Kuidas end kokku võtta?

Täna päeval kell 12 oli see hetk, kui kolm ööpäeva tütrega veedetud ajast sai täis ja oli aeg tütar ema juurde viia. Kuna tütar oli hommikul üsna viril, ei söönud ja üldse väga õnnetu olemisega, siis kraadisin teda igaks-juhuks. Tema temperatuur oli 37.0. Helistasin lapse emale ja pidasin nõu, mida teha, sest meil oli kokkulepe, et kui lapsel peaks olema haigus, siis jääb laps selle vanema juurde, kelle juures haigestus. Leppisime kokku, et lasen lapsel veidi magada ja peale seda vaatan, kuidas ta tervis on. Olime kõigest 20-30 minutit pikali olnud, kui tütar tegi silmad lahti ja naeratas mulle kavalalt. Sain aru, et temaga on kõik hästi. Teatasin lapse emale, et hakkame peatselt liikuma.
Kell 12.30 andsin lapse talle üle tema uue elukoha juures, mis on minu elamisest umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel. Kuna laps on alati olnud nö “issi-tütar”, siis ei tahtnud ta esialgu minu sülest lahkuda, et ema sülle minna. Õnneks ikkagi läks ilusti, mispeale istusin autosse ja hakkasin kodu poole sõitma.
Terve tänane ülejäänud päev on olnud natuke “sombune” – eks üks osa selles, et läksin eile magama väga hilja, sest kirjutasin öösel veel kaks artiklit, millest ühe osas veel alles otsustan, kas selle avalikustan oma blogis ja millal seda teen. Teine põhjus täna niimoodi tunda on seepärast, et erinevad emotsioonid käivad taas üles-alla ja päris tihti on üsna tühi tunne. Tean ka seda, et mul on vaja tööde osas kiiresti midagi ette võtta, et tuleks juurde fotosessioone. See aga eeldab seda, et võtan end kokku, planeerin täpselt, milliseid fotosessioone tegema hakkan ja koostan selge ajakava endale.
Märkasin endas seda, et kõik on ikkagi teistmoodi, kui varasemalt. Mul pole olnud päris sellist head kogemust, kus oleksin üksi elades suutnud toimida nii nagu vaja – ehk siis olla 100% produktiivne ja selline nagu suudan olla suhte ajal. Isegi siis kui suhe on omadega üsna halvas seisus, siis on olemas mingi nö psühholoogiline seljatagune, mis ilmselt on puhtalt ettekujutluse vili, aga siiski suudan siis palju paremini keskenduda.
Kuidas nüüd end ikkagi kokku võtta, et sellest nö tühjusest üle saada ja ei tekiks perioodi, mille jooksul asjad jäävad ripakile ja millest hiljem on nii raske uuesti välja tulla. Otsustasin, et hakkan end sundima vajalikke toimetusi tegema, mida on vaja selleks, et töödega oleks kõik korras. Tänase õhtu jooksul pean välja mõtlema reklaamikampaania järgmiste fotosessioonide jaoks, selle ära kujundama ja ka käivitama. See oleks juba suur samm edasi. Tegin endale eesmärgiks panna ka edaspidiseks paika selged plaanid ja ajakava, millal ma midagi teen. Hakkan seda plaani järgima ja vajadusel sunnin end jõuga kirja pandud tegevusi täitma.
Mida ma veel tegema peaksin, et mitte langeda masendusse või ära kaduda oma emotsioonidesse. Selle vastust tean õnneks hästi – vaatan igale tekkinud olukorrale ja emotsioonile otsa, luban neil tulla ja aktsepteerin seda, et selline periood on. Samas ei lase neil tunnetel end kaasa kiskuda või seetõttu masendusse langeda. Tean ju seda, et juba järgmisel hetkel või kasvõi järgmisel päeval on teistsugune seis ja seetõttu lasen enda sees sellel tunnete virr-varril ringelda. Pean suutma oma vajalikke toimetusi teha ka sellel hetkel, kui tundub, et raske on. Olen enda jaoks selgeks mõtelnud ka selle, et ei lase hirmul end mõjutada. See tähendab seda, et ma ei lähe kaasa enda peas vahepeal tekkima hakkava stsenaariumiga tulevikust, kus kohati tundub, et kõik on nii segamini, halvasti, üksi ja õnnetu. See on kõigest hirm ehk mu mõistuse loodud stsenaarium, mida pole kunagi juhtunud ja mis ei juhtu ka. Tegemist ju kõigest ettekujutusega ja ma isegi ei pea selliste mõtetega kaasa minema. Teadvustan endale iga kord, millega tegemist, kui sellised mõtted hakkavad peas ringi liikuma. See aitab väga palju ja tunnen end seetõttu enesekindlamalt. Mul on teadmine, et ma saan hakkama. Mul on teadmine, et ma olen tugev ja suudan kõik raskused ületada. Ma tean oma südames seda, et ma suudan ka üksi hakkama saada ja selleks ei ole vaja teist inimest või partnerit, et ma toimiksin.
Küll olen varasemalt oma elus olnud selles osas tunduvalt ebakindlam ja mõistan, et minu jaoks on hetkel õppetund või proovikivi, kas ma suudan endale kindlaks jääda ja leida üles selle tegeliku mina ja oma tugevuse, et läbi lüüa. Pean suutma – mul ei ole teist valikut. Kui tahan olla “mees”, kes on piisavalt enesekindel, siis pean ületama selle barjääri, mis on mu varasemal elus nii mitmel korral takistuseks osutunud. Elu andis mulle järjekordse võimaluse end tõestada. Kellele tõestada – arvan, et iseendale. Ma olen teadlik oma nõrkustest, selle põhjusest ja ka lahendustest, kuidas neid ületada. Mul polegi vaja teha muud, kui järgida neid teadmisi, mis mul olemas on ja mitte murduda. Igal sammul teadvustada, kes ma olen, kus ma olen, mis ma teen, mida ma tunnen ja kuhu ma teel olen.

Kommentaarid