Olen tänaseks kirjutanud üksjagu endasse vaatamisest ja sellest, kuidas seeläbi jõuda enda sees rahuni. Küll aga pole ma kirjutanud väga detailselt, kuidas seda teha. Otsustasin nüüd selle vea parandada ja kirjutan siia ühe võimaliku viisi, kuidas saada üle ärevusest ja mis moodi käituda, kui tuleb peale selline „hoog“, kus kõik tundub halvasti ja ei leia sellest olukorrast väljapääsu.
Selline seisund on kõige parem hetk enesesse vaatamiseks ja mõistmiseks, mis meie sees tegelikult toimub. Just ärevuse hetkel on kõik probleemsed tunded esiplaanil ja on võimalik tuvastada, mis seda olukorda tekitab ja sellega ka tegeleda.
Äreva olukorra tekkeks on alati mingid põhjused või olukorrad, mis selleni viivad. Me enamasti ei suuda neid märgata ega tuvastada, aga kui hakata olukorda jälgima, siis mõne aja pärast on võimalik hakata märkama teatavaid mustreid, mis eelnevad selle ärevuse tekkele.
Kõige parem oleks võtta sellisel äreval hetkel aeg maha ja leida enda jaoks aega. Enamasti käituvad inimesed selliselt, et hakkavad koheselt pingsalt mõtlema, kuidas saaks olukorra eest põgeneda s.t. hakkame otsima viise, mida teha selleks, et see halb tunne ära kaoks. Või veel hullem – läheme selle seisundiga kaasa, hakkame kartma, et nüüd juhtub midagi väga halba ja seeläbi ainult võimendame seda seisundit veelgi.
Järgmisel korral võiks aga teha risti vastupidi. Olla tänulik selle eest, et see seisund taas tekkis, sest see annab võimaluse vaadelda ja tänu sellele vaadata endasse ja välja uurida, mis meie sees siis tegelikult toimub. Alustada võiks sellest, et proovida mõista, mis tunded enda sees kõik korraga esile tekivad. Üks neist on kindlasti hirm. Hea oleks tuvastada, mida me siis kardame – kas see on midagi antud hetkega või hoopis midagi tulevikuga seotud. Näiteks mõte järgnevast päevast, järgmisest kuust või mingi asjaolu, mis ei ole veel juhtunud, aga mõistus genereerib hirmutava stsenaariumi, kuidas peatselt kõik läheb väga halvasti. See võib puudutada ka meie tervislikku seisundit – näiteks oletus, et meis peitub mingi terviseprobleem, millest ei ole veel teadlik, kuid mõistus suudab genereerida väga reaalse ettekujutuse, mis kõik võib juhtuda.
Kui leiad endas üles selle hirmu, siis teadvusta endale seda, et tegemist on hirmuga. Ära mine sellega rohkem kaasa, vaid püüa seda hirmu mõista. Hirm pole midagi muud, kui teadmatus, kus mõistus loobki negatiivse stsenaariumi, mida me siis oma kujutluses justkui reaalselt läbi elame. Kui seda mõista, et tegemist on justkui õudusfilmiga, mis pole reaalne, vaid on välja mõeldud, siis saab sellest eemalduda ja valida, kas seda vaadata või mitte. Seda on võimalik vaadata ka teadmisega, et seda pole tegelikult juhtunud ja pole kuigi tõenäoline, et see ka kunagi juhtuks. Tegemist vaid välja mõeldud kujuteldava olukorraga.
Meil on võimalik lubada sellel tundel olla teadmisega, et tegemist on kõigest tundega, mis tegelikult pole mitte üldse ohtlik.
Kui oled enda jaoks hirmu ära tundnud, seda vaadelnud ja ka mõistnud, siis võiks vaadata edasi ja leida, kas enda sees on veel mingeid tundeid, mis koos hirmuga parajasti võimust võtnud on. Sealt võib leida süüd, kurbust, häbi vms. Leia üles need tunded ja püüa neid vaadelda ükshaaval ning iga tunde juures mõista, et selline tunne on esile tõusnud.
Näiteks kurbuse puhul võiks püüda see tunne läbi elada. Üsna tõenäoline on see, et silme ette tekivad ka pildid või seigad, mis on läbi elatud ja kus on olnud rohkelt kurbust. Minu soovitus oleks võtta isegi paber ja pliiats ning kirja panna, mida tunned, mis olukorraga see seotud on ning lubada endale see tunne. Kui tulevad pisarad, siis lasta neil voolata. Läbi kirjutamise saab selle olukorra endast välja lasta ja see toimib sarnaselt nagu ka rääkimine. On olemas ka ütlus „jagatud mure, on pool muret“. Läbi kirjutamise saad seda muret jagada ja seeläbi selle endast välja lasta. Kirjuta üles see olukord, mis Sulle kurbust on valmistanud ja pane kirja kõik detailid, mis seda tunnet seal tekitavad. Tee seda läbi nutu ja pisarate – ära hoia end hetkekski tagasi. Luba endal nutta.
Kui oled suutnud endasse vaadata ja leidnud üles kõik need tunded, mis korraga pinnale on tõusnud, siis on Sul võimalik mõista, et just need tunded koos tekitavadki selle ärevuse või paanikahetke. Just seepärast, et kogu see „kompott“ on kõik korraga ja see loobki seisundi, kus on raske endaga hakkama saada.
Võiks vaadelda ka seda, mis toimus enne ärevuse teket. Ehk leiad üles, mis mõtted enne seda olid või mis situatsioon sellele eelnes. Tegemist võis olla mingi täiesti argise situatsiooniga või mõtetega, mis puudutasid igapäevast heaolu, rahalist olukorda, tervislikku olukorda, mingit lahendamata teemat vms. Või siis mingi olukord minevikust, mis mingil moel esile tuli. Püüa lihtsalt enda jaoks teadvustada, mis võis see asjaolu olla. Järgmisel korral vaata taas seda. Ehk leiad mingi korduva asjaolu või mustri, mis olukorrale eelneb.
Kui jõuda arusaamisele, et erinevad mõtted ja tunded ongi need, mis kutsuvad esile ärevuse või paanikahoo, siis on võimalik teadvustada seda, et tegemist pole millegi ohtlikuga. Veelgi enam – tegemist on vaid hetkelise olukorraga. Ka väikesed lapsed ühel hetkel nutavad ja järgmisel juba naeravad. Ka nendel vahelduvad emotsioonid üsna kiiresti ja olukorrad vahelduvad. See toimub inimestel kogu oma elu – on raskemad hetked, on kergemad hetked; on halvemad päevad, siis jällegi paremad päevad; on negatiivsed tunded, siis jällegi positiivsed tunded. Just seda saabki sellisel hetkel endale meelde tuletada, et isegi kui hetkel tundub kõik väga halb ja masendav, siis järgmisel hetkel, järgmisel tunnil või järgmisel päeval on juba kõik hoopis erinev. Seega ei ole üldse vaja jääda kinni sellesse negatiivsusesse, vaid vaadelda olukorda palju laiemalt. Luba endale see praegune hetk ja ära püüa selle eest põgeneda, sest see on täiesti normaalne, et vahel on sellised raskemad hetked. Las see olla. Pigem kasuta seda hetke ära selleks, et endas rohkem selgusele jõuda.
Kui inimene elab ja on juba elanud 20, 30, 40 aastat või misiganes vanuseni, siis järelikult on ta alati hakkama saanud. Miks peaks siis hetkel kahtlema selles, kas saab ka edaspidi hakkama. Elus on seatud asjad nii, et me saame alati hakkama – ükskõik, kui halvasti asjad ka pole, siis alati leidub sealt väljapääs. Tegelikult on isegi selline veidi raskemini mõistetav asjaolu – kui me teeme ise esimesed sammud, siis tuleb appi mingi kõrgem jõud, kes hakkab meid aitama. Oluline on aga teha ise alati need esimesed sammud.
Kui tegemist on mingi väga argipäevase olukorraga – näiteks on mingid toimingud, mis on tegemata või mingid olukorrad, mis on kuhjunud ning seega tundub seis juba kriitiline, siis kõige parem väljapääs selleks oleks enda jaoks leida sellel hetkel kõige väiksem asi, mida saab kohe ära teha selleks, et seis kasvõi imeväikese sammu jagu paremaks läheks. Kui oled sellise asja leidnud, siis võta ja tee see kohe ära. Kui see tehtud, siis leia järgmine asi, mille saad kohe ära teha ja tee seda. Need ongi need esimesed sammud. Iga sammu astumine parandab ka enesetunnet, sest on olemas teadmine, et olukord on kasvõi natukene paranenud.
Kui kogu see siia kirjapandud jutt tundub mõtetu ja tekivad mõtted, et sellest pole kindlasti kasu ja endasse vaatamine midagi ei muuda, siis võid olla üsna kindel, et Su mõistus tegeleb aktiivselt eitamisega. Endasse vaatamine tundub justkui väga lihtne, aga tegelikult on see üks raskemaid asju, millega inimesed kokku puutuvad. Väga lihtne on lahata teisi inimesi, näha teiste olukordi kõrvalt, neid kritiseerida, õpetada või arvustada. Kui sedasama peab tegema aga iseendaga jäädes ausaks ja kriitiliseks, siis hakkame leidma koheselt mõistuse poolt hulgaliselt vastuväiteid, miks seda mitte teha. Mõistus hakkab koheselt vastu töötama ja ette loopima asju, mis tähelepanu mujale juhivad. Mõni hakkab koristama, mõni facebookis ringi uitama, mõni vaatab seebikaid, mõni arvutist mängu mängima jne. Mõistus on väga nutikas leidma viise, et ei peaks tegelema selle kõige olulisemaga.
Kui Sinu sees on mõni raskem teema, siis mõistus teeb kõik selleks, et Sa sellega ei tegeleks – seda ära ei lahendaks. Kõige tavalisem on lihtlabane eitamine „ei, see pole kindlasti põhjuseks“ ja selle vabandusega liigutaksegi edasi. Sellises olukorras soovitaksin mina just nimelt keskenduda sellele, mille mõistus tahaks koheselt kiiresti välistada. Mis seal on siis sellist, millele ei taha otsa vaadata või isegi kaaluda, kas seal võiks peituda mõni selline teema, mis ehk on valus või ebameeldiv, kus peituvad allasurutud negatiivsed emotsioonid. Kui inimese jaoks on teema lahendatud, siis pole tal keeruline sellele teemale mõtelda või sellest rääkida. Kui aga tegemist on asjaoluga, mis on lahendamata, siis kiputakse seda vältima ja tekib tõrge seda ka lahata.
Täpselt samasugune olukord on mediteerimisel, kus mõistus hakkab päris korralikult vastu töötama. Mediteerimise eesmärk on ju mõistus välja lülitada ja keskenduda pigem vaikusele. Minu enda kogemus mediteerimisel on alatihti selline, kus mõistus teeb end nii kuuldavaks, kui võimalik. Küll hakkab kuskil kehas mingi ebamugav tunne, kuskilt sügeleb, kuulen igat väiksematki häält, mis toast kuskilt tuleb, mõtetesse tuleb miljon asja, millele ei peaks sellel hetkel üldse mõtlema. Niimoodi toimibki meie mõistus – sest mõistus võitleb enda eest ja takistab meil oma kitsast raamist väljuda.
Kui aga seda asjaolu teada ja seda endale teadvustada, siis saab seda ignoreerida. Saad lihtsalt märgata, mis hetkel ja kuidas mõistus sekkub. Seejärel taas tähelepanu tagasi tuua olulisele. Võimalik on märgata, kuidas üks mõte tuleb, teine läheb. Isegi seda on võimalik märgata, kuidas kahe mõtte vahele jääb väike tühimik – tühjus, millele keskendumine ongi mediteerimise eesmärgiks. Sama moodi on võimalik mõista, kui mõistus hakkab vastu töötama endasse vaatamisel. Kui tabad end mõttelt, mis on täielik eitamine, siis sellel hetkel endalt küsida, kas see ongi see hetk, kus me iseendale valetame.
Nüüd on mul siin aga jutt pikaks läinud ja infot tuli juba päris rohkelt. Seega püüan kogu teksti sisu kokku võtta 10 punktina lühidalt.
1. Kui tekib ärevustunne või „hoog“, siis lõpeta koheselt selle eest põgenemine.
2. Luba sellel olukorral olla ja pööra pilk endasse ning vaatle, mis Su sees siis tegelikult toimub
3. Hakka tuvastama neid tundeid, mis Sinu sees kõik korraga esile on tõusnud
4. Vaatle igat tunnet eraldi ja teadvusta endale, mida tunned.
5. Pane kirja, mida Sa enda sees avastad, mida tunned. Märgi üles ka situatsioonid, mis meenuvad või pildid, mis nende tunnetega seostuvad.
6. Vaatle ka olukorda või oma mõtteid, mis eelnesid sellele olukorrale ja ehk leiad mingid konkreetsed asjaolud, mis Sind sellesse seisu viisid.
7. Ära püüagi kiiresti rahuneda, sest see on oma olemuselt ka põgenemine. Vastupidiselt – luba endale see olukord, aga teadvusta, et see on normaalne ja see läheb üle siis, kui on õige aeg.
8. Kui olukorra põhjuseks leiad mingid argised asjaolud, siis mõtle enda jaoks välja kõige väiksemad sammud, mille saad kohe astuda, et seis kasvõi natuke paraneks ja siis astu need sammud. Üks samm korraga.
9. Ära oota kiiret tulemust või muutust koheselt, sest see on ka justkui võitlemine. Teadvusta endale seda, et muutus tuleb siis, kui oled piisava arvu kordi endasse vaadanud ja oma tundeid märganud ning neid mõistnud.
10. Kui tabad end mõttelt, mis takistab Sind endasse vaatamast või eitab kõike, siis püüa vaadata, kas see ongi see hetk, kus mõistus sekkub ja hakab Sulle endale vastu töötama.
Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:
Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"
Kommentaarid
Postita kommentaar