Otse ja ausalt sellest, kui seisime perega vastamisi relvastatud kiirreageerijatega

 

Mõned päevad tagasi avaldasin loo sellest, kuidas seisime perega silmitsi Eesti Politsei kiirreageerijate ja muude nende relvastatud ametnikega, kes olid saadetud suurte jõududega vanalinnas asuvat kinnist veganklubi läbi vaatama ja seal viibinud isikuid tõenäoliselt hirmutama.

Enne loo avaldamist oli mul valik, kas vaikida kogu see vahejuhtum maha ja seeläbi kaitsta enda peret ja ka ennast väga ebameeldivate arvamusavalduste ja laimu eest või järgida oma südametunnistust, et see lugu avaldada. Tuua olukord päevavalgele, et sellest tõstatuks laiem diskussioon, miks üldse selline olukord sai tekkida, kes selle korraldas ja mida tegelikult üritati saavutada. Minu kõige suurem eesmärk oli tagada, et mitte kunagi enam ei saaks korduda sellised vahejuhtumid.

Seetõttu langetasin otsuse, et teen loo avalikuks teades, et on rohkelt inimesi, kes ei suuda mõista, kes näevad olukorda hoopis teisiti, kes ei oma üldse ettekujutust sellest, et ka inimestel on oma õigused, mis on nii juriidilised, kui ka sisemised, vaimsed ja põhimõttelised, mis põhinevad sellistel väärtustel, mida ehk sõnades ongi keeruline kirjeldada.

Tänaseks on läinud nii nagu ma isegi eeldasin – on neid südame ja õiglustundega, kes tõesti mõistavad ja on suur hulk neid, kes isegi ei soovi mõista, ei süvene, ei mõtle kaasa ja ainult pinnapealselt asuvad andma labaseid ja isegi vulgaarseid kommentaare.

 

Miks viisime oma lapse siis sinna?

See on üks peamine argument, millele toetutakse. Kuigi ma pole saanud veel mitte üheltki inimeselt vastust, kuhu siis võib last kaasa võtta ja kuhu mitte. Meie läksime oma lapsega Tallinna Vanalinna kõige tagumises nurgas asuvasse veganklubisse, sest tõesti lapsel oligi pissihäda, soovis juua, oli veidi külm. Kuna teadsin, et selline koht on olemas ja ma tõsimeeli arvasingi, et see koht on ka juriidiliselt juba saanud klubistaatuse, sest de facto täitis ta juba mõnda aega kõiki neid tingimusi.

Jah, sellel päeval eelnevalt viibisime Toompeal, kus oli koos ca 50 inimest, kes olid väga rahumeelsed ja toimusid mitmed ühes laulmised, mille kohta olen avaldanud ka videomaterjalid. Laulsime koos selliseid laule nagu „Meil aia-äärne tänavas“, „Kunglarahvas“, „Kui mina alles noor veel olin“, „Põgene vaba laps“ jne. Kas väike hulk inimesi, kes koos laulavad selliseid südamlikke ja tähenduslikke laule, on siis koht, kus ei võiks koos lapsega viibida?

Kohal olid ka politseinikud – ilusti ja viisakalt. Ühe väga tähendusliku pilguga politseinikuga vaatasime pikalt tõtt ja ainuüksi sellest pilgust võis välja lugeda, et talle läks väga korda see, mida me seal tegime. Tema silmad laulsid kaasa ja mul oli äärmiselt kahju, et ta on sattunud sellisesse olukorda, kus tema ameti maine on tallatud jalge alla tänu kõrgetele ülemustele või poliitikutele, kes ei julge tunnistada oma seotust kogu toimuvaga.

Siin ka paar videot, kust igaüks saab oma silmaga veenduda, kas meeleavaldused olid rahva poolelt rahumeelsed või mitte.

Video meeleavalduste 9. päevalt Toompeal

Video 13. aprillist mõni tund enne klubis toimunud vahejuhtumit.

Lugemissoovitused: 

Lastega käidi meelt avaldamas ka laulva revolutsiooni ajal

Kõige vägevam sõdalane on see, kes langetab mõõga iseendas

Väide: "Aga Te ju teadsite, et see kohvik on riskiga koht?"

Ma teadsin vaid seda, et mõni päev enne seda oli tõesti olnud seal politseioperatsioon, mis lahenes ja olin enam kui kindel, et probleem sai lahendatud ja midagi sellist enam ei kordu. Mul ei olnud ühtegi alust arvata või uskuda midagi teistsugust.

Lõpuks taandub küsimus ikkagi sellele, kes siis tegelikult tekitas ohtliku olukorra? Kas ca 13 väga rahumeelset inimest, kelle hulgas rohkelt naisi, pensionärid, väike laps, kes me kõik olime seal lukustatud uksega klubis lihtsalt rahulikult istumas ja puhkamas või sinna kohale tulnud suured politseijõud, kelle hulgas ka 1-2 bussitäit kiirreageerijaid täies relvastuses kaasas sidumisvahendid jms.

Meil on ca 32 aasta tagune mälestus läbi aegade ilmselt kõige suuremast meeleavaldusest nimega Balti kett, kus kõrvuti seisid vanaemad, vanaisad, mehed, lapsed ja ka emad, kellel olid süles rinnalapsed. Tookord oli reaalne oht seista silmitsi ühe maailma kõige võimsama sõjaväega, kus olid nii tankid, kui väga karmid muud relvad. Kas keegi julgeb võtta sõna ja kritiseerida ka seal seisnud emasid, miks nad küll võtsid kaasa oma lapsed sinna? Kas keegi julgeb teha väite, et nendelt emadelt oleks pidanud lapsed ära võtma? Aga just selliseid arvamusi minu pere poole hetkel pillutakse.

Toon veel ühe paralleeli. Meil on meedias olnud rohkelt juttu seksuaalsest ahistamisest. Kas ühel kaunil naisterahval on õigus panna selga lühem seelik või on see teadlik provokatsioon selleks, et mõni meesterahvas teeks kohatuid märkusi või lausa asuks füüsiliselt käperdama neiu jalgu või muid kehaosasid? Kas julgete öelda, et süüdi on see naisterahvas, et miks ta siis ise provotseerib selliselt? Või on probleem ikka selles, et selles osas on kurjategijaks see mees, kes ei suuda end kontrollida? Kas samas paralleelis olime tõesti süüdi selles, et läksime sinna klubisse põhjustel, mille eespool välja tõin?

 

Miks ei võinud lasta enda isikut tuvastada?

Jah, võibolla oleks pidanud tõesti alluma nendele ebaseaduslikele korraldustele isikute poolt, kes ei järginud ise seadust, ei esitanud oma töötõendit vastavalt samale Korrakaitseseadusele, millest ise terve aeg rääkisid, kuid ei osanud mainida ühtegi punkti seadusest. Ehk oleks tõesti pidanud esitama oma ID kaardi, kuigi ei osatud välja tuua ühtegi selget rikkumist või ohutegurit, milleks on politseinikel kohustus vastavalt seadusele.

Ehk oleks tõesti pidanud ulatama dokumendi, kui öeldi, et vaja samastada isik, kuid tegelikult tegeleti andmete kogumise ja nende edastamisega kolmandatele isikutele. See kõik on selgelt väljaloetav ka videost – see on seal olemas. Vaata ja kuula tähelepanelikult.

Juhin tähelepanu, et isikusamasuse tuvastamine on vaid see, et dokumendil oleva pildi ja isku näo järgi saaks kontrollida, kellega on tegemist. Isiku tuvastamise juurde ei kuulu andmete kopeerimine ega edastamine kolmandatele isikutele.

Kindlasti oleks olnud lihtsam mul esitada dokumendid nende ebaseaduslike korralduste alusel, kuid minul tekkis küsimus – kui kaua me peame selliselt lömitama? Kui kaua kannatama sellist vaimset vägivalda, kus mundrimehed suurte jõududega tegelevad seaduse rikkumisega? Kus on see piir, kust keegi enam edasi ei lähe ja ütleb selgelt „NÜÜD AITAB!“. Minu jaoks oli see piir just seal veganklubis.

 

Miks see video on monteeritud?

 Seda küsimust küsitakse palju. Jah, saan aru, et tervikvideot oleks hea näha ja seda näevadki kõik vajalikud asjaosalised, kes on seotud kohtuprotsessiga, mis sellest kõigest nüüd alguse sai. Küll aga oli algset materjali väga palju ja see oleks olnud liialt mahukas. Sai välja jäetud sellised nö tühjad kaadrid, mis ei andnud edasi sisulist informatsiooni. Lisaks jäid välja mitmed sellised kaadrid, mis sisaldasid inimeste isiklikke delikaatseid andmeid. Nendel põhjustel on osa materjalist välja lõigatud, aga siiski on kõik allesjäänu audentne ja pole ju midagi muudetud.

Videosse jäid sisse ka sellised kaadrid, kus on näha need hetked, kus mu enda närvikava on juba viimase piiri peal ja ei jäta minust süvenemata vaatajale just kuigi adekvaatset muljet. Ma ju tean seda, aga see võiks ju näidata, et mul ei olnud soovi tegelikkust varjata. Muidugi oleks lihtsam olnud sellised kaadrid välja lõigata, kuid ma ei teinud seda. Seegi peaks ju midagi ütlema, eks?

Jah, mu närvikava oligi päris serva peal, sest ma polnud kunagi varem olnud situatsioonis, kus mu naine on lapsega eemal (õues), tema süles on meie väike tütar ja siis kiirreageerijad suured tugevad relvastatud mehed tirivad mu naist füüsiliselt, püüavad tema sülest haarata meie väikest tütart.

Mind hoiti samal ajal klubis sees füüsilislt kinni – kaks kiirreageerijat seisis ukse ees, samal ajal mitu muud politseinikku korrutasid masinlikult oma mantrat. Minu soovile väljuda ei tuldud vastu, missest, et kõik see toimus eraterritooriumil. Müts maha sellise isa ees, kes tõesti suudaks säärases olukorras jääda absoluutselt rahulikuks ja kaalutlevaks, kelle pulss ei tõuse üldse ka siis, kui tema naine, kelle süles väike tütar, hüüab appi. Minu närvikava andis siis tõesti järele, kuid siiski talitsesin ennast. Ma ei väljunud ju siiski kontrolli alt, lahendasin olukorra sõnade ja kavalusega. Järelikult ikkagi oli ratsionaalne mõtlemine säilinud.

 

Mis saab edasi?

Olen kõik materjalid edastanud Tsiviilalliansile, kes koostab suuremat kohtuhagi, kuhu koondavad kokku suurema hulga viimaste nädalate olukorrad ja kannatajad, kes jäid selle suure poliitilise võitluse hammasrataste vahele. Kui sealtkaudu selgub, et ei peaks mingil põhjusel abi saama, siis alustan kohtuteed omal käel otsides väga korraliku advokaadibüroo, kes mind esindab.

Lisaks ilmus ühe ennasttäis blogija väga sarkastiline ja halvustav kirjateos, mis on kirjutatud ilmselt kadedusest, pahatahtlikkusest ja õelusest, et võita selle loo pealt kiiret kuulsust ning samal ajal saab rahuldada enda sisemised probleemid läbi kellegi teise ründamise. Olen selle isiku poole pöördunud ja palunud lõpetada selline tegevus, kuid vastuseks sain vaid üleoleva kommentaari.

Hetkel kaalun, kas alustan selles osas ka eraldi kohtuprotsessi, sest näen, et sellist ebaõiglust ei tohiks keegi tolereerida. Kui mina midagi ette ei võta, kes siis võtab? Järgmiseks on ohver keegi teine ja siis kolmas.

Selline kohtuprotsess on kulukas ja seetõttu kaalungi, kas seda teed alustan, sest raha ei kasva ju puu otsas ja pean mõtlema ka sellele, kuidas hakkama saada ja pere toita järgmisel ja ülejärgmisel kuul. Ainuüksi tänu viimaste nädalatega tekkisid Toompeal käimisega mitmed suured kulud – näiteks auto parkimisele kulus ca 200€ suurune kulu. Kaalun võimalust, kas kasutada Teie abi ja küsides toetust – ehk sellises vormis, kui arvate, et oleks kindlasti vaja, et selline ebaõiglus tuleb ära lahendada, siis toetate mind ja kui leiate, et võiks jätta olukorra nii nagu on, siis ei toeta. Võime sellel teemal arutleda ka minu blogi Facebooki seinal selle artikli all kommentaarides.

 

Mis mu hinges toimub?

Eilse päeva lõpus tegime Toompeal vestlusringi, kus kasutasime vanade indiaanlaste väga head viisi kasutades vestluseset, mis käis ringi-ratast käest kätte ja see, kelle käes ese, sai rääkida ja teised kuulasid. Kui kõik öeldud, siis sai teatepulga anda edasi järgmisele.

Mina kasutasin seal võimalust ja väljendasin seda, mis on minu südamel ja hingel. Tõin välja selle valu, mida nüüd endaga kaasas kannan, mis tekkis kõigest sellest, mida nägin oma silmaga viimastel nädalatel. See valu, mida tundsin nähes seda ebaõiglust, kuidas täiesti süütud ja kaitsetud inimesed said tunda nii füüsilist- kui ka vaimset vägivalda, alandust ja võimu kuritarvitamisest meie oma riigi korrakaitsjate poolt. Mu sees on siiani veel väga suur valu sellest olukorrast seal veganklubis, kus olukorra keskmes oli mu väike 3-aastane tütar. Seda valu on võimatu sõnadesse panna ja kirjeldada. Kuid ma saan selle ära anda – oli võimalus juba eile ära anda, kuid ma ootan veel veidi. Ehk selguvad need isikud, kes selle olukorra tegelikult põhjustasid ja siis saan selle valu anda neile tagasi. See on ju tegelikult nende valu, mille nad väevõimuga minusse suunasid. Ma annan selle neile tagasi – mitte vägivaldselt, vaid armastusega. Ma tean, et väga paljud ei suuda seda viimast lauset mõista, kuid õnneks tean, et kõikidel on võimalus õppida ja areneda.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Kuna tegutsen selle blogi osas vaid annetuste toel, siis hiljuti panin üles ka oma isikliku pangakonto, kuhu head inimesed saavad teha ka mulle toetusi, kes arvavad, et minu tehtav panus on oluline ja väärib ka mõningast tasustamist.

Pikemalt sellest: https://isalugu.blogspot.com/2021/03/kas-ka-minu-tegevus-oleks-tasustamist.html

Kui oled selle läbi lugenud ja tunned või arvad, et soovid anda oma panuse minu tegevusse, siis kordan siin oma konto andmeid:

Tarvo Alev
EE79 1010 0104 5829 6019

Selgitusse: "Blogi toetus" 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Kui soovid saada kiiremini infot, uutest blogis ilmuvatest lugudest, siis mine blogi facebooki lehele ja märgi see meeldivaks või hakka jälgima, siis saad järgmisel korral koheselt teada, kui olen avaldanud uue loo.

https://www.facebook.com/isalugu

Loo autor: Tarvo Alev