„Lamemaalane“ on tänaseks enesekindla, vaba ja julge inimese autiitel.

 

Kanal 2 eetris ilmus hiljuti saade „ESSE“, mis oli küll üles ehitatud labasele mõnitamisele, alandamisele ja naeruvääristamisele eesotsas saatejuhiga. Saatejuht kutsus üheks külaliseks ka Hando Tõnumaa, keda ta soovis selgelt naeruvääritada kasutades juba legendiks saanud „lamemaalase“ tiitlit, kuid minu hinnangul kukkus välja täpselt vastupidi.

Hakkasin veidi juurdlema selle üle, kuidas Hando Tõnumaa on suutnud mõne aastaga oma „Lameda maa“ teooriaga luua niivõrd imelise väljendi nagu „lamemaalane“. Selle väljendi autoriks ei ole küll tema ise, vaid pigem on see loodud kitsarinnaliste ja kibestunud inimeste poolt, kes selliselt soovisid teisi inimesi alandada ja mõnitada. See on aga haledalt läbi kukkunud tänaseks.

Ka sealses saates oli Hando oma tavapärases positiivses, enesekindlas ja uhkes olekus. Mees, kes julgeb mõelda teisiti, olla teistsugune, jääda endale kindlaks, ütelda välja, mida mõtleb ja tunneb ning seeläbi olles läbinisti positiivne ja alati naerusuine. Kui paljud meist saavad öelda, et on sama tugevad ja kindlad? Mitte just paljud. Eriti praegusel ajal, kus naeru ja tegelikku positiivsust (mitte seda, mida loendatakse tuhandete kaupa testidega) levib meil niivõrd vähe, siis on Hando isik nagu päikesekiir keset halli varakevadet.

Seetõttu on tänaseks saanud mõistest „lamemaalane“ pigem oma peaga mõtleva, enesekindla ja positiivse inimese sümbol. Kuigi mitmed kibestunud, madalama intelligentsi ja enesekindlusega inimesed ei saa sellest veel oma rumalusest aru, sest nad on terve elu püüdnud kramplikult kuuluda halli massi ja seeläbi surunud alla oma enda „mina“, on negatiivsetest allasurutud tunnetest vaevatud ja seeläbi tegelikult väga õnnetud, siis on vaid aja küsimus, millal suurem osa inimestest saavad aru. Mõistavad, et ajad on muutunud ja tänaseks päevaks on väärikas ja tugev inimene see, kes julgeb olla tema ise. Julgeb mõelda teisiti, erineda hallist massist ning ei näe enam vajadust teiste sabas sörkida, vaid sirge selja, püstise pea ja uhke naeratusega sammub omal jalal ja enda valitud rajal.

Ka on teada ammu tõde, et sealt, kus lõppeb mugavustsoon, algab tegelik imeline maailm. Kui inimene iga päev lõhub enda ümber kammitsevaid piire, siis on ta vaba ja seal peitub õnnelikkus. Julge pole mitte see, kes ei tunne hirmu, vaid julge on see, kes tunnistab ja vaatab oma hirmudele otsa ning ületab neid. Eriti sellele vabadust piiravale hirmule „mida teised minust arvavad“. Kui inimene ei lase end häirida teiste arvamusest, vaid järgib oma südant ja sisetunnet, on ta seeläbi äärmiselt tugev isiksus ning tal on vabadus olla just see, kes ta tegelikult on.

Ma tunnistan, et mina ei ole veel nii vaba ja julge, kui seda on Hando Tõnumaa, kuid positiivse ja julge eluviisi poolest vaatan teda austusega. Seega julgen öelda suurima kindlusega, et mul on au kuuluda „lamemaalaste“ ridadesse, mis on nüüd saanud hoopis uue tähenduse. Kutsun üles ka teisi olema „lamemaalased“, sest see on palju positiivsem ja vabam, kui ebamõistlikest piirangutest kammitsetud kitsarinnalisus.

Kui ka Sina tunned, et oled juba vaba või teel sellele, siis tule ja anna endast märku minu blogi facebooki lehel: https://www.facebook.com/isalugu

Autor: Tarvo Alev