Uue elukorralduse 9. päev

Tänane päev algas sellega, et sõitsin pojale järele, käisime temaga koos poes, mis on alati üsna huvitav tegevus, sest ta on tänaseks 3a ja 9kuu vanune ning tal on alati väga palju jutustada, oma mõtteid ja väga kindlaid soove. Näiteks poes püüab ta muudkui mind veenda asjades, mida kindlasti vaja osta oleks. Tegemist pole üldsegi mingite maiustustega talle endale, vaid erinevad toidu- ja kodukaubad, mida tema arvates kindlasti hädasti vaja oleks. Ja kui mitte mulle endale, siis tema emme kodus on neist asjadest ikka kohe väga suur puudus. Täna õnnestus tal mind veenda selles, et tal oleks ühte mänguautode komplekti vaja. Suutsin küll tema algse valiku osas läbirääkimisi pidades jõuda sellest kolm korda soodsama lahenduseni. Mu poeg on tõsine autode fanaatik. Kui me autoga sõidame, siis ta jälgib pingsalt liikluses toimuvat ja tal ei jää märkamata ükski veoauto, traktor või buss. Samuti teab ta juba pea kõiki automarke peast ja tunneb need ka liikluses ära. Seetõttu ei ole mul kahju talle ka vahel mõnda mänguautot osta, sest ta tõesti mängib nendega ja tegemist pole selliste asjadega, mis kiirelt kuskil kastis oma koha leiavad.

Poest edasi suundusime koju. Autoga väravast sisse sõites on tekkinud juba selline traditsioon, et poeg avab ühe värava poole, mina teise. Seejärel tuleb ta mulle põlve peale ja kahe peale rooli keerates sõidame autoga hoovi. Tuppa jõudes võtame ära esmalt tema õueriided ja enamasti selleks ajaks, kui mina olen oma riided ja jalanõud ära võtnud ning ka tema riided puu peale paigutanud, siis tema on juba suutnud pool elutoa põrandat mänguasju täis laduda ja on tõsiselt oma mängu süvenenud. Ainus, mis tal puudu on, olen mina, et ma temaga koos seal mängiksin, mida ma ka väga tihti temaga koos teen.

Käisin sellel sügisel ühel väga heal lapsevanemate koolitusel, mis oli iganädalane ja kestis septembrist detsembrini. Koolitusprogrammiks “Minu imelised aastad”, kus keskenduti lastele, kelle vanusevahemik 3-8 ja teemadeks mängimine, erinevate probleemide lahendamine, lapsevanemate enda käitumine, erinevad juhendamised jne. Grupis käisid lapsevanemad koos või siis eraldi. Kokku oli meid seal vist 14 inimest ja ma igati kiidan seda koolitust – info oli väga kasulik, väga praktiline, grupp oli väga meeldiv ning kõik grupis toimunud arutelud samuti väga asjalikud. Kellel vähegi võimalik, see võiks selles koolituses osaleda. Julgen igati soovitada.

Kirjutan seda seetõttu, et üks osa, millele koolitusel keskenduti, oli mängimine lapsega, mis peaks olema lapse poolt juhitud. See on üks asi, milles avastasin, et olin juba enne koolitust kõik väga õigesti teinud, sest olen pojaga mängides lasknud alati temal otsustada ja juhtida. Ka legodega mängides olen alati suunanud teda selleks, et inspiratsioon tuleks tema poolt ja lasknud tal endal välja mõelda, mida ja kuidas ta soovib ehitada.

Tänaseks on see mäng aga muutunud kohati veidi koomiliseks, sest nüüd on ta väga teadlik, et tema dikteerib kogu mängukäiku. Seega ütleb ta täpselt, millise autoga mina võin või ei või mängida, kust auto sõidab, mida teeb, millal katki läheb, millal on taas terve jne. Olukord on muidugi erinev siis, kui on vaja uut lego kokku panna või midagi keerukamat teha, siis kipub see juhtimine ja juhendamine ikka rohkem minu käes olema. Ma olen aga väga rahul, et mu 3 aastasel pojal on juba piisavalt iseseisvust ja oma loomingulist mõtlemist ja fantaasiat, et suudab selliselt mänge ise välja mõelda, leiutab sinna muudkui uusi asju juurde, ehitab ka legost oma loominguga autosid, garaaže või järelkärusid. Mul on kogemus mängida tunduvalt vanemate lastega, kellel pole olnud pooltki nii palju fantaasiat ja pealehakkamist ning selles osas on taas põhjust uhkust tunda, et mu lapsega on mitmeid asju väga õigesti tehtud.

Mängides lendab aeg kiirelt ja üsna peatselt jõudis kätte lõunasöögiaeg ning sellele järgnes lõunauinak. Kuna mu pojal on veidi probleeme olnud minu kodus magamisega, siis täna otsustasin veeta kogu selle aja tema kõrval (arvutis samal ajal tööd tehes), et ta saaks tunda end turvaliselt ja ehk nii laheneb see siin magamise teema juba peatselt. Poeg on mul olnud juba väiksest peale väga suur magaja. Tal pole üldse probleemiks magada päeval 2-3 tundi järjest. Tänane uinak oli natuke üle kahe tunni.

Õhtuse osa päevast veetsime taas tehes erinevaid toredaid tegevusi. Mul oli vaja oma stuudios kokku pakkida jõulustuudio temaatika – palusin pojalt abi ja ta on õnneks alati olnud selline, et tuleb rõõmuga appi ja tunneb end selle juures ju ka tähtsana ning vajatuna. Koristasime ja pakkisime seal koos pea 1,5 tundi, millest muidugi päris suur osa ajast kulus mul tolmuimeja remontimisele ning puhastamisele. Saime aga koos töö ilusti tehtud ning sellele järgnes telerist multika vaatamine. Võite juba isegi aimata, mis multika mu poeg välja valis – loomulikult “Autod”, missest, et ta on seda multikat oma paarkümmend korda juba kindlasti näinud, aga ometi kui teen talle ettepaneku multika vaatamiseks, siis on see tema ainus ja kindel valik. Küll aga valib kolme erineva osa vahel.

Uus asi, mis tema multika vaatamisse ja mängimisse lisandunud on, et mingil hetkel kargab ta püsti, paneb multika pausile ja siis soovib kiirelt minna põrandale oma mänguautode juurde, et minuga koos läbi mängida see stseen, mida ta just telerist nägi. Nii ma siis vaatasingi temaga koos multikat ja iga kord kui jõudsin süveneda, siis tuli see pausi koht ja oma kümmekond minutit nähtu kordamist seda ise läbi mängides.

Uusi toredaid mänge ja soove on tal tekkinud veelgi. Näiteks avastas ta hiljuti minu fotostuudiost väikese lastele mõeldud kitarri ja nüüd on mäng, kus tema “mängib” kitarri ja siis mina pean laulma ning siis vahetame rolle. Või siis täna tegi ta mulle oma pool tundi mustkunsti, kus imeväel kaotas ära vannitoa käterätiku. Ma pidin küll oma kolm minutit teise suunda vaatama ja ei tohtinud piiluda – kuulsin vaid meeletut askeldamist, aga kui siis sain loa ümber keerata, siis uskuge või mitte – rätik oli tõesti kadunud. Seepeale ma siis otsisin seda nii kraanikausist, poti tagant, vannist, vannikardina tagant jne. Täiesti uskumatu oli see, et poleks osanud isegi aimata, et tema särgi alt punnitav kühm osutuski lõpuks maagiliselt kadunud käterätiks. Talle endale tegi kogu see protsess aga nii meeletult nalja. Seetõttu mängisimegi seda oma kümme korda järjest läbi. Selle mängu käigus suutsin isegi habeme ära ajada, mis pole mul kunagi veel nii kaua aega võtnud ja nii tükeldatud tegevus olnud.

Veel oli tore seik tänases päevas see, kuidas ta püüdis mulle järjekindlalt selgeks teha ühte muusikapala, mida emme talle kodus pidevalt ette mängib. Selle muusikapala kirjelduseks oli see, et seal on siniste silmadega tädid ja onu ning laulu sõnadeks on “seppen-seppen” – vähemalt selliselt sain mina aru. Mõistsin, et tegemist peab olema mingi võõrakeelse looga. Poeg oleks ise selle teema unustanud, aga minu uudishimu ei andnud rahu ja lõpuks saatsin lapse emale sõnumi ja küsisin, mis looga võiks tegemist olla. Sain vastuseks, et Pentatonix “Duft punk”. Olin seda pala küll ise ka varasemalt kuulnud, aga kui nüüd süvenesin videosse, siis tõesti on seal lauljad väga erksiniste silmadega. Kuigi seda “seppen-seppen” sõnumit ma ei suutnud loost tabada.

Selliselt meie päev koos mööduski ja nüüdseks on hambad pestud ja ta on minu kõrval peaaegu uinunud. Vahepeal veel natuke vahetab asendit või piilub silmanurgast, mida ma teen. Minu jaoks algas "minu aeg", mis andis võimaluse ka see päevakirjeldus kirja panna ja nüüd saan mitmed tööasjad veel ette võtta.