:

Hirm - meie elu kõige enam piirav emotsioon.

Hirm on emotsioon, mis meie elus mängib ilmselt kõige suuremat rolli. Hirm saadab meid alates sünnist kuni surmani. Öeldakse, et inimese esimene suurem trauma on sündimine, kus 9 kuud kindlustunnet asendub täielikku teadmatusse liikumisega. Me keegi ei mäleta seda, aga kui loogiliselt mõelda, siis võis see olla ju lausa meeletult õudne hetk.

Kogu ülejäänud elu kogeme pea igal sammul hirmu. Igasugune muutus on hirmus. Kui ema jätab imiku kasvõi minutiks üksi, siis tõenäoliselt kogeb laps hüljatust, üksindust, mis on samuti tegelikult hirm ja teadmatus selle ees, kas ema tuleb tagasi, kui kaua peab üksi olema jne.

Aga mis see hirm siis tegelikult on? Hirm on lihtsalt teadmatus. Hirm seostub alati tuleviku ja teadmatusega. Me ei tea, mis juhtuma hakkab ja käivitubki hirm. Lisaks seonduvad hirmuga alati negatiivsed stsenaariumid. Näiteks kui kujutleda ette pimedat tundmatut ruumi, kuhu pead sisenema, siis hakkad ise endale looma oma peas negatiivseid stsenaariume erinevatest õudsatest asjadest, mis seal ruumis kõik juhtuda võib. Veider on aga see, et mitte kunagi ei teki positiivset stsenaariumit ja oletust, et see pime tundmatu ruum on täis kõige meeldivamaid kogemusi ja rõõme nii, et lausa ummisjalu õhinal sinna ruumi sisse jookseksid. Alati on see stsenaarium negatiivne.

Kust see stsenaarium siis ikkagi tuleb? Sa ise lood selle. Sa oled kui kirjanik, kes kirjutaks oma pähe õudusjutu ja siis oled Sa ise see, kes seda siiralt usub. Asi, millest Sa aru ei saa, on see, et see on ulmekirjandus. See on oletus – seda pole kunagi juhtunud ja Sul ei ole tegelikult mitte ühtegi ratsionaalset argumenti, et seda stsenaariumit uskuda. Sa ei tea, mis seal ruumis tegelikult on ja mis toimub. Ainus reaalsus on see, et minna sinna ruumi ja kogeda, mis seal on.

Ära unusta ka seda, et Sulle antakse alati seda, mida Sa ise välja kiirgad. Kui Sa ise lood negatiivse stsenaariumi, usud sellesse jäägitult, Su sees on probleemid hirmuga, siis üsna tõenäoliselt saadki seda, mida ise küsid. Sa saad seda nii kaua kuni hakkad iseendale otsa vaatama ja endale teadvustama, mida tunned. Hakkad hirmule otsa vaatama. Hirmule otsa vaatamine pole aga päris see, mida enamasti räägitakse. Pigem on see endale teadvustamine, mis on hirm ja et just see ongi see, mida tunned. Sa pead aru saama hirmu olemusest – sellest enda poolt kirjutatud olematust stsenaariumist. Kui Sa saad aru, et Sul on alati valikuvõimalus – Sa ei pea seda õudusjuttu tegelikult lugema. Keegi ei sunni Sind seda uskuma, vaid Sa ise oled vabatahtlikult otsustanud seda teha. Sellel hetkel saad aru, et Sa võid valida ka mitte-lugemise. Sinu kõige suuremaks vaenlaseks oledki vaid Sina ise.

Toon ühe üsna karmi ja raske näite. Kui on selline suhe, kus mees on vägivaldne, siis nende naised püsivad kohati lausa aastaid sellise mehe kõrval. Väga palju on juhuseid, kus nad mitte kunagi ei võtagi midagi ette, vaid kannatavad seda ülekohut igapäevaselt. Miks nad oma meest maha ei jäta? Miks nad midagi ette ei võta? Mis sunnib neil seal igapäevaselt seda piina taluma? See on hirm. Mitte hirm mehe ees, vaid hirm tuleviku ja teadmatuse ees. Tänaseks päevas elavad nad justkui turvastsoonis. See pole küll kaugeltki mitte meeldiv, vaid lausa väga jube, aga ometi on see teatavas mõttes turvaline. Nad teavad täpselt kui mitu korda nädalas peksa saavad ja kui kõvast mees neid lööb. Seega nad teavad, kus nad elavad. Lahkumine ja mehe mahajätmine on aga teadmatus. See teadmatus on hirmus – veel hirmsam sellest, milles nad igapäevaselt elavad. Nad ei tea, kuhu minna; nad ei tea, mis neist edasi saab; nad ei tea, kuidas mees siis reageerib jne. Samal ajal kujutavad oma peas ette kõige negatiivsemat stsenaariumi, mis võib juhtuda ja siis hakkavad seda jäägitult uskuma. Just see ongi hirm. Nad ei saa mitte kunagi teada, mis neid ees ootab, kui nad ei tee seda esimest sammu. Vaid selliselt on võimalik näha, milline stsenaarium tegelikult ees ootamas on.

Minu soovitused hirmuga tegelemisel on alustada hirmu olemusest arusaamisega. Sul pole vaja muud teha, kui mõista, mis see hirm on ja kuidas see on tihtipeale naeruväärselt lapsik stsenaarium, mille oled ise loonud ja mida siiralt usud. Järgmisel hetkel on vaja hakata hirmu märkama. Kui tekib situatsioon, kus on tegemist mingil määral teadmatusega ja tajud, kuidas otsid vabandusi, põhjendusi ja kohati annad ebaloogilisi seletusi eesoleva suhtes, siis peaksid endalt küsima, miks seda teed. Kas see ongi ehk hirm, mis on käivitunud. Teadvusta endale, et sellel hetkel juhindud hirmust.

Kui oled sellise hetkeni jõudnud, siis hinda täiesti ratsionaalselt ja loogiliselt, kas tegelikult need ohud on ikka nii suured, millised on plussid ja miinused ning kas tegelikult on ees ootamas nii must stsenaarium nagu hetk tagasi endale ettekujutasid. Kui oled jõudnud arusaamisele, et tegelikult pole üldse ratsionaalne uskuda seda negatiivset stsenaariumit, siis järgneb kõige raskem osa. Esimene samm. Kõige keerulisem on alati astuda esimene samm teadmatuse suunas. Samm, millega astud oma mugavustsoonist välja, oma raamidest, oma väikesest kastist välja.

Ma luban, et seal Sinu enda mugavustsooni piiri taga või seal Sinu raamide taga on tegelikult see koht, kus juhtuvad imed, kus on rõõm, kus on kogemused, kus on sündmused ja elamused, mis jäävad alatiseks meelde. Need annavad jõudu, need annavad energiat. Seal on see koht, kus tunned, et oled elus. Alati alusta väikesest sammust. Üks samm korraga ja mida julgemaks saad, seda rohkem ja suuremaid samme suudad astuda. Su elu muutub – palju suuremaks, palju elavamaks, palju huvitavaks. Ühel hetkel mõtled tagasi ja Sa ei suuda mõista, kuidas Sa sellest varem aru ei saanud. Kuidas Sa suutsid seal oma väikeses maailmas niimoodi vangis olla, kus vangivalvuriks olid ainult Sina ise.