Vahetult enne jõule sain minagi külge selle kurikuulsa viiruse. Kusjuures täpselt kuu aega enne seda olin veetnud nädal aega telgiga jäises talvises metsas, kus oli nii lund, vihma, külmakraade ja tormituuli. Ei olnud au isegi seal saada külge kergemat nohu, missest, et ööd olid külmad, pidevalt olid riided märjad jne.
Kaks kodust kiirtesti andsid kiirelt positiivse vastuse ja
nii panin end kirja Synlabi telki testimisele. Kusjuures ma ei teinud seda
ninakaudset PCR testi, vaid palusin ilusti muud võimalust ja pakuti lahkelt
test teha kurgukuristamisega. Järgmisel hommikul oli telefon punane, sest
Terviseameti robot üritas mind meeleheitlikult kätte saada. Seejärel helistas
ka Terviseameti töötaja ja see oli mul vist seni kõige mõistlikum ja viisakam
suhtlemine selle kahtlase suure riigiametiga. Ega neil seal eriti midagi väga
asjalikku rääkida ega küsida olnudki, sest mul ei olnud midagi erilist viga.
Vahelduva eduga oli minimaalne palavik, selline haige enesetunne või
palavikutunne, nohu ja mõnevõrra valutavad lihased/liigesed. Enam Terviseamet
ei küsi ka kontaktsete kohta, vaid ainus soovitus oli võtta ühendust
perearstiga, et nad siis õigel hetkel lõpetaksid haigusloo ja saaksin ka
vormistada endale selle kõige ajuvabama dokumendi – covid passi.
Kogu haiguse kulg oligi täpselt samasugune – ma ei lasknud
ülemäära oma elu sellest mõjutada – toimetasin edasi, käisin väljas, lükkasin
lund, koristasin kodu, töötlesin pilte, mis oli viimase kuuga fotosessioonidelt
kogunenud. Ma ei tarbinud mitte ühtegi apteegiravimit, vaid ainus, mida võtsin,
olid korralikud C-vitamiini annused, mida manustasin iga tunni-paari tagant ja
kord päevas lisaks D-vitamiini ja tsinki, jõin palju teed ja tarbisin vett.
Vitamiine olin tarbinud igapäevaselt juba oktoobrist alates. Seega teadsin, et
mu immuunsus on tugev ja mul polegi midagi karta.
Kuskil 4-5 päeval kadus täielikult lõhna- ja maitsemeel, mis
oli paar päeva täiesti kadunud ja siis hakkas see vaheldumisi käima.
Hommikukohvi lõhna ega maitset ei tundud, aga juba õhtul olid meeled taas
olemas. See käis niimoodi veel kuskil nädal aega. Mul ei olnud isegi mitte
köha, veidi küll oli kurk valus ja veidi kähe. Olgem ausad – selliseid sümptome
on kogenud vist iga eestlane väga mitmeid kordi oma elus.
Mitte vaktsineerida oli õige otsus
Oma otsuse haiguse läbi põdeda olin langetanud juba väga
ammu, aga mul ei olnud au seda varem külge saada, kuigi olin olnud 3-4 korral
kokkupuutes haigega, aga mulle ei olnud see varem külge hakanud. Seega ei olnud
ma saanud olla ka varasemalt haigusekandjaks ja seetõttu olekski olnud
maskikandmine minu puhul täiesti põhjendamatu. Samuti on see ka nüüd
põhjendamatu, sest olen nüüdsest ju immuunne ja seega ei saa ma ka seda haigust
kanda ega levitada.
Ei ole ma ka vaktsineeritud ja päris otse öeldes, siis
oleksin pidanud olema ikka lausrumal, et sellise väikese ja kerge haiguse
pärast lasta endasse süstida mingit kahtlast vedelikku, mis poleks ka mitte
kuidagi andnud kindlust mitte haigestuda. Vaktsiini teine argument – haiguse kergemini
põdemine. No see haigus oli niigi kerge ja seega ei olnud ka see argument
kuidagi veenev. Olen igati rahul oma otsusega ja soovitan seda ka kõikidele
teistele, kellel on tervis muidu korras, immuunsus kõrge ja kes hoolitsevad
enda füüsilise ja vaimse tervise eest. Näiteks suve lõpus põdesid haiguse läbi
minu vanemad, kes samuti vaktsineerimata. Nad on ca 70a vanused ja põdesid
haigust 7-10 päeva. Neil olid küll mõnevõrra raskemad sümptomid, kui minul, aga
ometigi ei midagi ülimat kriitilist. Pea kuu aega hiljem võtsid juba koos
päikest Kanaarisaartel ja nüüd mõned kuud hiljem elavad rahulikult edasi oma
igapäevast elu.
Seega julgen küll öelda, et ma ei soovita vaktsineerimist
neil, kellel on muidu tugev tervis ja hoolitsevad enda immuunsuse eest. Eriti
nüüd, kui käib surve kolmanda vaktsiinidoosi süstimiseks, mis üsna peatselt
saab neljandaks ja siis viiendaks ja ilmselt ühel hetkel muutub
matemaatikatunnist tuttavaks lõpmatuse märgiks kuni lõpuks ainsaks kehavedelikuks
ongi see kahtlane aine, mida meil ju ametliku definitsiooni järgi ei „sunnita“
manustama, vaid seda mitte tehes lihtsalt kaotavad inimesed armastatud töö,
sissetuleku, võimaluse liikuda ringi avalikus ruumis jne. Einoh…jõudu neile,
kes on valinud selle süstlasõltuvuse teekonna. Eriti jõudu neile, kes ka peale
kolmandat süsti saavad ikkagi haiguse külge ja ka siis ei mõista, et neid on
eriti haledalt lohku tõmmatud. Peab ikka olema päris rumal, et mitte seda mõista
– aga kui vaadata veidi sotsiaalmeedias ringi, siis tõdeme ju selgelt, et neid
nõrgamõistuslikke ongi meeletult palju. Päris nukker ikka küll, aga vähemalt
tänaseks ongi teada, et Siim Kallase prognoos oli üsngi korrektne – ca 70%
rahvastikust ongi lauslollid. Kurb, aga tõsi.
Ei olegi tegelikult lauslolle 70% - tunduvalt vähem on :)
Kontrollisin selle viimase numbri siiski üle ja sain teada,
et tänase seisuga on“ Kogu Eesti elanikkonna hõlmatus kahe vaktsiinidoosiga on
61,5%“. Nende hulgas on ka mitmeid neid, kes tõesti tegid süstid algselt
kergeuskselt ja ka need, kes allusid survestamisele. Seega tuleb välja, et Siim
Kallase prognoos oli ikkagi tugevalt ülehinnatud. Julgen arvata, et naiivseid on õnneks siiski vähemuses – alla 50% kindlasti.
Nende hulka kuuluvad ka enamus neist, kes igapäevaselt
veedavad oma aega mõnes sellises facebooki grupis nagu „Valguse võit“ või miskid "uhhuud" ja
kirjutavad seal kümneid kommentaare päevas, jälgivad silmad punnis peas igat
Varro Vooglaiu või Elvis Braueri postitust ning siis üksteise võidu kirjutavad
kokku halenaljakaid valust vaevatud tekste seal.
Ma ise küll selle grupi postitusi enam õnneks ei näe, sest
peale seda, kui mõni aeg tagasi kirjutasin sinna paar viisakat kommentaari,
siis mind blokeeriti sealt koheselt. Mis ongi hea – tunduvalt lihtsam on nii
elada. Miks ma aga taaskord neist veidrikest kirjutan? Aga seepärast, et
peale eilset postitust, mille teemaks oli „Rahu, ainult rahu…“, siis mulle
saadeti mitmed ekraanipildid, kus seal grupis tõmmati koheselt minu postitus ja
minu isik taas jututeemaks. Naerda sain palju, sest päris mitu ajugeeniust seal
arutlesid, kuidas ma küll vaatasin telgis nädal aega sülearvutist filme ilma,
et aku oleks vahepeal tühjaks saanud.
Totu-gruppide "arukatele"
Ma nüüd lahendan ära nende mõistatuse, et nad ei peaks oma
viimast ajurakku selle teema peale ära kulutama. Arvuti aku pidas vastu napilt ühe
filmi ja siis oli vaja seda laadida. Laadisin arvutit auto aku pealt –
tegelikult on mu matkavarustuses selline adapter, mille üks ots käib
sigaretisüütajasse ja teises otsas on täiesti normaalne pistikupesa, kuhu
ühendasin pikenduskaabli, millega sain lausa telgis elektrit kasutada. See
adapter on küll piiratud võimsusega ja seega saab seda kasutada vaid arvuti või
telefoni laadimiseks. Saaks muidugi ka mingit lampi kasutada, aga mul ei olnud
ühtegi sellist lampi kaasas. Negatiivne osa ka see, et kogu laadimisprotsessi
ajal peab autol mootor töötama ja kütust kulus üksjagu palju niimoodi.
Mis aga puudutab neid tuhandet või paarituhandet inimest,
kes istuvad seal suurejoonelise nimega „Valguse võit“ labaste mõnitajate
grupis, siis sinna on kogunenud kahte tüüpi isikud. Ühed ongi valust vaevatud
katkise sisemaailmaga inimesed, kelle elu koosnebki vaid teiste inimeste elude
kommenteerimisest, mõnitamisest ja nöökimisest. Ise peavad end aga ülimalt
hoolivateks ja korralikeks kodanikeks. Teised on aga varikontode alla varjunud
ilmselt kõrged ametnikud või riigisektoris olevad provokaatorid, kes siis
oskuslikult manipuleerivad ja provotseerivad teemasid, et hoida pidevalt suunda
just neile sobivatele teemadele. Eks nad teavad ise väga hästi, kellest jutt
käib. Nad käivad ka järjekindlalt lugemas nii minu blogi, kui ka mistahes muud
samalaadset kirjateost, hoiavad pilku peal nii Elvise, Varro, Rea ja Kaari
postitustel ning ongi siiani igapäevaselt aktiivselt tegevuses sellega, et läbi
sotsiaalmeedia oma narratiivi peale suruda.
Minu hinnangul üsna nukker elu niiviisi tegutseda, aga
paistab, et isikutele endale meeldib ja saavad sellest teatava naudingu. Ei ole
minu asi hinnata, kas selline orientatsioon on päris terve või mitte J
Küll aga kindel on see, et kõige lihtsam osa kogu selles
paari aasta jooksul olnud teemades ongi see koroona ise. Terve organismiga
inimesel, kes oma tervise eest hoolitseb, ongi tegemist väga lihtsa ja tavalise
haigusega, mille kõige hullemaks osaks ongi nohu, mis kestab ca nädal aega
järjest. Palju hullem on aga see vaimse puudujäägi viirus, millega on nakatunud
väga paljud sarisüstijad, ametnikud ja riigijuhid, kes siiani püüavad ühest nohust
kujundada üleriikliku paanikat.
Lõpetuseks veidi numbreid ka võrreldes eelmise aastaga:
6. jaanuaril 2021
Tehti 5528 testi, positiivseid 723 – haiglaravil 402 patsienti
6. jaanuaril 2022
Tehti 8758 testi, positiivseid 1643 – haiglaravil 229 patsienti
Lihtne järeldus. Täpselt aasta hiljem testitakse rohkem, postitiivseid üle kahe korra enam, aga haiglaravil pea kaks korda vähem patsiente. Järelikult on haigus kas neli korda kergem või siis esitatud numbritel pole eriti midagi tõega pistmist.
Veel lihtsam järeldus – vaimselt terved inimesed põevad
selle haiguse läbi, saavad immuunsuse, elavad rahulikult oma elu edasi.
Vaimselt nõrgad inimesed jooksevad suures hirmus täpselt nii mitu korda aastas
süstla otsa, kui valitus neid käsib ja ikkagi põevad haiguse läbi ja levitavad
seda veel ka edasigi. Tänaseks on see ju täiesti avalik info, mis ei ole kellegi
jaoks enam ei saladus ega vandenõuteooria ega isegi mitte esoteerikute kullakallis
teavet, mis pärit nende säravalt kristallkuulilt.
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis alljärgnevalt leiad konto andmed, kuhu head inimesed saavad teha mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html
Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar