Ravimiäri kasutab ära inimeste oskamatust vaimse tervise eest hoolitseda

Kui ma eile kirjutasin meie meediast, meditsiinist, vaktsiinidest ja kõigest sellest, kuidas olukord paistab mõtlevale inimesele lähtudes loogikast, siis juba kirjutamise hetkel tuli päris palju mõtteid, millest peaksin veel kirjutama.

Ka eilses postituses tõin välja teemad, mille osas tundub, et ei räägita piisavalt.

Vaktsiinide ja meditsiini teemades räägitakse enamjaolt inimeste füüsilisest tervisest, kuid kahjuks peaaegu üldse ei räägita sellest, kuidas inimese füüsiline tervis on otseselt seotud ka vaimse tervisega. Pole ju kellegi jaoks saladus see, et stressis inimesed on haigustele vastuvõtlikumad või üleväsinud või mingite keerulisemate probleemide käes vaevlevad inimesed kipuvad ka külge tõmbama füüsilisi probleeme.

On olemas ütlus „terves kehas, terve vaim“, aga mina olen veendunud, et pigem on vastupidi – „tervel vaimul, terve keha“.

See teema seostub üsnagi varasemalt kirjutatud ravimite, meditsiini ja vaktsiinidega. Olen uurinud ka ravimiameti statistikat ja sealt on selgelt näha, kuidas viimastel aastatel on ravimite müüginumbrid (käibed) päris suuresti kasvanud. 2014-2018 on kasv üle 30%. See on väga suur tõus. Mida sellest siis järeldada – eks ikka seda, et järjest enam tarbivad inimesed erinevaid rohtusid. Järjest enam surutakse peale vaktsiine ja terviseteemadele lähenetakse ravimitega. Selle taga on järelikult ka see, et rohkem diagnoositakse erinevaid haigusi. Kõige suuremad on vähivastased ravimid. Järelikult on inimesed haigemad kui kunagi varem.

Ravimitööstusele selline suund loomulikult sobib. Ravimiäris on patsiendid klientideks ja mida rohkem haigeid, seda suuremad on müüginumbrid. Tuleks aga näha ka asja teist külge.

Kui on teada, et füüsiline ja vaimne pool käivad käsikäes, siis järelikult on ka vaimne tervis sama moodi järjest halvemas seisus. Mis oleks, kui aga hakkaks esmalt uurima tegelikke põhjuseid ja neid likvideerima? Ravimid enamasti leevendavad vaid tagajärgi, aga väga paljudes olukordades ei ravi need algseid põhjuseid. Mis siis, kui algsed põhjused peituvad just seal vaimsel poolel, mille osas on aga infot ja õpetust tegelikult väga vähe?

Palju on erinevat esoteerilist kirjandust. Palju on igasuguseid kaheldava väärtusega artikleid, aga üsna vähe on sellist õpetust, mis annaks inimestele reaalseid juhiseid, kuidas igaühel on võimalik enda vaimset tervist hoida ja parandada. Pole siis ka ime, et järjest rohkem on erinevaid ärevuse- ja paanikahäirete all kannatavaid inimesi, järjest rohkem diagnoositakse depressiooni ja veel rohkem on juhtumeid, kus need jäävad diagnoosimata ja inimesed vaikides igapäevaselt kannatavad nende probleemide käes.

Ma olen ise selle tee läbi käinud ja näinud, kuidas sellele lähenetakse. Minu kogemus oli selline, et visiit psühhiaatri juurde kestis kõigest 20-30min ja mulle kirjutati välja antidepressandid. Umbes 2-3 nädala pärast oli teine visiit, mis oli ajaliselt veelgi lühem ja ravimiannust kahekordistati. Ehk siis selle asemel, et ma oleksin saanud juhiseid ja infot, sain hoopis retsepti, millega pidin minema apteeki ja mind muudeti igapäevaseks ravimisõltlaseks. Selles mõttes sõltlaseks, et neid rohtusid tuleb võtta igapäevaselt ja vahet ei tohi jääda. Ka ise ei tohiks nende võtmist lõpetada.

Mina küll seda tegin. Umbes 5-6 kuud võtsin ravimeid ja siis lõpetasin päeva pealt. Sest ma sain aru, mida need rohud minuga tegid. Ma ei olnud enam elav inimene, vaid pigem uduse maaimavaatega zombie. Muidugi peale ravimite võtmise lõpetamist maandusin kiirelt sügavasse musta auku, aga vähemalt ma tundsin end elava inimesena – missest, et palju rohkem oli negatiivseid tundeid, kui postiivseid ja erinevat valu oli palju.

See kõik toimus ca 7-8 aastat tagasi.

Hakkasin omal käel ise otsima vastuseid, uurima erinevaid alternatiivseid võimalusi ja otsisin lahendusi. See, milleni ma lõpuks jõudsin, oli tegelikult niivõrd lihtne. Ma siiani imestan, miks ükski meditsiinis töötanud spetsialist ei suutnud mulle seda õpetust anda.

Mina leidsin lahenduse selles, et hakkasin vaatama endasse. Hakkasin teadvustama endale, mida ma tunnen. Hakkasin aktsepteerima seda, mis minu sees toimus. Kui mul oli ärevus, siis lubasin endal olla ärev. Ma lõpetasin võitlemise ja põgenemise halva enesetunde eest ja võtsin selle omaks. Kui ärgates tundsin, et mul on halb olla, halb päev, siis võtsin selle omaks. Lubasin endale selle halva päeva ja ei otsinud sellest kiiret väljapääsu. Samal ajal hakkasin teadlikult märkama, mis minu sees veel toimus. Kui tundsin mingit negatiivset tunnet, siis lubasin endal niimoodi tunda. Kui olin kurb, siis nutsin. Kui tundsin hirmu tuleviku ees, siis teadvustasin endale, et tegemist on hirmuga teadmatuse ees. Lubasin endale selle tunde, aga ei läinud sellega kaasa. Hirmu tundmine on normaalne ja teadmatus ongi hirmutav.

Mul oli teadmine, et ma ei sure ära. Hakkasin endale ütlema, et tuleb see, mis tuleb ja tegelen sellega siis, kui see olukord käes on. Seega ei hakanud rohkem ülemõtlema.

Kõik, mis minuga edasi toimuma hakkas, oli ka minule endale üllatav. Kui ma lubasin endale ärevuse, siis hakkasin hoopis rahunema. Kui lubasin endale hirmu, siis tundsin end hoopis kindlamalt. Kui lubasin endale kurbuse ja nutsin end tühjaks, siis peagi tundsin rahu ja rõõmu.

Mida see siis ikkagi tähendab?

See tähendab seda, et selle asemel, et endasse midagi juurde võtta (ravimite näol), oli vaja hakata hoopis ära andma. Kui kurbus ära anda, siis jääb alles rõõm. Kui rahutus ära anda, siis jääb järgi rahu. Kui hirm ära anda, siis jääb järgi kindlus. Seda õpetust kordas mulle veel ka joogaõpetaja, kelle juures tol ajal käisin. Tema rääkis täpselt sama – võti on alati andmises.

See ongi tegelemine oma vaimse tervisega. Pöörake pilk välisest sisemisse ja keskenduge pigem oma sisemisele maailmale. Nii nagu sees, nii ka väljas. Ehk kui inimese sees on sisemine rahutus, siis väljendub see välistes tegurites. Pole mõtet lahendada väliseid tegureid, kui sisemine on unarusse jäänud.

Kui võtta igapäevaselt endale aega, et teadlikult enda sisemise maailma ja oma vaimse tervisega tegeleda, siis ühtäkki hakkab see toimuma juba üsnagi automaatselt. Kui iga negatiivse emotsiooni puhul suuta seda endale teadvustada ja tunnistada. Kasvõi näiteks seda, et ma ärritusin – järelikult minu sees on mingi lahendamata teema ja seda kõigest endale teadvustada, siis sellest hetkest algab rahunemine. Kui sealt sammu edasi liikuda ja näiteks vihastades suuta endale seda teadvustada ja lisaks korraks vaadata ausalt endasse ja küsida, mis oli see tegelik tunne, mis vihana väljendus, siis leiame selle alt hoopis mingi muu asjaolu – kurbuse, ebaõigluse, süü, häbi vms. Sealt edasi liikudes on võimalik jõuda mingi teema või asjaoluni, mis on meis võibolla juba aastaid varjul olnud. Mingi lahendamata vaimne teema, millega ei ole osanud varasemalt toime tulla.

Kogu selline info on meie sisse talletatud ja see info on meeletult kuhjunud. Tegemist on allasurutud emotsioonidega, väljaelamata tunnetega, mis võivad põhjustada meis lõpuks füüsilisi probleeme.

Loomulikult ei saa selliselt seletada kõiki terviseprobleeme. Väga suur roll on ka meie eluviisis, toitumises, keskkonnas jne. Aga kindel on see, et pöörates tähelepanu oma vaimsele tervisele, on võimalik teha algus selleks, et muuta järjest ka kõiki teisi tegureid. Olen omal nahal veendunud, et alkoholi tarbimine ja vaimne tervis on omavahel väga otseselt seotud. Veel kümmekond aastat tagasi oli mul lausa vajadus pidevalt alkoholi tarbida. Põhjendasin seda sellega, et teen palju tööd, elan pingelist elu ja seetõttu vajan ka lõõgastumist. Noortel inimestel on tihti selleks pidutsemine ja alkoholi tarbimine. Tänaseks tarbin alkoholi väga vähe – mul pole isegi sellist soovi enam, et tahaksin end purju juua.

Mul pole küll endal olnud kunagi probleeme liigse söömisega või liigse kehakaaluga, aga olen kindel, et ka seal on põhjusteks vaimsed sisemised teemad. Erinevad harjumused on just need, millega inimesed suruvad alla oma sisemisi probleeme. Selle asemel võiks ja tuleks just rohkem õppida ennast tundma ja mõistma seda, mis tegelikult sunnib meid elama selliselt nagu elame.

Paraku pole meie meditsiinis kuigi palju õpetust, mis moodi tegelikult peaks hakkama probleeme lahendama. Apteegid on täis purke, karpe, tilku, tablette, pulbreid ja mistahes muid ravimeid, kuid pole juhiseid, kuidas saaks lihtsalt hakkama kohati ülilihtsate vaimsete teemadega.

Seda õpetust ei ole ka meie lastel. Nemad näevad igapäevaselt kõrvalt vaid seda, kuidas nende emad-isad, onud-tädid, õpetajad või mistahes muud täiskasvanud igapäevaselt kannatavad, kuidas elatakse probleeme sissepoole, kuidas ei tunnistata endale elementaarseid tundeid, kuidas ei suudeta mõista teisi inimesi, kuidas vihastatakse ja vihatakse, kuidas ärritutakse ja mõnitatakse jne. See on see, mida lapsed näevad ja mille nad omaks võtavad. Me võime lastele kasvõi tundide viisi rääkida, mis on õige ja mis on vale, aga ennekõike õpivad nad sellest, kuidas ise käitume.

Lapsed on meeletult targad – nad tajuvad meie tundeid kordades paremini, kui meie ise. Nad suudavad näha ka meie viise, kuidas me probleeme lahendame ja võtavad selle omaks. Koolisüsteem võimendab seda negatiivsust veelgi. Koolisüsteem on üles ehitatud võistlemisele – kes saab viie, kes saab nelja, kes kahe. See, kes ei ole matemaatikas kuigi hea, saab seal kahe ja teda alavääristatakse selle hindega. Missest, et samal ajal võib ta olla väga edukas sportlane, väga tugev muusikas või erakordse kunstiandega. Tema aga tunneb alandust, sest ta ei saa aru, kuidas ruutvõrrandi lahendamine toimub. Selle alandusega ei oska ta aga hakkama saada, sest tal puudub oskus ära tunda seda tunnet ja mõista, et ta ei peagi sellel hetkel niimoodi tundma. Ta ei peagi oskama seda võrrandit lahendada, sest võibolla polegi see tema jaoks või ta pole selleks veel valmis.

Kui ta ei ole saanud ei kodus ega ka koolis juhendamist ja mõistmist, siis ta ei ole võimeline ka ennast mõistma ja ta surubki selle negatiivse emotsiooni sügavale endasse, sest muud moodi ei oska sellega toime tulla. Kui neid olukordi tekib igapäevaselt, siis see probleemidekuhi muudkui kasvab. Kuni ühel päeval tekib sellest stress, siis juba ärevushäired või paanikahäired ja siis juba sügav depressioon. Või veelgi hullemal juhul tekib sealt mõni raskem füüsiline haigus.

Kõike seda selle pärast, et keegi ei osanud teda õpetada otsa vaatama tegelikele tunnetele ja nendega toime tulla. Selliseid inimesi on väga palju, kes pole lapsest saadik sellist õpetust saanud. Ka nende lapsed ei saa neilt abi, sest nad ei oska.

Niimoodi toimubki see nõiaring, millest lõikavad kasu erinevad tööstused – ravimitööstus, alkoholitööstus, tubakatööstus, narkomaffia jne. Kusjuures sellesse nimekirja võib lisada ka osaliselt magusatööstuse ja üldse toiduainetetööstuse.

Minu üleskutse on lihtne – selle asemel, et näidata näpuga teiste suunas võiks alustada selle näpu suunamisest peeglisse. Selle asemel, et otsida põhjuseid väljast, võiks esmalt pöörata pilgu sissepoole. Selle asemel, et tarbida midagi juurde, võiks vaadata, kas ehk on midagi ära anda. Selle asemel, et neelata peotäit rohtusid, võiks püüda teadvustada, mida me tegelikult tunneme ja mis on see eesmärk, mida soovime saavutada.

Ehk leiaks sealt kaudu ka lahenduse selleks, et polegi üldse enam sellises koguses ravimeid vaja. Pole ehk enam ka nii väga vaja karta erinevaid viirushaigusi, seega pole ehk vaja ka nii palju vaktsineerida. Tänases mõistes on see küll veel üsnagi utoopia, aga ometigi võiks suuna sellele ju võtta? Mida Teie arvate?

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:

https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"