Viimastel päevadel on tulnud järjestikku kaks suurt ja mõtlemapanevat uudist. Esmalt tuli teade Kaitseväe orkestri laialisaatmisest kokkuhoiu sildi all, mille osas on sõna võtnud juba väga mitmed juhtivad inimesed ja nende hulgas ka erinevad poliitikud ning juhtivtöötajad, kes kõik aga eitavad enda seotust ja räägivad sellest, et nad ei tea justkui midagi sellest.
Monika Helme sõnum:
„Lugu kaitseväe orkestri kaotamise ümber läheb üha jaburamaks: otsus on, vastutajat pole. Kaja Kallase valitsus on oma otsustamatusega umbe jooksnud.
Nii ütlevad tänased uudised järgmist.
Ants Laaneots: “Katsume kaitseväe orkestri reservi saatmisega esialgu venitada.”
Urmas Paet: “Ootame selget teadet, et kaitseväe orkestrit ei saadeta laiali.”
Kultuuriminister Anneli Ott (KE): “Mina seda otsust õigeks ei pea ning minu arvates peame leidma teised lahendused. Kaitseväe orkestril on sümbolväärtus ja on seotud Eesti rahva jaoks oluliste traditsioonidega, mille kergekäeliselt lõpetamine ei ole Eesti huvides.”
Kommenteerib Helle-Moonika Helme: “Reformierakonna üks käsi jälle ei tea, mida teine teeb! Paet helistagu Kajale ja öelgu seda talle otse, mitte ärgu pidagu erakonnasisest dialoogi ajakirjanduse vahendusel!”
Ilmselt on tankis jälle ametnikud: „Kuna avalik sektor peab uue riigieelarve strateegia põhjal kulusid kokku hoidma ja selline nõue esitati ka kaitseväele, siis oleme ka meie nende raskete otsuste ja ümberkorralduste ees,“ selgitas oma otsust kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem.“
Kultuurivaldkond saadetaksegi tükk-tüki haaval laiali
Tänaseks lisandus uudis sellest, et samal viisil plaanitakse laiali saata ka Politsei- ja Piirivalveameti orkester. Mis peaks küll veel juhtuma selleks, et kultuurivaldkonna inimesed lõpuks hakkaksid aru saama, et nende elupäevad jäävad väga lühikeseks ja nende hääbumine on seda kindlam, mida vaiksemalt nad oma urus istuvad?
Kas tänaseks pole tõesti veel aru saadud sellest, et kõik meelelahutusega seotud valdkonnad on suletud juba pikemat aega täiesti teadlikult. Teatrid, kontserdid, suurüritused, väiksemad üritused, kinod jne olid esimesed, mis suleti ja on siiani tugevalt piiratud. Samal ajal on aga suured lennureisid avatud, kus inimesed istuvad kui kilukarbis külg-külje kõrval ja seda ka kõige suuremate väidetavate nakatumisarvude juures.
Keelatud on rahvakogunemised ja suurüritused, kuid kui pronksõduri juurde koguneb korraga päevaga ca 10 000 inimest, siis selle osas ei pilgu ühegi poliitiku ega ametniku silm ka. Seal ei takista keegi inimeste kogunemist, ei ole piiranguid, ei ole muid sanktsioone. Vaid loetud nädalad enne seda aga vahistati rahumeelseid eesti kodanikke, kes mängisid trummi või kitarri Vabaduse väljakul või rahumeelne vanem härra, kes põristas piimamannergut. Kusjuures seesama väga tore ja rahumeelne härrasmees valiti 2019. aasta metsamajandaks https://eestielu.goodnews.ee/meie-eesti-mets-i-aasta-metsamajandaja-on-ardi-allikmets/
Nüüd aga kogus ta kuulsust justkui oleks ta üks ohtlikumaid elemente Eesti Põhiseaduslikule korrale seeläbi, et jalutas mööda väljakut põristades kaelas piimamannergut. Kusjuures ta pidas kinni 2+2 reeglist ja ei ohustanud mitte kedagi mingil viisil. Tema vahistamise ainsaks põhjuseks oli see, et tekitas helisid, mida oli võimalik seostada muusikaga. Ilmselge märk sellest, et igasugune muusika on selles "uues normaalsuses" ebanormaalseks kuulutatud.
Lauljad, pillimängijad ja teised muusikud – Teid süüakse välja, kui Te midagi ise ette ei võta!
Kirjutasin eile pikema artikli, mis koosnes erinevatest intervjuudest. Minu küsimustele vastasid Tõnis Mägi, Emil Rutiku, Silvia Ilves, Emma Johanna Lepasoo,Kaisa Virgebau jpt. Minu silmis hetkel ainsad julged kultuuriinimesed, kes julgevad oma näo ja nimega enda eest seista.
Täispikad intervjuud leiad minu loost: https://isalugu.blogspot.com/2021/05/suur-lugu-arvamust-avaldavad-tonis-magi.html
Tõnis Mägi ütles:
„Tänane uudis kaitseväe orkestri laiali saatmisest on ettevaatlikkusele kutsuv. Muusika on vaimne. Kaplan on vaimulik. Saadeti minema.
Hämmastav on see, et olulised kultuuri- ja muusikainimesed on pigem praeguse olukorraga nõus? Kuidas on see võimalik?
Kui ma vaatan viimaseid sündmusi Tallinnas, saan taaskord aru, et paraku enamus inimestest jätab kohale tulemata. Ei viitsita, pelgavad. Ei tea, kas laiskusest või orjameelsusest.“
Silvia Ilves ütles:
„Olen saanud paljudelt muusikutelt toetavaid kirju, kes südames kaasa elavad ning mõnes mõttes tuleb mõista, et paljud on maine kahjustamise hirmul ning kahjuks olen aru saanud, et meeleavaldustel osalemist ei peeta vajalikuks. Tegelikult aga on vaja praegu ühineda - kõik artistid, muusikud, näitlejad, südametunnistusega arstid, teadlased - kes on vabad mingisugustest äraostetud kokkulepetest - on oluline märku anda, et me ei ole selle kohutava riigivalitsemise süsteemiga nõus!
Kaitseväe orkestri koondamine on kohutav otsus, ent on raputanud palju kultuuri-inimesi. Julge riskida ning näidata, et hoolid! Mina elasin mingil hetkel üle keerulise hetke, kus tekkis muusikuna tõsiseid lahkarvamusi, ent praeguseks olen saanud hoopis toetajaid juurde! Muusika ühendab! Üks asi on kõike kodus ekraanilt jälgida, aga hoopis võimsamalt mõjub see, kui oled ise kohal muutustele kaasa panustamas.“
Kaisa Virgebau ütles:
„Eneseväljendus on kunsti kõige olulisem aspekt, kui sellele ka tõmmatakse piirid, siis mis Sulle, kui kujutava kunsti loojale või muusikule veel alles on jäänud? Need asjad on omavahel rangelt seotud ja sõnavabadus on püha.Nagu varem mainisin- see on pideva piiride nihutamise ja tajumise küsimus. Täna on sul veel see vabadus olemas ning sinu tänased otsused,teod ja ka tegemata jätmised kajastuvad sinu tulevikus. Minu isiklik tee ja otsus on nende vabaduste eest seista,sest ma tean,mille nimel ma seda teen ning millist tulevikku ma soovin luua.“
Emma Johanna Lepasoo sõnum:
„Ma mõistan, miks paljud muusikud on valinud pika pausi või olude sunnil lausa erialagi vahetanud või miks mõni väga tuntud muusik laulab avalikult oma rahastajate laulu - sest kaalul on terve järgmine hooaeg - kuid ma panen südamele, et praegu on see koht ajaloo lävel, kus tuleb kuulata oma südant ja otsida tõde!
Kui Sinu tõde on tulla meeleavaldusele, sest sa oled kodanikuna riivatud suurtest mängudest ja sa ei suuda vaikides pealt enam vaadata - tule ja väljenda end. Hoolimata hirmust, et mida keegi arvab vms. Ka mina olen kaotanud sõpru kahjuks sel teekonnal. Aga võitnud neid rohkem.
Muusikal on vägi ja mina ei kujutaks neid meeleavaldusi ette ilma kaunite helideta. Neid pole raske luua - isegi ühel laulul võib olla suur mõju - milleks siis karta?“
Igaüks muretseb ikka ainult oma tagumiku pärast
Minu jaoks kõige nukram on näha seda, kuidas nüüd läbi meedia võtavad sõna isikud, keda need viimaste päeavde otsused isiklikult puudutavad. Näiteks PPA orkestri dirigent kirjutab, et tegemist on kultuurigenotsiidiga. See on väga hea, et nüüd on ka tema aru saanud, kuid kahju sellest, et sõna võtab alles siis, kui tuli on kõrvetama hakanud ta enda taguotsa. Samas on need nukrad suunad levinud juba pikalt, kuid suuremaid väljaastumisi kultuuriinimeste poolelt ei ole üldse kuulda olnud.
Pigem naeruvääristatakse neid, kes on nüüdseks pikalt juba püüdnud neid sõnumeid avalikkusele saata. Meeleavalduste raames on pikisilmi oodatud, et ka muusikud kaasa lööksid, kuid enamasti on tulnud eitavad vastused. Mind siiralt huvitab, kas nüüd ehk tuleb ka selles osas mingi muutus?
Täna saatsin ise PPA orkestri juhatajale kirja, et arutada nendel teemadel. Huviga ootan, kas saan ka mingi vastuse või jääb ka see taas hüüdja hääleks kõrbes. Minu kindel seisukoht on selline, et ainult üheskoos suudavad inimesed tekitada muutusi - selleks peavad kõik ühiselt mõtlevad või tundvad inimesed koonduma ja koos leidma viisid ja lahendused muutuste loomiseks. Nii kaua kuni igaüks jääbki muretsema enda isikliku heaolu pärast, ei muutu midagi paremaks, vaid läheb kiirjoones ainult hullemaks.
Kus on aga kõik need tuntud lauljad/muusikud, kellest pole nüüd pea aasta midagi kuulda olnud?
15. mail toimunud meeleavalduste programmi osas võtsin ise ühendust mitmete muusikainimestega, et küsida, kas nad oleksid nõus välja astuma ja mõned laulud või muusikapalad esitama. Olen juba ise varasest noorusest hinnanud kõrgelt ansambel Terminaator tegemisi ja saatsin ka neile küsimuse, mis oli järgmine:
„Kirjutan eelkõige siin Jaagupile, sest temaga koos sõitsime ca 20 aastat tagasi kanuudega 7 päeva järjest ühel vahval üritusel ja jäi meelde seik, kus ühed noored olid pulli pärast võtnud kaasa Eesti NSV lipu ja Jaagupi patriootlikkus ei andnud rahu kuni ta selle lipu oli maha tõmmanud ja lõkkesse visanud.
Kuna hetkel on Eestis poliitiline seis päris hapuks läinud kogu selle koroona teema varjus ja ära kasutades tervishoiu teemat poliitika tegemiseks, siis 15. mail tehakse ilus suurem ja hästi läbimõeldud üritus Vabaduse platsis, kuhu otsitakse ka julgeid muusikuid, kes oleksid valmis välja astuma ja rahva ees ka mõned laulud/lood mängima.
Kas Terminaatoril on ehk piisavalt "mune", et tulla välja ja öelda otse rahvale, et see praegune ühiskonna lõhestamine ei ole õige suund? Ehk see pidev millegi pooldjate ja vastaste rõhutamine on niigi viinud meie väikese rahva juba omavahel tülli. Nüüd oleks vaja taas leida ühine keel ja meel.
Aru saada ja välja nõuda see, mis on tegelikult tõene ja arukas. Selline tagurpidine poliitika ei vii grammigi edasi. Pigem vastupidi.
Tänaseks on teada, et esinema tulevad ka Silvia Ilves ja Emma-Johanna Lepasoo, läbirääkimised käivad Tõnis Mäega ja mitmete teiste muusikutega. Lisaks on kõnedega tulemas välja mõned poliitikud, juristid, ettevõtluse esindajad jne.
Eesmärk on teha selline ilus ja hingeline koosviibimine, kus muusika vaheldub kõnedega ja kogu teemaks on rahvaühtsuse tõstmine, mis on viimasel aastal väga ära lagunenud, sest pidevalt on toimunud lõhestumine inimeste vahel (millegi pooldajad ja vastased, eestlased/venelased jne). Nüüd on aga soov ja plaan sellistest lõhestumistest üle saada ning rohkem tähelepanu juhtida sellele, et meil on väike riik, vähe rahvast ja äärmiselt ebaefektiivne eluviis on niimoodi olla veel lõhestunud.“
Läbi nende FB lehekülje tuli vastus, kus paluti kiri saata e-maili vahendusel. Saatsin kirja. Minu kirjale ei tulnud ühtegi vastust. Minu ainus kurb järeldus oli see, et kuigi pean Terminaatori lauludest väga lugu ja olen hinnanud kõrgelt nende tegemisi, siis on ka nemad jätkuvalt talveunes ja ei ole neil julgust tegelikult enda eest seista.
Lisaks suhtlesin veel ühe muusikuga, kes oli 80- ja 90ndatel väga tuntud ansambli koosseisus. Tema vastus mulle oli järgmine:
„Olen nõus, kuid mina paraku ei saa teha ainuisikuliselt neid otsuseid. Annan kodanikuna oma panuse selle diktatuurivalitsuse vastu, tehes annetusi SAPTK le ja olen ka EKRE valija aga bändi ma praegu selles küsimuses ühele lainele veel viia ei ole suutnud, aga töö käib :)“
Lisaks saatsin veel kirja välja ühele ansamblile, kes teevad väga head muusikat ja kellega olen pulmafotograafina mitmetes pulmades koostööd teinud – nendelt ei tulnud samuti ühtegi vastust.
Kultuur ongi suremas, sest kultuuriinimesed ise on valinud suitsiidi
Ma väga vabandan, et pean niimoodi karmilt ütlema, kuid selliselt näengi mina seda kõrvalt. Muusika on see, mis tuleb inimestel südamest. See tuleb sealt ka kõige keerulisemates olukordades ja me kõik teame, et väga paljud ja väga head laulud ja muusikapalad ongi kirjutatud just murtud südamete või muude keeruliste olukordade ajendil.
80ndate lõpus olid just muusikud need, kes suuresti vedasid meie rahvusriigi tärkamist ja ärkamist – siis olid ka keerulised ajad, oli rohkelt hirmu, oli südamevalu, oli lõhestumist, kuid mis on juhtunud nüüd 30 aastaga? Miks valivad muusikud lihtsalt hääbumise tee ja lasevad endale kõrge kaarega kraevahele soristada? Kus on Teie eneseväärikus? Kus on Teie tahe elada, musitseerida, järgida oma südant? Miks lasete end niimoodi kinni keerata?
Kus on need südamed, mis peaksid olema muusikat täis ja tahe näha oma muusika peegeldust publiku silmadest ja emotsioonidest? Kuhu on see kõik kadunud vaid ühe aastaga?
Kui arvate, et asjad lahenevad ja paranevad iseenesest, siis vaadake ringi ja mõelge veelkord. Tänaseks on maailm selline, et ellu jääb vaid see, kes ise enda eest seisab. Kui muusik ise välja ei astu, siis võib juba varakult ametit vahetada.
Samas mina näen, et hetkel on veel lootust. Kui vaid kultuuriinimesed ka ise lõpuks ärkaksid ja teeksid kasvõi ühe väikese sammu - kui me kõik koos neid samme teeme, siis jõuame ka lõpuks eesmärgini. Paigal seistes või tagurpidi liikudes ei jõua kunagi keegi pärale. Seda on korduvalt tõestatud.
Kallis muusik!
Kui see lugu Sind kõnetas, siis palun võta minuga ühendust. Me leiame koos lahendused - anna vaid endast märku ja astu ise see esimene väike samm. Meie selja taga on tänaseks juba palju inimesi, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel - selle nimel, et ei valitseks täiesti ebanormaalne "uus normaalsus", vaid püsima jääksid tõesed väärtused - õiglus, ausus, austus, armastus, mõistmine, julgus ja väärikus.Sinu elu, Sinu otsus, Sinu süda, Sinu vabadus! Mõtle sellele!
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis hiljuti panin üles ka oma isikliku pangakonto, kuhu head inimesed saavad teha ka mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html
Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar