Olen nüüd mõnda aega mõtisklenud ja isegi alustanud kirjutamist, kuid see on ikka ja jälle katki jäänud. Teen nüüd siis järgmise katse üle pika aja oma mõtted kirja panna.
Oktoobri lõpus jõudsin seisu, kus olin justkui selleks ajaks kõik välja öelnud, oli tekkinud küllastumine kogu sellest jamast, mis oli hakanud mõjutama mu enda sisemist rahu või isegi otse öeldes tundsin, kuidas see hullus oli tõmmanud mind niivõrd kaasa, et sisemisest rahust polnudki enam suurt midagi järele jäänud.
Lisaks jõudsin arusaamisele, et mul polnudki enam kellelegi tegelikult kirjutada. Polnud enam sihtgruppi, kellele välja tuua kalkulatsioone, mis näitaksid, kuidas meedia kaudu või mõne ametkonna kaudu tegeletakse järjepidevate andmetega manipuleerimistega. Sihtgrupp oli kadunud seetõttu, et olid ühed inimesed, kes nägid seda kõike niigi läbi ja teadsid isegi juba täpselt, mis toimus. Teine seltskond olid aga need, kes on siiani kõik oma meeled sulgenud ja ei soovigi midagi kuulda ega teada sellest, mis peaks igale mõtlevale inimesele olema niigi ilmselge. Tegemist ongi silmaklappidega inimestega, kes teadlikult valetavadki iseendale ja teevad kõike selleks, et mitte näha ega kuulda.
Seetõttu lõpetasin kirjutamise ja võtsin aja endale ja oma perele. Ka pereelu oli selleks hetkeks juba suhteliselt kriitilises seisus. Vajasin muutust ja kiiresti. Vajasin aega, et astuda samm lavalt maha ja vaadata kõike kõrvalt – ka iseennast.
Novembri viimase nädala veetsin ihuüksi telgiga talvises metsas ühe kauni järve ääres, kus veetsin 6 ööd ja 7 päeva. Ainsaks kaaslaseks üks põnev raamat, mis rääkis vaimsusest, alternatiivsest ravitsemisest, kvantfüüsikast, teispoolsusest, dimensoonidest jne. Lisaks oli mul kaasas ka arvuti, kust sain pikkadel pimedatel õhtutel jäiselt külmas telgis veidi filme vaadata.
Kogu see füüsiline pool ei olnud minu jaoks eriline väljakutse – teha lõket, ehitada endale katusealune, kõik söögid lõkkel, iga päev leiutada uusi võimalusi, kuidas öösel paremini sooja saada jne. Polnud isegi probleemiks lõkkel vett soojendada, end keset lumist metsa poolpaljaks koorida ja siis seal niiviisi pesta. Minu jaoks oli keeruline pool just see iseendaga hakkama saamine – oma mõtete ja tunnetega toimetulek veetes täiesti üksi metsas terve nädala. Kõige raskem hetk oli päeval kella 3-4 ajal, kus päike loojus ja algas järjekordne pikk ja pime aeg. See oli aeg, kus ei suutnud isegi näha mõne meetri kaugusel olevaid puid, ei saanud jalutada matkarajal ega veeta aega kala püüdes. Oligi ainult ühel kohal istumine ja oma mõtete ja tunnetega olemine.
Küll aga andis see nädal metsas mõnevõrra selgust ja sain mitmetes teemades enda sees taas rahu tagasi. Mõistsin selgelt, et senine pidev võitlemine oli olnud küll justkui õilis ja vajalik, kuid ometigi oli see olnud langemine oma vastase tasandile. Kui meie valitsus ja ametkond käituvad nagu koolikiusajad, kelle peamiseks sooviks on enda sisemist valu ja negatiivsust üle kanda teistele, siis nendega samal tasandil võitlemine annabki neile just sellise tulemuse nagu nad ootavad. Inimesed võtavadki omaks kogu selle vihkamise, hirmu, negatiivsuse ja eemalduvad kõige olulisemast – rahust, positiivsusest ja enda sisemistest väärtustest. Just see ongi ju see, mida need satanistlikud psühhopaadid soovivad – külvata võimalikult palju negatiivsust. Nendele aitavad kaasa suurepäraselt need lamedate ajudega inimesed, kes koonduvad erinevatesse facebooki gruppidesse, mille nimedes küll miskit „uhhuud“ vms.
Need inimesed veedavad tunde ja päevi sellega, et mõnitada, naeruvääristada ja tegelikult lihtlabaselt küberkiusata teisi inimesi, aga samal ajal pidades endid ülimalt hoolivateks ja headeks inimesteks, kelle elus on kõik super-hästi. Kuigi elementaarne loogika tekitab küsimuse, kas ühe inimese elus on ikka kõik hästi, kui ta tegeleb iga päev tundide viisi sellistes gruppides teiste mõnitamisega?
Meie praeguse valitsuse, ametkonna ja selliste inimeste ühistegevus loobki pidevalt rohkelt negatiivsust, mis levibki hullemini, kui mistahes viirus. Nende ainsaks eesmärgiks on enda sees olevat valu levitada ja luua seda negatiivsust ka teistes. Meie otsustada on, kas laseme sellel kõigel enda rahu hävitada ja kas soovime ise selle negatiivsusega kaasa minna või mitte. Kui hakkame võitlema ja selle võitluse käigus unustame ära, mis on tegelikult meie jaoks oluline ja mis on eesmärk, siis annamegi käest need kõige suuremad trumbid, mis meil on.
Meie suurimaks trumbiks ongi positiivsus, empaatia, sisemine rahu, optimism. Ühe kiusliku inimese kõige suuremaks tagasilöögiks on see, kui ta ei suuda teist inimest endast välja viia. Kui selline inimene paneb välja kõik oma negatiivsuse, kiuslikkuse ja pahatahtlikkuse, aga teine seisab kindlalt, rahumeelselt, on heas tujus ning ei mõistab, et ta ei pea valima sama madalat tasandit, siis sellega saamegi muuta end nö kuulikindlaks.
Jah, see toob kaasa selle, et kiusaja muutub veelgi kurjemaks, sest ta ei suuda oma eesmärki saavutada, aga ühel hetkel peab ka tema tegema enda sees otsuse – kas muuta ennast ja oma käitumist või ise uppuda enda valusse. See ongi juba ainult tema enda otsustada – meie võitlus ei muuda seda kuidagi. Pigem on meil võimalik olla leidlikud, et selles hullus maailmas ikkagi leida viisid edukalt hakkama saada ja püsida positiivsetena. See on kõige parem, mida saame enda jaoks teha. Loomulikult kokku hoida, toetada teineteist ja jääda iseendaks oma parimates omadustes.
* * * * * *
Püüan peatselt kirja panna pikemalt oma kogemusest elada nädal aega talvises külmas metsas telgiga. Selle nädala kõige suuremaks plussiks oli see, et seal ei olnud ühtegi negatiivset uudist, ei olnud mingeid piiranguid, ei olnud jaburaid nõudeid, polnud maske – oli mõnusalt rahulik ja igas mõttes naturaalne olemine. Päris elu ja päris maailm. Tõeline puhkus keset seda hullust, mis tuli koheselt tagasi, kui astusin ühel päeval sisse kaubanduskeskuse uksest, sest mul oli vaja sõita korraks linna, et juurde hankida mõned tekid, grilli jaoks gaasiballoon jms.
Sellest kõigest aga mõnes järgnevas loos juba pikemalt. Lisaks kirjutan ka sellest, kuidas nüüd jõulude aeg lõpuks sain ka ise selle koroona läbi põetud – ei võtnud ühtegi tabletti ega tarbinud ka mingit muud medikamenti. Ainult puhtad vitamiinid, teed ja korralik toitumine. Polnud see haigus ka midagi hullu – kümmekond aastat tagasi põdesin tuulerõugeid ja ütlen ausalt, et see kogemus tookord oli kordades hullem. Ka viis aastat tagasi keset suve läbipõetud viiruslik kopsupõletik oli kordades hullem, kui see ülepaisutatud koroona nüüd. Seekordse haiguse kõige karmim hetk oli see, kui oli 37,3 palavik, nõrk enesetunne, nohu ja valutavad liigesed. Sama kogemust olen elus korduvalt ka varem kogenud – näiteks siis, kui lapsepõlves külmetushaigusi põdesin. Ei midagi uut ega hirmsat.
Annan endast parima, et kõigest nüüd järgemööda kirjutama hakata.
Jääge kuuldele ja peamine – püsige positiivsed, optimistlikud, leidlikud ja leidke endas üles rahu. See on parim, mida saame hetkel koos teha – lisaks toetada neid, kes vajavad abi.
Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis alljärgnevalt leiad konto andmed, kuhu head inimesed saavad teha mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.
Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html
Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:
Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019
Selgitusse: "Blogi toetus"
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.
https://www.facebook.com/isalugu
Loo autor: Tarvo Alev
Kommentaarid
Postita kommentaar