Miks ma ei saa usaldada meie meditsiini ja meediat - kes valetab ja kes hämab?

Mind ajendas nüüd sõna võtma ja järjest kirjutama viimastel päevadel minu facebooki infoväljale jõudnud artiklid ja info. Üks neist oli uudis selle kohta, et Saksamaa kehtestab sundusliku leetrite vastu vaktsineerimise. Teiseks uudiseks oli see, et vaktsiinivastaste reklaamide taga on suured organisatsioonid ja kolmandaks ajendiks oli uudis sellest, et lastearstid soovivad lisada riiklikku kavasse uue vaktsiini.

Iga teema all võtavad sõna ka tulised vaktsiinide pooldajad eesotsas mõned perearstid, ravimiameti esindaja või mõned muud asjaga seotud tegelased. Neile vastanduvad nii need vastased, kes on end teemaga kurssi viinud, aga ka need, kes samuti ei ole tegelikult üldse teadlikud.

Ma otsustasin kirjutada kuskilt keskmisest seisukohast – ma ise ei ole vaktsiinide pooldaja ja kirjutangi sellest, miks see nii on.

Kogu teema on äärmiselt segane. Palju on argumente poolt ja vastu. Vaktsiinide pooldajad toovad argumentideks suure hulga teaduslikke uuringuid, aga vastaste poolt tuleb palju ka argumente, kuidas uuringud pole olnud läbinisti selged ega ka alati korrektselt läbiviidud. Infohulk on meeletu ja kõike ei ole võimalik läbi töötada. Sellist ajalist ressurssi lihtsalt ei ole.

Nii ma siis olengi sisuliselt kahe tule vahel ja vaja langetada otsus, kas vaktsineerida või mitte.

Mind muudab murelikuks see, mis toimub meie meedias ja kuidas ka muudes riikides teemasid lahatakse. Kogu info kõrvutan elementaarse loogikaga ja seal tekivad tihti üsna mitmed küsimused, millele kaine mõistusega annan vastuse ja saan järeldada, et midagi on mäda.

Näiteks leetrite teema. Ajakirjandus kirjutab ja rõhutab tihti sõnu „epideemia“ ja räägib sellest, kuidas tegemist on surmava ja üliohtliku ning meeletult nakkava haigusega. Terviseameti kodulehel oleva info põhjal nakatuvad 98% viirusega kokkupuutuvatest immuunsust mitteomavatest inimestest. Kui aga kõrvutada see teadmine reaalse statistikaga, siis on näha, et tegelikult on haiguse levik olnud üsna väike. Näiteks Eestis oli eelmisel aastal vaid 10 haigusjuhtumit ja sellel aastal 26, millest viimasel 3 kuu jooksul pole olnud ühtegi haigusjuhtumit. Ometigi kasutab meedia oma pealkirjades sõna „epideemia“. Minul mõtleva inimesena tekib koheselt seos, et 1 juhtum juulis, 1 juhtum augustis ja peale seda mitte ühtegi juhtumit, pole mitte epideemia, vaid väga-väga väike haigusjuhtumite arv.

Nüüd tuli uudis, et Saksamaal tehakse leetrite vastu vaktsineerimine kohustuslikuks. Sealne statistika ütleb, et kogu riigi peale on 2019. Aastal olnud 500 haigusjuhtumit. Kui kõrvutada see 83 miljoni elanikuga rahvaarvuga, siis saan tulemuseks, et suhtarvuna on seal isegi 3x väiksem juhtumite arv, kui Eestis (ehk siis arvestades kogu elanikehulka).

Nüüd kui isegi tahaksin uskuda seda, et tegemist on nii meeletult nakkava ja ohtliku haigusega, siis kaine mõistus ütleb, et tegemist on selgelt ülespuhutud teemaga. Näiteks vaatasin võrdlusena teist nakkushaigust – sarlakid – seda nakkushaigust on Eestis sellel aastal olnud 222 juhtumit. Pea 10 korda rohkem, kui leetreid. Aga millegipärast ei kirjuta sellest meedia ega räägi ka arstid. Miks? Kas seetõttu, et sarlakite vastu pole olemas vaktsiini.

Nüüd tekib loogiline küsimus, kas räägitakse vaid nendest haigustest, mille vastu on olemas vaktsiin. Kas tegemist on siis reaalse infoga haigustest või pigem vaktsiinide müügikampaaniaga? Minu loogika paneb uskuma, et tegemist just selle viimasega.

Järgmine suur murekoht. Eestis omab suurimat apteegiketti sama ettevõtte, kes omab ka suurt ajalehte ja on seotud ka ühe suure telekanaliga. Kui meedia ja ravimifirmad on ühe omaniku käes, siis ilmselgelt töötavad nad koos ja meedikanal on samaaegselt ka ravimimüügi reklaamimise kanaliks. Taaskord tekitab see info minus väga suurt umbusku, sest isegi kui tahaksin uskuda, et meedias räägitakse teemast õigesti, siis kahtlused on väga põhjendatud.

Vaktsiinivastaste inimeste arv on kasvanud pidevalt ja see hulk muudkui suureneb. Üle maailma on selliseid inimesi ja erinevaid organisatsioone väga palju. Ka on mitmed arstid ja meditsiinitöötajad kirjutanud artikleid ja inimestele salaja ütelnud, et teema pole puhas. Minul mõtleva inimesena lööb jällegi punane ohutuli põlema, sest tühjalt kohalt ei teki üle maailma suur vastuseis. Mis on siis ikkagi selle taga, et nii massiliselt on vastaseid. Meil on olemas isegi vaktsiini kahjustustega laste vanemate ühing. Seal ühingus on reaalsed inimesed, kelle lastel on tekkinud tõsised tervisekahjustused peale vaktsineerimist. Sellel suvel soovis see ühing korraldada seminari, mis ei saanud toimuda algses asukohas, sest toimumiskohta survestati erinevate ametite poolt nii jõuliselt, et ühing pidi otsima kiirelt teise asukoha. Sealses ühingus on inimesed, kellel on reaalset infot vaktsiinide kahjustustest, aga meie meediasse ei jõua need lood - miks?

Minul tekib küsimus, kui kõik on nii puhas ja õilis, siis miks sellised asjad toimuvad? Kuidas peaks see minus tekitama usaldust?

Lisaks on veel teada mitmed juhtumid, kus Terviseamet on oma facebooki lehelt kommentaaridest kõrvaldanud isegi sellised kommentaarid, kus tuuakse välja konkreetse vaktsiini ametlikud infolehed. Selle kohta on tõendusmaterjalid olemas ja need on soovijatele kättesaadavad. Kas selline käitumine peaks tekitama usaldust?

Ka vaktsiinivastaste hulgas levib väga palju õudusjutte, millel puudub tõendus. On palju müüte ja valeinfot.

Kui aga mina isana seisan kahe infotulva vahel, siis on ilmselge, et selget tõde on väga raske välja selgitada. Liiga palju on hämamist mõlemal poolel. Seega tekib küsimus, kas süstida või mitte. Loogika ütleb seda, et ametlik pool peaks ju olema igati puhas, aus ja selge. Seda see aga pole. Seega tekib järeldus, et ilmselt pole see vastuseis tekkinud niisama. Mis ikkagi on see motivatsioon, miks nii paljud inimesed üle maailma on teema vastu? Nad ei teeni selle pealt raha. Miks meie meedia kajastab infot väga ühepoolselt ja isegi suured ametid püüavad paljut varjata ning kasutavad labaseid tsenseerivaid võtteid?

Miks räägitakse juba paar aastat epideemiast, kui tegelikult on haiguse juhtumite arvud peaaegu olematud? Samal ajal aga palju olulisemate teemadega ei tegeleta. Toon siin välja võrdlusena, et leetritest on tulnud meeletult palju artikleid ja külvatud hirmu ning puhutud teema tunduvalt suuremaks, kui see on. Samas oli sellel suvel juhtumid, kus laste- ja koolivägivalla tõttu tapeti kaks noort inimest. Alkoholist põhjustatud surmasid on meie riigis ca 400 aastas. Depressiooni all kannatavad väga paljud inimesed. Ma ei tea siin numbreid, aga julgen arvata, et suurusjärk on viiekohaline summa. Noortele ei anta asjalikku õpetust vaimsetel teemadel – pigem on meie haridussüsteem ülesehitatud survele, millele paljud vastu ei pea. Lapsed on stressis, kannatavad ka juba depressiooni all ja see soodustab ka erinevaid terviseprobleeme ja loob pinnase haiguste tekkeks. Erinevaid olulisi teemasid on nii palju veelgi, aga need ei saa piisavalt tähelepanu ja kajastust.

Nüüd peaksin mina aga uskuma, et meie meditsiini- ja tervisesüsteem hoolib rahva tervisest. Mille alusel seda siis peaksin uskuma?

Ma ütlen ausalt – ma tahaksin uskuda, aga kaine mõistus ütleb, et ma ei saa seda teha. Liiga palju on häma, jama, ajupesu ja sulaselget lollust. Kogu süsteem püsib hetkel veel üleval nende najal, kes pimesi usuvad. Need, kellel pole aega süveneda, uurida ega analüüsida. Paljud lähtuvad sellest, et kui ikka ametlikult midagi väidetakse, ju see siis on tõsi. Mina ise olin ka üks neist, aga kui hakkasin süvenema, siis hakkasin nägema, et asjad ei klapi.

Toon veel näiteid. Augusti lõpus ilmus meedias mitu artiklit puugihaiguste teemadel ja erinevatest juhtumitest. Samal ajal (augustis ja septembris) jooksis teles mitu erinevat reklaami puugivaktsiinidest. Kas see on kokkusattumus, et need tekkisid samal ajal? Suve lõpus vastu sügist – meie kliimas, kus puugioht oli vähenemas, sest talv ju lähenemas. Kui see oleks olnud suve alguses, siis oleks olnud loogiline. Nüüd aga tekkis kahtlust, kas tegemist polnud mitte olukorraga, kus tegemist oli puhtalt reklaamikampaaniaga vaktsiinide müügiks.

Nüüd jõuan ikka ja jälle tagasi selle küsimuse juurde – mis moodi ma saan uskuda seda, et vaktsiinid on üllad ja head ning mõeldud inimeste hüvanguks, kui riiklikult kõrgel tasandil on nii palju hämamist ja ebaloogilisi juhtumeid?

Mul on ka omal reaalne kogemus, kus lapse sündimisel hakkas perearst peale suruma vaktsineerimist. Minu seisukoht oli see, et ei soovi vastsündinut süstida ja esmalt teema enda jaoks palju põhjalikumalt selgeks teha. Perearsti poolt tuli üks selline väide – vist oli läkaköha osas – „meie riigis on 10-15000 inimest, kes on nakatunud, aga nad ise ei ole sellest teadlikud“. Algul hirmutas see info mind ära, kuid siis hakkasin juurdlema – kust saab perearst seda teada, kui need inimesed seda isegi ei tea? See on ju ajuvaba väide.

Surve perearsti poolt oli jõuline. See tekitas minus kahtluse, mis tuli neil arstidel endal saba all põleb, et nii jõuliselt peavad survestama. Kui me elukaaslasega keset kõige suuremat viirustehooaega ei soovinud minna regulaarsesse kontrolli lapsega suurde Tallinna haiglasse, kus perearsti keskus asus, siis läks surve väga jõuliseks. Pidasime maha mitu telefonikõnet, kus mind hakati ähvardama. Minu küsimus oli lihtne – kui sooviks on teada saada lapse kaal ja mõõdud, siis ma ju saan need ise arstile saata. Selleks ei pea ju minema vastsündinud lapsega keset kõige suuremat viirustehooaega suurde haiglasse, kus liigub ringi väga palju erinevaid haigusi. Minna ainult selleks, et nad saaksid seal last vaadata, mõõta ja kaaluda. Lapsel polnud ühtegi probleemi tervisega. Tegemist oli heas kaalus, rõõmsa ja terve lapsega. Nende väide oli aga see, et nad peavad andma aru – paraku ei saanud ma vastust, kellele nad peavad seda infot edasi andma. Küll aga kõrgendatud emotsioonihoos perearsti keskuselt selline lause mulle öeldi.

Üsna peatselt tuli kohalikult lastekaitselt teade, et meiega soovitakse vestelda. Olin ennetavalt ise juba lastekaitsega ühendust võtnud ja neile kogu loo kirjalikult esitanud. Kogu see kirjavahetus on mul siiani alles – mine tea, millal seda võib vaja olla. Küll aga sain aru sellest, et meie meditsiinisüsteem on võtnud endale teatava järelvalvefunktsiooni. Kuigi minu loogika ütleb, et tegemist peaks olema asutusega, mis tegutseb elanike heaks, mitte nende järel luuramise või meditsiinilise info kogumisega.

Kas see kõik peaks minus tekitama usaldust?

Mul on äärmiselt kahju, et kogu selles olukorras saavad kannatada paljud väga head arstid, kes tõesti tegutsevad inimeste hüvanguks. Kui tekib usaldamatus ühe vastu, siis see tekitab laviiniefekti ja kannatada saavad paljud. Küll aga on väga keeruline välja selgitada, kes siis on see õilis ja kes mitte. Veel enam seda, kes või mis on see, kes survestavad ka neid.

Kindel on aga see, et miski on väga mäda. Seetõttu ma ka selle kõik siin kirjutasin ja avalikustan. Kui meie kõrgetel ametitel on tõesti sooviks üllalt inimesi aidata, siis peaksid nad oma käitumist väga järsult muutma. Ausamaks, läbipaistvamaks ja korrektsemaks. Lihtlabase hämamisega paraku ei võida kellegi usaldust, vaid pigem mustatakse ka neid, kes tõesti teevad oma tööd hästi ja usaldusväärselt.

Vabandan siinkohal kõikide meditsiinitöötajate ees, kes tõesti igapäevaselt inimesi reaalselt aitavad ja on pühendanud end teiste aitamisele.