Ma olen oma elus teinud otsuse keskenduda rahulolule, optimismile ja rohkem näha ning tänulik olla selle eest, mis mul olemas on ja vähem nö vinguda selle pärast, mis on puudu. Inimese mõistus on ehitatud selliselt, et see, millele me ise energiat anname ja tähelepanu suuname, just see on ka selleks, kuidas ümbritsevat maailma näeme. Kui pidevalt keskenduda sellele, mida ei ole, rahulolematusele ja negatiivsusele, siis just seda me ümberringi ka märkame. Võime näha kõiges ümbritsevas ainult halba – ka isegi siis, kui tegelikult on ümberringi kõik nii ilus ja hea, siis ka sealt leiab see inimene, kes keskundub halvale, ainult negatiivset. Tegemist on siis juba nagu nõiaringiga, sest mida rohkem rahulolematusele keskenduda, seda rohkem seda märkab ja seda enam just sellele keskendub.
Sellest nõiaringist on aga võimalik välja tulla. Tuleks hakata teadlikult tähelepanu juhtima ja märkama seda, mille üle rõõmustada. Alguses kasvõi jõuga seda tehes ja ka siis kui see tundub tobe või naeruväärne. Võiks lausa kõva häälega iga päev välja öelda, mis on hästi, millega oleme rahul. Kui seda mõnda aega niimoodi teha, siis hakkab igapäevaselt tekkima järjest rohkem asju, mille üle rõõmu tunda, sest hakkame märkama, et neid häid asju on ümberringi tegelikult päris palju.
Ma vahepeal ütlen seda, et ma pole kindlasti selline klassikaline esoteerika-inimene, kes väidab, et maailmas ongi ainult positiivsus ja headus. Ei, ma olen selles osas realist – igal asjal on kaks poolt. Mõlemad eksisteerivad. Positiivse märkamine ei tähenda veel automaatselt negatiivse eitamist. Kindlasti mitte seda. Mina püüan juhtida tähelepanu sellele, et meie enda valida on see, kas keskendume oma elus rohkem rahulolule või rahulolematusele. See, millele ise keskendume, selliselt ka kõike ümbritsevat näeme.
Tulles tagasi algusesse, siis mõistan, et minu blogi ja igapäevaseid kirjeldusi nähakse justkui enesekiituse ja endaupitamisena. Kuigi ma kirjutan ju asjadest nii nagu need on. Lisan juurde kirjeldusi emotsioonidest ja olen maininud ka seda, et mu seest tulevadki igapäevaselt esile väga erinevad emotsioonid. Küll aga kirjeldan oma elu sellisena nagu mina seda näen ja tajun – ma ei keskendu rahulolematusele. Ilmselt oleks võimalik kirjutada ka selliselt, kuidas on jube raske, kuidas selg pidevalt valutab, kuidas lapsel on jube nahahaigus, kuidas see minu meeleolu alla tõmbab. Siis saaks lisada seda, et olen üksi ja see on jube kohutav asi jne. Aga ei, ma ei kavatsegi sellises toonis kirjutama hakata, sest ma ei näe oma elu selliselt. Kuigi lapsega hommikust õhtuni aja veetmine ongi vahepeal üsna väsitav, siis ütlen päris ausalt, et ma olen väga rahul ja naudin seda. Ma juba tean ette, et kui mõtlen mõne aasta pärast tänasele või eilsele tagasi, siis on see olnud hindamatu aeg ja väärtus - üks väga ilus mälestus ja kogemus. Ma olen väga rahul, et mul on võimalik seda kogeda – missest, et vahepeal on ka veidi raske. Seega ma olengi rahul sellega, mis on.
Miks aga osad inimesed näevad seda kuidagi võltsina?
Mõtlesin sellele täna päeval pikalt ja jõudsin järeldusele, et selle taga võib olla meie ühiskond ja meedia. Kuna meie ühiskonnas keskendutakse valdavalt negatiivsele ja räägitakse just neist asjadest, mis on halvasti või millega polda rahul. Ka uudistes on enamasti põhirõhk negatiivsel suunal – algavad ju uudistesaated enamasti sellega, et midagi kuskil juhtus, midagi põles, keegi suri vms. Lisaks on terve hulk saateid, mis keskenduvad sellele, et kellegil on midagi halvasti. Näiteks “suletud uste taga”, “saladused”, “kaua võib”, “kuuuurija”, “radar”, “krimi” - ka “kodutunne” läheb osaliselt samasse seeriasse. Neid saateid on kindlasti veel, aga kuna ma väga suur teleri vaataja ei ole, siis paljusid ilmselt ei tea.
Kõik need teemad aga süvendavad meis sellist negatiivsemat ja rahulolematusele keskenduvat mõtteviisi. See ongi nagu elustandard ja maailma olemus. Inimesed isegi ei oska mõelda, et tegelikult ei ole see üldse nende enda otsus selliselt mõelda ja selliselt asju näha, vaid tegemist on väga osava manipulatsiooniga panna neid maailma selliselt nägema. Meil kõikidel on aga olemas valik – vaba tahe – näha maailma täpselt sellise nurga alt nagu ise soovime. Mina tegin ca 7 aastat tagasi teadliku otsuse mitte vaadata ega jälgida uudiseid. Ma ei loe sellest ajast alates enam lehti ega vaata uudistesaateid. Ma sain aru, et mulle ei ole seda infot vaja ning mul ei ole sellega midagi peale hakata. Küll aga olen avastanud, et vaatamata sellele tean siiski päris palju, mis maailmas toimub, sest neid kanaleid, kust info läbi pressib, on väga palju. Kasvõi facebook – ikka keegi kuskilt jagab või kirjutab neist teemadest ja seeläbi olen ikkagi teadlik, aga õnneks mitte väga detailselt. Samas ma ei tunne mitte kuidagi, et selle 7 aasta jooksul oleksin puudust tundud sellest infost või oleksin millestki ilma jäänud. Pigem on palju kergem elada - saan olla vabam ja ka mu mõtlemine on palju muutunud.
Selline valik on kõikidel olemas. Valikuvõimalus, millele keskenduda ja kuidas oma elu näha. Lähtuvalt sellest saate ise valida, millised asjaolud teie elus aset leiavad. Ka seda on võimalik endal valida, kas oma elu võtta raskelt või kergelt. Saate valida ka seda, kas näha ühe ja sama asja postiivset või negatiivset külge.
Minu kindel otsus on näha positiivsust ja rahulolu. Mul on palju unistusi ja soove, millest osad on veel väga kaugel, aga sellegipoolest olen rahul ka sellega, mis juba olemas on, mida olen tänaseks saavutanud. Näiteks olen väga rahul sellega, et mul on kaks väga toredat, ilusat ja asjalikku last. Mul on oma kodu, mul on oma fotostuudio, mul on teinegi töö, mis mulle meeldib. Mu ümber on palju väga häid ja toredaid inimesi, kes on toetavad ja vajadusel alati olemas. Neid asju, mis mul olemas on ja millega rahul olla, on tegelikult nii palju, et ma ei jätka pikemalt seda loetelu. Püüdsin selgitada seda, et küsimus on vaid selles, kas tahta ja osata seda näha ning olla rahul. Valik on igaühe enda teha.
Oleksin väga huvitatud ka Sinu arvamusest, millisena Sina seda blogi näed ja mis meeldib või mis ei meeldi. Samuti olen väga huvitatud sellest, millest sooviksid tulevikus veel lugeda? Kirjuta oma arvamus siia alla kommentaaridesse ja ole aus ning otsekohene - ütle täpselt nii nagu tunned. Minu jaoks on Sinu arvamus väga oluline.
NB! Juhul kui Sina nägid ka selles postituses vaid ühe mehe eneseupitamist, siis on ka Sinul tegelikult olemas valik näha selles loos ka muid nüansse 
Kommentaarid
Postita kommentaar