Kuidas usaldust taastada. Brandon Bays "Rännak"

Minult küsiti, kas kirjutaksin teemal, kuidas suuta jälle hakata vastassugupoolt usaldama.

Kairi kirjutas:

“Olen eelmisest suhtest kaasa võtnud natuke umbusku meeste vastu. Mul oli keeruline lugu, mille kohta üteldakse väga haruldane, olin 17 a koos ja nüüd väga muutunud kõik. Kui teemasid pakkuda siis kuidas taastada usaldus vastassoo vastu. Kas see on ok kui ütlen, et ma ei julge. Ma olen ikka ise teinud organiseerinud, soovinud, liikunud omas tempos, nüüd kui ise ei saa tempot tikteerida, kardan inimeste reaktsioone juba negatiivsena ette ja olen ettevaatlik, muidugi on parem oodata, aga olen kärsitu.”

Olen nüüd sellele teemale mõtelnud pikalt ja kõrvutan seda ka oma eluga, sest püüan kirjutada ennekõike neist asjadest, mida olen ise elus kogenud ja mille osas saan kindlalt midagi väita. Minu hetkeseis on selline, et tean, et seesama küsimus ja võibolla ka probleem ootab mind ennastki alles ees. Hetkel olen ma veel sellises faasis, kus ei taha isegi mõtelda uue suhte peale, kuid kui peaks jõudma kätte see aeg, kui see muutub, siis tean, et seesama usalduse küsimus tõuseb ka ilmselt minus endas üles.

Ma saan hetkel vaid oletada, mis moodi seda siis endas lahendma hakkan. Seletus sellele kõlab ilmselt väga lihtsalt ja loogiliselt, sest usaldamatuse taga on ennekõike hirm – hirm haiget saada. Ehk siis juba läbielatud valu on olnud nii suur ja see on endiselt enda sees alles ning sealt tuleb ka hirm, et äkki see valu pääseb jälle välja. Neid emotsioone seal taga võib olla veelgi enam – kurbus, alandatus, häbi jpm. Kõik need tunded on inimese sees ka siis olemas, kui ei tegeleta selle probleemiga. Hirm tekibki sellest, et kui nüüd tuleb ellu uus inimene, siis äkki ta vallandab taas need tunded. Ilmselgelt on mida karta, sest keegi ei taha ju, et need tunded sealt paisu tagant uuesti valla päästetakse. See valu on meie sees igapäevaselt olemas, aga me isegi justkui ei tea, et see seal on, sest oleme selle nii osavalt enda sisse ära peitnud.

Küll aga tuleks mõista seda, et need tunded on seal paisu taga niikuinii ootamas ja parim, mida teha saaks, oleks hakata nendega varakult ise tegelema – need sealt järk-järgult üles otsida ja neile otsa vaadata.

Kuidas endasse peidetud emotsioonid üles leida?

Ma olen juba pikka aega mõtelnud, et kirjutan kogemusest, kuidas käisin pea viis aastat tagasi Brandon Baysi “Rännaku” seminaril – tegemist oli kolm pikka päeva kestva väga intensiivse seminariga, kus on nii teoreetiline pool, aga ka väga põhjalik praktiline osa. Brandon Bays lõi meetodi “rännak” selleks, et oleks võimalik enda seest hakata välja tooma sinna peidetud emotsioone, mis inimesed ise on elu jooksul alla surunud, sest pole osanud nende emotsioonidega hakkama saada. Mida rohkem on inimeses allasurutud emotsioone ehk keerulisi olukordi, millega pole osanud toime tulla, seda kinnisemad nad on ja varem või hiljem väljendub see kehas füüsiliste probleemidega ehk siis haigustena. Või siis kutsuvad need allasurutud emotsioonid magnetina ligi erinevaid olukordi, mis teevad väga haiget ja tegelikult annavad selgelt märku, et selle osaga on vaja endas tegeleda. Kui sellest ei olda teadlik, siis inimesed arvavadki, et neil on nii raske elu, nendega juhtub nii palju halbu asju või teised inimesed muudkui teevad neile haiget.

Brandon Bays on andnud välja ka mitu raamatut, mida kindlasti tasuks lugeda. Seminaril oli iga päeva lõpus praktiline osa, kus kõik osalejad jagunesid paarideks nii, et üks oli läbiviija ja teine see, kes asus rännakule. Rännak on sisuliselt juhitud meditatsioon, kus inimene istub kinniste silmadega ja ta hakkab kiht kihi haaval oma emotsioone vaatlema ja uuesti läbi elama ning liikudes enda sees järjest sügavamale jõudes juurpõhjuseni, mille juurde ilmuvad ka pildid mälestustega ning lõpuks jõudes ka selle raske mälestuseni, millega võibolla lapsepõlves ei osanud toime tulla ja mis oli esimene kord, kui mingi emotsioon sügavale endasse peideti.

Mina alustasin oma rännakut ühest tolleaja sündmusest, mis tõi üles tugeva emotsiooni ja sellest hakkasin siis edasi liikuma. Üsna kiirelt jõudsin selleni, et tundsin korraks kurbust, kuid ei õnnestunud sellega siiski kontakti saavutada. Koos kurbusega tuli ka üles ka üks mälestus seoses mu noorema vennaga. Tegemist oli vennaga toimunud olukorrast kooliajal. Ikkagi ei saanud ma aga selle kurbusega kontakti, aga teadsin kindlalt, et mu sees on kurbus ja see on väga suur. Ma ei andnud alla ja pingutasin edasi. Siis ilmus teinegi mälestus ja taas noorema vennaga seoses – kui ta päris väike oli, siis juhtus temaga õnnetus, kus tõmbas endale kuuma vee peale. Ka see veel ei aidanud mind eesmärgile lähemale. Kogu see protsess oli võtnud juba väga palju aega ja mu kaaslane, kes rännakut juhendas tegi juba ettepaneku loobumiseks, kuid ma ei soovinud lõpetada. Püüdsin ikka nii väga pääseda sinna, kus see tugev emotsioon peidus oli. Järgmiseks tuli meenutus lapsepõlvest, kus mina võisin olla kuuene ja vend kolme aastane. Oli olukord, kus ma jooksin oma noorema venna eest ära ja lükkasin ukse oma selja taga kinni. Tegemist oli aga sellise uksega, mis oli osaliselt klaasist ja mu vend vältimaks uksega kokku põrkamist tõstis käed ette ja jooksis kätega otse klaasidest läbi.

Mina oma venda ei näinud, kuid suurest klaasiklirinast ja ehmatusest pugesin toas olevasse voodinurka peitu. Kohale jooksid mu vanemad ja ka vanem vend, kes oli see, kes märkas, et noorem vend veritseb tugevalt, sest klaas oli lõiganud ta kätesse sügavad haavad ja osa klaasist kukkunud ka jalgadesse. Kõik olid väga ehmatanud ja kiirelt võeti noorem vend kaasa ja tormati autosse ja sealt haiglasse. Mina jäin aga üksinda sinna samasse voodinurka istuma. Ma olin seal kõikide oma suurte ja tugevate emotsioonidega täiesti üksi , oskamata nendega toime tulla. Seal oli nii süütunne, sest tundsin ju end kogu olukorras süüdi. Hirm, mis kõigest edasi saab ja ei teadnud ma sedagi, kui palju vend oli viga saanud ja mis seisus ta olla võib. Kurbus, et olin seal nii üksinda ja mitte keegi ei jäänud mulle toeks ega aidanud mul selle olukorraga toime tulla. Ma tõesti ei tea, kui kaua ma seal voodis niimoodi olin, aga see aeg tundus meeletult pikk.

Kui ma oma rännakul jõudsin selle mälestuseni, siis tekkis kogu see olukord mulle uuesti nii ehedalt silme ette, et sisuliselt elasin kogu selle situatsiooni uuesti läbi. Ma tundsin seda kurbust nii ehedalt nagu väike laps. Ma nutsin seal rännakuseminaril nagu nutab üks laps – missest, et olin selleks ajaks juba täiskasvanud mees. Need emotsioonid olid aga nii ehedad. Kui olin kogu selle kurbuse läbi elanud ja end tühjaks nutnud, siis tuli mulle silme ette veel üks mälestus. See oli selline mälestus, millest mul ei olnud õrna aimugi, et selline olukord mu elus oli olnud – olin selle täiesti unustanud. Aga see tõusis silme ette nii ehedana. Selles mälestuses olin mina ilmselt nelja aastane ja mu noorem vend oli veel nii väike, et ei osanud veel käia. Mulle meenus mu lapsepõlvekodu, kus mina istusin trepi serval ja vaatasin alla esikusse, kus seisis minu vanaema ja esiku põrandal roomas või käputas mu noorem vend, kes püüdis trepile pääseda. Rohkem ei olnud seal kedagi. Mu vanaema lausus mulle sõnad: “Sina oled nüüd suurem vend, kes peab jälgima ja valvama oma nooremat venda, et temaga kunagi mingit õnnetust ei juhtuks!”

Kui mulle tuli silme ette see pilt ja meenus see lause, mille mu vanaema ütles, siis jõudis minuni ka arusaam, mis tollel hetkel seal oli toimunud. Mu vanaema oli pannud mulle – tollel ajal väikesele lapsele – peale kohustuse vastutada kogu järgneva elu oma noorema venna eest. Väike laps võtab aga selliseid asju surmtõsiselt – tegemist on justkui inimese programmeerimisega. Seega kogu järgneva elu tundsin end vastutavana venna eest ja tundsin end alati süüdlasena, kui temaga midagi juhtus. See oli minu peidetud mälestus ja selle seiga tõttu oli minus ka nii palju allasurutud tundeid, mis mõjutasid mind kogu järgneva elu.

Rännakumeetodi lõpus – endiselt silmad kinni mediteerides – on selline rahulik koht, kus visualiseeritakse endale lõkkeplats, kus ümber lõkke istub see “väike Sina” sealt mälestusest, siis Sa ise täiskasvanuna ja siis vabalt valituna veel isikud mälestustest, kes enda arvates peaksid seal osalema ja siis kõige lõpuks kutsud ise sinna lõkke äärde ka kellegi mentoriks. See võib olla mistahes isik. Minu puhul oli nii, et sinna lõkke äärde ilmus peale väikese ja täiskasvanud minu veel mu vanaema ja mentoriks ilmus vanaisa. Mu vanaisa suri siis kui ma olin vist mõnekuune – seega temast mul ühtegi reaalset mälestust ei ole kunagi olnudki. Järgmiseks saavad kõik lõkkeääres olevad isikud kordamööda rääkida, mida nad tunnevad, et peavad ütlema. Täiskasvanud “mina” saab sellele väikesele “minale” selgitada ja juhendada, mis selles olukorras tegelikult toimus ja kinnitada, et kõiki neid tundeid ei pea endasse peitma ja enda sees kogu eluks kaasa võtma.

Mentor on see, kes seal seda protsessi juhendab ja saab ka öelda oma targa lõppsõna. Minu nägemuses pöördus vanaisa minu poole ja lähtudes sellest olukorrast, mis seal lapsepõlvekodu esikus oli toimunud ja sõnade peale, mida vanaema tookord mulle lausunud, ütles vanaisa mulle nii: “Ära kuula seda vanaeite, ta ei tea ise ka, mida ta räägib!”

Selliselt minu esimene rännak ka lõppes. Kui ma seda lugu rääkisin mõni päev hiljem oma vanematele, siis mu isa ütles mulle, et mu vanaisa oli olnud tõeline härrasmees ja poleks kunagi kasutanud sellist sõnade valikut. Küll aga see sõnumi sisu oleks olnud täpselt seesama nagu minu nägemuses. Ma pole oma vanaisaga kunagi saanud rääkida, sest ta suri siis, kui ma veel rääkida ei osanudki. Seega poleks ma saanud kuidagi teada, milline oli tema kõne või arvamus. Aga ometigi ilmus ta minu nägemusse ja suutis edasi anda mõtte, mille oleks ilmselt ütelnud ka päris elus. Uskumatu olukord, aga nii see oli. Samuti oli üsna uskumatu minu jaoks see, et mulle ilmus selline mälestus, mis oli sügaval minu sees peidus ja millest isegi teadlik polnud.

Seminari teiste päevade lõpus olid samuti praktilised rännakud ja ka seal olid mul päris tugevad elamused. Kuigi mitte nii võimsad, kui esimesel korral. Peale rännakuseminari hakkasin seda meetodit kasutama iseseisvalt nii, et kui olin üksi, siis heitsin pikali, sulgesin silmad, võtsin alustuseks mingi seiga hiljutisest ajast, kus olin tundud mingit emotsiooni ja siis hakkasin rändama mööda neid emotsioone. Kui üks emotsioon oli läbi elatud, siis vaatasin, mis võis selle all peidus olla. Püüdsin jõuda ka nende seikadeni, mis neid emotsioone algselt oli esile kutsunud ja mida ma tollel ajal ei osanud lahendada. Mõne kuu pärast avastasin, et kogu see protsess hakkas muutuma mingis osas minu sees automaatseks ja ma hakkasin märkama järjest rohkem enda emotsioone ja suutsin neid ka kergemini läbi elada. Ütlen ausalt, et sellel eluperioodil nutsin päris palju – reaalselt nutsin, sest olin aru saanud, et kõik, mis seest tuleb, peab ka minu seest välja pääsema. Kui mingi emotsioon mul tekkis ja kui suutsin sellel hetkel seda teadvustada, siis püüdsin lihtsalt vaadelda ja seda emotsiooni teadlikult läbi elada.

Kogu selle teadmise ja oskuse andis mulle rännakuseminar. Ütlen veendunult, et rännakumeetod on olnud üks paremaid õpetusi minu elus. Tänu sellele olen saanud nii paljud endasse peidetud emotsioonid välja ja lahendatud – tunnen ennast tunduvalt vabamana. Peale seda olen suutnud hakata ka rääkima oma tunnetest palju vabamalt.

Kirjutasin sellest kogemusest seetõttu, et see haakus otseselt algse teemaga, milleks oli usalduse taastamine vastassoo osas, kui on olnud eelnevalt negatiivseid kogemusi. Selline rännakumeetod oleks kindlasti üheks väga heaks võimaluseks enda seest üles leida need seigad, mis on jäänud lahendamata ja kus peituvad need emotsioonid, mis tegelikult soovivad meist välja tulla ja need olukorrad, mis vajavad lahendamist.

Lisaks tuleks mõista ka asjaolu, et meie ellu ei satu keegi partneriks juhuslikult. Iga partner tuleb või õigemini me ise valime ta alateadlikult, aga see-eest väga targalt. Partneri eesmärgiks on just “vajutada õigetele nuppudele”, et tähelepanu juhtida asjaoludele, mis meis endis vajavad tegelemist. Kui tegemist on partneriga, kes meie usaldust kuritarvitab, siis sellel on järelikult väga kindel eesmärk. Ja see põhjus on peidus meis endis. Tuleks endasse vaadata ja leida üles see koht, mis vajab endas muutmist või lahendamist. See võib olla väga erinev – võibolla mingi olukord, mis on samuti olnud usaldusega seotud juba varajasest lapsepõlvest ja seal taga peidus valusad kogemused. Võib ka olla see, et kipume ise liialt kergekäeliselt usaldama ja see võiks olla asi, millega tegeleda. Võib olla on tegemist hoopis mingite hirmudega, millele tuleks otsa vaadata ja mõista seda, kui palju need hirmud mõjutavad igapäevast elu ja ei lase meil olla vabad ega elust piisavalt rõõmu tunda. Võimalusi on palju ja igal inimesel võivad need asjaolud nii erinevad olla. Küll aga saab iga inimene ise enda sees need ära lahendada ja peale seda elada palju rõõmsamalt, õnnelikumalt ja vabamalt.