Valgustkartev vandenõu paljastatud – riiklikult varjatakse suurt tõde!

Jah, selline pealkiri tänasele postitusele. Teadlikult mõtlesin selle välja, et juhtida tähelepanu teemale, kuidas ajakirjandus igapäevaselt toimib ja mismoodi inimesed valivad, mida lugeda ja mida mitte. Täpselt selliste odavate trikkidega lollitatakse igapäevaselt inimesi vaid selleks, et keegi saaks teenida kasumit või siis hoopis tähelepanu eemale juhtida sellest, mis tegelikult valgust kardab.

Olen teinud oma blogisse erinevaid postitusi – neid, kus räägin sellest, kuidas inimestel endal on võimalik enda tervisega tegeleda, oma elujärge parandada, oma elu korrastada ja paremaks muuta. Lisaks olen kirjutanud ka teemadel, mis puudutavad meie haridus- või tervishoiusüsteemi, meediat ja kuidas toimub hämamine või valetamine.

Just need viimased teemad pakuvad inimestele palju rohkem huvi ja loetavus on tunduvalt suurem. Eriti veel, kui postituse pealkiri on mingis osas provotseeriv. Eks see on loomulikult ka mõistetav, et tänases ühiskonnas, kus infotulv on meeletu, siis selekteeritaksegi teemad välja pealkirja alusel.

Küll aga on minu jaoks murettekitav see, et ka sisu osas selekteeritakse välja need teemad, mida on lihtsam ja mugavam endale omaks võtta, kus ei peaks iseendale otsa vaatama ja saaks vaid pealiskaudset kinnitust sellele, et alati on kõiges süüdi keegi teine. Kui isegi toon välja asjaolud, kuidas terviseteemades algab kõik meist endist ja selle asemel, et otsida pidevalt süüdlast väljast poolt võiks üldse lõpetada pideva süüdistamise. Ei ole keegi süüdi – pole valitsus, pole jumal, pole EKRE ega tegelikult pole ka meie ise. Keegi polegi süüdi. Olen seda ka varasemalt kirjutanud, et süüdistamisega ei jõua mujale, kui surnud ringi.

Iga süüdlase otsimisega jõuame välja vähemalt kolme järgmise süüdlaseni ja sealt omakorda jälle uute süüdlasteni. Iga kord jõuame välja arusaamisele, et see süüdlane ei ole ise tegelikult süüdi, sest omakorda on uued tegelased või tegurid, kellel võib süüd leida. See jada on lõputu. Kõige lihtsam on lõpetada süüdistamine ja aru saada, et tuleks hakata mõistma. Ennekõike iseennest ja seda, et meie maailm on suuresti selline nagu selle ise loome. Kui tahta muutust, siis muutus algab ennekõike meist enestest.

Sellest olen nüüdseks kirjutanud päris korduvalt. Erinevates teemades ja erinevatelt külgedelt. Minu jaoks kurb on aga see, et ka minu kirjutiste osas on tegelikku mõistmist üsna vähe ja isegi kui hetkeks tekibki inimestes arusaamine, siis see üsna kiirelt ununeb ja liigutakse edasi endistviisi oma harjumustele kohaselt.

Kui nüüd tulla tagasi selle postituse pealkirja juurde ja vaadata seda, mis toimub meie ajakirjanduses, siis on paralleel ju väga otsene. Vahet ei ole, kes on riigi valitsemise juures, siis suur osa rahvast on pidevalt süüdistaval seisukohal. Pole ühtegi asja, millega rahul oldaks, aga on kümneid asjaolusid, milles leitakse vigu. See sama tendents on ka valitsuses endas, poliitikas üldse, presidendi kõnedes ja mistahes riiklikus organis. Kui see algab kõik riigi tasandil ülevalt peale, siis ei saagi ju väga loota, et rahvas kuidagi teistmoodi käituks või mõtleks.

Kuigi mul on väga hea meel tõdeda, et on ka piisavalt suur hulk inimesi, kes tänaseks elavad teistmoodi ja kes mõistavad olukorda teisiti. Just mõistmine ongi asja võti. Mõistmine ei tähenda heakskiitmist, vaid mõistmine tähendab olukorrast arusaamist. Kõike ja kõiki on võimalik mõista. Mõista seda, et ükski inimene ei vali teadlikult seda, kuhu ta sünnib, millisesse riiki, millisesse rahvusesse, millisesse perekonda või millise nahavärviga. Iga inimese edasine elu sõltub algselt tema perest ja olukorrast, kus ta kasvab ja areneb ning sellest, mida ta sealt omaks võtab. Täiskasvanuks saades saab ta hakata tegema enda eest ise otsuseid, kuid seal on väga tugevad mõjutused sellel, mis teda ümbritses lapseeas.

Kui inimene seda suudab hakata mõistma, siis on ta juba väga suure sammu astunud. Sealt edasi võiks mõista seda, et ta ei saa süüdistada kedagi, sest ei olnud süüdi ta vanemad, milliseks neid kasvatati ja pole süüdi maailmakord, mis parajasti kehtis. Pole süüdi ka meie valitsus, ajakirjandus ega ükski süsteem. Lõpuks on see meie enda otsustada, mille me omaks võtame ja millele ise energiat anname.

Hetkel on tendets selles suunas, et energiat saab selline infotulv, kus on midagi paljastavat, shokeerivat, ärritavat või salajast. See kõik annab mõistusele võimaluse tegeleda nö mitteolulisega ja hoida tähelepanu eemal sellelt, mis on meie jaoks raske ja keeruline, kuid ometi nii oluline. Mõelge nüüd ise olukorrale, kus satute näiteks kuskile metsa või rabasse, kus pole netilevi, pole igapäevast mahukat infot, vaid olete vaid ise üksinda koos oma mõtete, tunnete ja kõige selle sisemisega, mida igapäevaselt endaga kaasas tassite. Kui saabub öö, siis kaob ära ka valgus ja võimalus silmadega infot juurde hankida. Alles jääbki vaid kõik see sisemine. Pole enam võimalust iseenda eest kuskile põgeneda. Millised mõtted siis võimust võtavad? Millised tunded tekivad?

Olen vaadanud saadet „Üksi“, kus inimesed lähevad pikaks ajaks üksinda loodusesse ja peavad seal hakkama saama ja ellu jääma. Kes kõige kauem vastu peab, see võidab kopsaka preemia. Nad peavad ise ehitama endale eluaseme, hankima toitu jne. Toon selle saate välja, sest seal on väga hästi näha, kuidas mitmed inimesed murduvad päris kiirelt. Probleemiks pole midagi füüsilist, vaid nad ei suuda toime tulla iseendaga – allasurutud tunded tulevad esile ja nende vaimne pool lööb kõikuma.

See on ilmselge näide sellest, kus peituvad tegelikud probleemid ja mis inimesi õigupoolest vaevab. Oma sisult ei tundu ju midagi keerulist – lihtsalt olla looduses, teha vaid igapäevaseid toimetusi – otsida süüa, teha lõket sooja saamiseks, ehitada varjualune jne. Mingis osas justkui unelmate puhkus. Eks muidugi on see kõik üsna kurnav ja kui tekivad toiduta päevad ning ilmad lähevad külmaks, siis on see ka füüsiliselt raske. Muus osas on aga valdavalt vaimne kurnatus.

Meie mõistus ongi see, mis meie enda elu keeruliseks muudab. Mõistus tahab meid hoida pidevalt eemal sellest, mis meile tegelikult vajalik on. Mõistus justkui püüab kaitsa sellega, et püsiksime selles turvalises väikeses kastis, kus oleme harjunud olema. Ei astuks oma mugavusstsoonist sammugi välja, sest seal väljas on ju teadmatus ja see on hirmutav. Ka vaatamine enda sisse on kastist välja astumine ja see on veel eriti hirmus, sest me ei tea, mis me sealt leida võime. Väga raske on alla suruda enda ego ja hakata iseendale tunnistama, et meis peitub nii palju esmapilgul negatiivseid asjaolusid.

Tulles tagasi teksti alguse juurde ja vaadates postituse pealkirja, siis kui paljud suudavad endale tunnistada, et „jah, ka mina olen paljuski pealiskaudne inimene ja raiskan aega mõtetutele artiklitele vaid selleks, et oma uudishimu rahuldada selle asemel, et ära teha midagi palju olulisemat“. Mina ise tunnistan küll, et iga kord, kui pilk mõnda sellist artiklit silmab, siis tärkab koheselt see vajadus minna uudistama. Kuigi ma üldjuhul tean juba ette, mis seal on ja kuidas sellega astun sammu eemale kõigest olulisest.

Vabandan ka koheselt kõikide lugejate ees, et täna sellise pealkirja ja looga välja tulin. Küll aga saan sellest teatava ülevaate oma lugejate eelistuse osas. Luban, et ma edaspidi rohkem selliseid populistlikke odavaid trikke ei tee.

Nüüd aga lõpetuseks paluksin Sinult teenet – kui Sa jõudsid lugemisega siiani, siis sooviksin huviga teada, kui paljud üldse kogu selle teksti lõpuni lugesid. Kui Sa ei pea seda paljuks, siis ehk kirjutad fb lehele postituse alla kommentaari kasvõi lihtsalt infoga „lugesin läbi“. Selle põhjal saaksin infot, kui mitmed inimesed lugesid vaid pealkirja, kuid kui teema läks sügavamaks, siis loobuti :)

Ehk siis see, millest algselt kirjutasin ja millele tahtsin oma postitusega tähelepanu juhtida.

Kommenteeri või jaga oma mõtteid blogi Facebooki lehel:

https://www.facebook.com/isalugu/ 

Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"