Kuna nendes päevades on nii palju huvitavaid seiku, põnevaid olukordi ja rohkelt tegevust, siis tundub tagasi vaadates see aeg nii pikk – kuigi tegemist oli reaalselt kõigest kolme päevaga. Inimese mõistus on selliselt ehitatud, et kui meie elu on põnev ja täis uusi olukordi, seiklusi ja aktiivsust, siis justkui mahuks ühte päeva palju rohkem tegevusi. Kui selliselt veeta paar päeva, siis tagantjärele vaadates tundub see aeg palju pikem. Samas kui elada väga rutiinset elu, kus päevad on samasugused ning ühed ja samad toimetused muudkui korduvad, siis me mõistus ei registreeri neid ja selliselt justkui lähebki elu kiirelt mööda. Seetõttu tundub lapsepõlv palju pikem ja vanemaks saades hakkab aeg justkui kiiremini liikuma. On ju palju inimesi, kes ütlevad, et viimased viis või kümme aastat on märkamatult möödunud.
Meie endi teha on see, kuidas aeg möödub – kas nii, et igas päevas ja hetkes on rohkelt elamusi või selliselt, et kõik ongi rutiinne. Seda saab mõjutada oluliselt ka läbi selle, kuidas ise otsustame neid päevi vaadata ja hinnata.
Kui ma mõni nädal tagasi mõtlesin ette sellise olukorra peale, mis nüüd oli – olen üksi kahe väikese lapsega, siis tundsin hirmu. Tegemist oli ju minu jaoks uue olukorraga, sest polnud enne olnud niimoodi pikad päevad täiesti üksi koos lastega. Kartsin, kuidas ma ikkagi hakkama saan. Kuigi ma teadsin, et saan kõigega hakkama, siis hirmul on väga tugev jõud ja teatav kahtlus puges ikkagi hinge. Nüüd siis sain seda olukorda reaalsuses kogeda ja ma ütlen täiesti ausalt ja veendunult, et ma nautisin iga hetke viimaste päevade juures. Mida rohkem ma olen nüüdseks veetnud aega lastega koos, seda enam ma tunnen rõõmu sellest ajast. Nendes päevades on nii palju väikeseid detaile, mis pakuvad rohkelt positiivseid emotsioone. Iga korraga tunnen end kindlamalt ja selle tõttu ka vabamalt.
Lisaks olen jälginud oma lapsi ja täheldanud, et laste pealt on väga palju õppida. Just selles osas, kuidas nad oma emotsioone väljendavad ja neid endast läbi lasevad. Nad ei varja midagi, vaid on igas hetkes kohal ja väljendavad täpselt seda, mida parajasti tunnevad – täiesti siiralt. Kui meie, täiskasvanud, suudaksime olla sama moodi hetkes kohal ja mitte mõelda pidevalt minevikule või elada tulevikus ning samal ajal oma emotsioone siiralt väljendada, siis annaks see juurde nii palju positiivsust ja vabadust. Usun, et näeksime maailma siis hoopis teise pilguga.
Mu poeg väljendab aeg-ajalt oma kurbust selliselt, et mossitab ja suunurgad on suunatud allapoole, on vaikselt omaette ja keeruline on aru saada, millest see täpselt tingitud on. Nüüd olen hakanud rakendama selles olukorras tema tunnete peegeldamist. Kirjeldan talle seda, mida ma näen – ütlen talle, et näen, et ta on kurb ja õnnetu ning ei oska võib-olla selle emotsiooniga hakkama saada. Ütlen, et mulle tundub, et ta tahaks nutta ja kinnitan talle, et kurb olemine ja nutmine on täiesti normaalsed asjad ja kõik inimesed tunnevad vahel nii. Seepeale ongi poeg paaril korral puhkenud nutma, mis kestab tal kõigest 1-2 minutit. Seejärel tuleb ronib mulle sülle, kallistab ja täiesti märkamatult hakkab rääkima mingist teemast, mis teda huvitab. Ta elas selle emotsiooni läbi, lasi selle endast välja ning meeleolu muutus üsna kiirelt. Kui ma ise olen kasvanud mingis osas teadmisega, et “mehed ei nuta”, siis oma laste puhul rakendan just seda lähenemist, et kõik emotsioonid ongi üks osa meist ja need kõik on lubatud. Praeguseks näen juba nii palju märke sellest, et olen õigel teel. Sama oluline on seda kõike rakendada ka enda puhul, sest veelgi enam, kui see, mida lastele räägime, on nende jaoks oluline, mida me neile ette näitame ja kuidas ise käitume.
Valdavalt on aga päevad täis naeru ja väikseid nalju ja lapselikke “lollitamisi”. Püüan ka ise sellega kaasa minna ja lasen endaski välja “sisemise lapse”. Mida rohkem seda teen, seda enam tunnen end vaba ja õnnelikuna. Sellisel hetkel tekib küsimus, miks me täiskasvanud oleme kogu aeg kramplikult "suured" ja tõsised – miks me üldse mingil hetkel oma elus teeme otsuse muuta vaatenurka elule ja muudame end? Kas see tegelikult on ikka vajalik? Kui igat päeva võttagi selliselt, et lubame endale lapsemeelsust, aga tehes siiski neid vajalikke toimetusi ja järgides endale võetud kohustusi, kuid seda ilma nende tõsiste ja murettekitavate mõteteta, siis ehk ei tundu elu enam rutiinse, raske või kurnavana.
Mina ei koge kuidagi seda, et päevad lastega oleksid rutiinsed. Näiteks viimase kolme päeva sisse mahtusid jalutuskäigud, kus tütar magas vankris ja poeg istus kelgul ning kui laps vankris uinunud oli, siis käisime pojaga kelgumäel ning mänguväljakul. Istusime seal mängurongis nii, et kordamööda oli üks meist reisija ja teine rongijuht ning loetlesime ette peatusenimesid, mille kahepeale suutsime meelde tuletada. Kodus vahelduvad ärkvel oldud ajad ühe ja teise lapse uinakutega, kus ma siis tegelen parajasti selle lapsega, kes on ärkvel. Nende vanusevahe on hetkel veel selline, et mängud on kohati erinevad ja seega kohandun küll ühe ja küll siis teise tegevustega. On aga juba ka neid tegevusi, kus nad koos teevad teineteisele nalja ja siis koos naeravad. Eilse päeva veetsin tütrega kahekesi ja esmalt tegin pika jalutuskäigu, mille lõpetuseks jõudsin oma tuttava juurde, kus veetsin lapsega paar tundi. Sealt jälle jalutuskäik koduni ja siis õhtune uinak lapsega. Minu jaoks on küll vahelduvaid tegevusi ja aktiivsust piisavalt palju, et mitte kuidagi tunda rutiinsust. Õhtuks oleme koos lastega kõik nii väsinud, et magamaminek on kõikidel mõistlikul ajal. Minul küll on veel kiire kodukoristus ja osad töö asjad, kuid olen püüdnud need nüüd võimalikult kiiresti teha, sest enam ei jaksa kuidagi kella 1-2 öösel üleval olla.
Olen laste osas teinud tähelepaneku, et kõik tegevused sujuvad lihtsamalt, kui need on tehtud mänguliselt ja lõbusalt – ka söömine ja magama jäämine. Lasen lastel endal seda mängu alustada, kuid seejuures siis suunan ja kontrollin, et olukord liialt käest ei läheks. Vanemale põlvkonnale on küll lapsest saadik õpetatud, et toiduga ei mängita, kuid kui nüüd sellele sisuliselt mõtlen, siis tundub see ju tegelikult üsna tobe vanarahvatarkus. Miks ei tohi toiduga veidi mängida, kui see lapse jaoks muudab toidu maitsvamaks või selle protsessi toredamaks? Loomariigis on toiduga mängimine ju üsna tavapärane. Võtame kasvõi kassi, kes mängib nii oma saakloomaga ja püüab sedasama teha ka täiesti eluta toiduga. Magamaminekul on mõlema lapsega tulnud nüüd ette toredaid seiku, kus täiesti märkamatult tekivad väga lõbusad hetked, mis toovas neis esile naerupahvakuid. Minu hinnangul on see ainult positiivne kui lapse jaoks on ka magamaminek seotud lõbusate ja toredate seikadega ning enne uinumist on viimaseks emotsiooniks siiras rõõm.
Kui päeval lapsega jalutamas käin, siis toimub see praegu kergliiklusteel suure sõidutee ääres. Varasemalt eelistasin privaatseid metsaradasid, kuid praegune lumine olukord seda ei võimalda ja käin seal, kus lumi lükatud ja saan kenasti liigelda. Seal liigub palju emasid-isasid lapsevankritega. Väga sooja tunde tekitab see, kui mulle vastu kõnnib teinegi isa oma lapsega, vaatame teineteisele otsa, suu nurka tuleb väike naeratus ja vaiksel häälel soovime teineteisele jõudu ning jätkame oma teekonda. Ka vastutulevad emad vaatavad korraks silma ja naeratavad. Tegemist on justkui sellise mõnusa äratundmisega, sest tegemist küll ju nii lihtsa ja tavalise asjaga nagu lapsega jalutamine, kuid samal ajal on see nii eriline aeg ja kahjuks üsna lühike aeg siin elus, mida kogeda. Seetõttu olen taas väga rahul, et saan seda kõike kogeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar