Tõeline mees vs keskmine mees vs pool-emane mees

Lubasin kirjutada meestest ja meeste tundemaailmast ning emotsioonidest. Enne kui seda teen, siis postitan siia taas ühe 3a taguse artikli, mille siis kirjutasin ja mis ka avalikult ilmus.
See artikkel oli lähtuvalt nendest kommentaaridest, mida mehed jagasid avalikult minu esimese artikli all. Võtsin sealt ühe kommentaari ning analüüsisin ja lahkasin seda. Head lugemist:

Tõeline mees vs keskmine mees vs pool-emane mees.
“Jube hakkab, kui lugeda selliseid poolemaseid artikleid mehe sulest.”
Sellise lause leidsin enda artilki alt kommentaare lugedes. Tõenäoliselt mõtlevad nii paljud mehed – eriti need, kes käivad naisteka lehel artikleid lugemas ja siis kommenteerivad seal ja üritavad jätta muljet, et nemad ongi need tegelikud ainsad ja õiged alfaisased. Mehed, kes arvavad teadvat, mis on mehisus, kes arvavad, et tõeline mees on selline suur, tugev, kindlameelne ja kes ei tunne kunagi mingeid õrnu tundeid, kes ei karda midagi. Jõudsin kohani, et selline mees ei karda midagi. Kas see on aga tõsi? Kas selles ülalolevas lauses ei ole mitte peidus hirm – “jube hakkab”? See on ju otsene vihje hirmule. Hirm kaotada mehelikkust, kui mõni mees suudab ka tunda ja tundeid välja näidata. Kõige esmasem hirm, mille genereerib mehe ego. Praegusel juhul tundis üks mees end puudutatuna ja ilmselt hirmu ainuüksi sellest, et mina kirjutasin sellise artikli. Kui ta on aga nii tugev, enesekindel ja kartmatu, siis mis teda ikkagi tegelikult puudutas niivõrd, et tundis vajadust sellise kommentaari kirjutada? Kas siiski mingi hirm seetõttu, et keegi julges kõigutada tema maailmapilti?
Nüüd aga tekib küsimus, kui see mehine mees tegelikult kardab, kuidas ta saab siis samaaegselt olla julge ja ensekindel? Minu jaoks tekkis just konfliktne olukord. Milline mees siis ikkagi tegelikult on mehine? Kas see mees, kes kardab midagi, aga eitab seda või hoopis see mees, kes julgeb näidata, et ta on ka inimene – tal on ka tunded? Kas julgus jääda iseendaks, olla see, kes sa hinges tegelikult oled ja mitte lasta heidutada sellest, mida teised arvavad, on kuidagi nõrkuse märk? Kas selline mees on siis pool-emane?
See teema püstitus annab tegelikult nii paljudele küsimustele ja probleemidele vastused. Nii suhetes kui ka mitmetes muudes ühiskondlikes teemades. Kohtun ja suhtlen pidevalt päris paljude inimestega ning üsna tihti kuulen sellest, kuidas suhetes on probleemid seepärast, et mehed ei suuda end avada, ei suuda tunnistada elementaarseid hirme või kõige lihtsamaid tundeid. Kes leiab lahenduse alkoholist, kes mingitest muudest sõltuvustest. Nad on terve oma elu elanud teadmisega: “mehed ei nuta, mehed peavad tugevad olema”. Nad on terve elu pidanud alla suruma kõige elementaarsemaid tundeid, mida hinges tahaks, aga ei tohi tunda, sest ühiskond ei luba. Olen kuulnud sellest, kuidas nende enda naised nimetavad neid mehi kivinäoks – täiesti tundetuteks meesteks. Üsna lihtne on selgitada, miks see nii on ja kust see tuleb. Eks ikka ühiskonnast, nõuka-aegsest või veelgi kaugemast pärandist, kus ei tohtinudki grammigi nõrkust välja näidata. Koolieast, kus poiste seas käib pidev ego-tasandil võitlemine, kes on ikkagi see kõige kõvem mees, mis kandub edasi ka täiskasvanuikka, eeskuju oma isast, vanaisast jne.
Palju olulisem küsimus on aga selles, kuhu see lõpuks välja viib ja milline üks tõeline mees siis tegelikult olla võiks. Ma tunnistan ausalt, et olin ka ise üks selline “kivinägu” – päris mitmeid aastaid lausa. Kuni ühel hetkel jõudis kohale arusaam, kui võlts see tegelikult on. Terve elu esineda ja näidelda, et paista välja tugevam ning enesekindlam. Pidevalt alla suruda seda, mis tegelikult hingest tuleb – eitada seda ka iseendale nii, et sellega kaasnesid lõpuks lausa terviseprobleemid. Ma ei lubanud olla endal see, kes ma tegelikult olen – lihtsalt inimene. Kui laps sünnib siia ilma, vahet ei ole, kas poiss või tüdruk, siis sündimise hetkel nutavad nad mõlemad. Nutavad ka lapsena – mõlematel on tunded ja see ei ole kuidagi soost tingitud.Suuremaks kasvades tekib aga kuskilt kinnisidee, et mehed peavad lõpetama tundmise. Nutta ei tohi, kurbust tunda ei tohi, hirmu tunda ei tohi – isegi ülemäära rõõmu tunda ei tohi. Muidu ei paista piisavalt tugev ja mehine välja.
See ongi välja viinud olukorrani, kus ei lubata endal olla need, kes tegelikult hinges ollakse. Eitatakse enda tegelikku olemust. Etendatakse mingeid rolle – päevast päeva ja nii läbi elu. Paljud mehed isegi ei tea, kes nad tegelikult on. Nad isegi ei tea, mis nende sees toimub. Kuidas siis peaksid saama eksisteerida õnnelikud ja harmoonilised suhted kui üks osapool on keegi, kes ta tegelikult pole? Kuidas peaks üks suhe saama üldse toimida, kui seal on juba algusest peale nii palju teesklemist ja valetamist? Kuidas peaks ühiskonnas lahenema alkoholiprobleemid kui elame eituses? Vägivallaga seotud probleemid? Isegi koolivägivald saab alguse üsnagi samast punktist.
Pole midagi raskemat kui vaadata iseendale otsa ja hakata tunnistama seda, et ma olen kõigest inimene – koos kõikide positiivsete ja negatiivsete tunnetega, koos hirmudega. Meis kõigis on hirmud – uskuge mind. Need hirmud on kohati suuremad kui esialgu arvata oskame ja need juhivad meie elu pidevalt. Peamisteks hirmudeks tänapäeval ongi see, mida teised arvavad – kui ma olen see, kes ma tegelikult olen, siis ehk peetakse mind nõrgaks - pool-emaseks. Mida arvavad minust sõbrad, töökaaslased ja perekond kui ma lõpetan näitlemise? Elataksegi pidevas hirmus ja läbi selle hirmu muudkui külvatakse ühiskonda juurde seda võltsi näilikku mehelikkust. Minnaksegi ja puhtalt oma hirmust kirjutataksegi kommentaar, mis kinnitaks endale ja teistele seda valet, mille sees elatakse. Peaasi, et ei peaks tõele otsa vaatama.
Endale otsa vaatamine ja tõe tunnistamine on aga ainus võti selleks, kuidas saada vabaks, kuidas hakata lõpuks ometi elama ja elust tegelikult rõõmu tundma. See ei ole lihtne, pigem vastupidi. Algus on vägagi keeruline ja raske. Me oleme harjunud nägema ja kritiseerima teisi, kuid näha iseennast ja kritiseerida ennast on kordades keerulisem. Minu soovitus oleks võtta väike samm korraga – hakka märkama seda, mis Sinu sees tegelikult toimub. Juhul kui see praegune artikkel läheb Sulle korda – näiteks ärritud ja mõtled: “mis paganama ila see siia kokku kirjutatud on?”, siis vaata korraks endasse ja küsi: “miks see mulle korda läks, miks ma tegelikult ärritusin?”. Kõige sagedasem tunne, mida tuntakse on ärritus või viha, kuid enamasti ei teata seda, et viha kui sellist sisuliselt ei olegi olemas, sest viha taga peitub alati mingi muu tunne – kurbus, süü, häbi vms. Kui endale on keelatud aga selliste tunnete tundmine, siis väljendubki lõpuks see pimeda vihana. Alusta sellest, et lihtsalt märka, mis Su sees tegelikult toimub. Hakka märkama seda kui palju Sa endale kogu aeg valetad ja kuidas eitad seda, kes Sa tegelikult oled. Küsi endalt pidevalt küsimusi: “miks ma hetkel nii reageerisin? Miks ma tegelikult ärritusin? Miks see teema mulle korda läks? Mida ma tegelikult kardan?” Ma luban, et üsna peagi hakkad märkama väikseid positiivseid tulemusi, mis Su elu paremuse poole muutma hakkavad. Ühel päeval ehk isegi märkad, kuidas Sa ka ise oled tegelikult pool-emane ja see on palju vabam ja ehedam kui olla kramplikult võlts-isane.

Kommentaarid