Vihast, vihkamisest ja kõigest, mis selle taga peitub

Kaevasin nüüd oma varasemates kirjutistes ja leidsin jutud emotsioonidest. Postitan alustuseks paariaasta tagused mõtted vihast ja ärritusest.

Vihast, vihkamisest ja kõigest, mis nende taga peitub

Viha ja ärritus on nii igapäevased ja tavapärased tunded, et enamasti keegi ei vaevugi isegi analüüsima, kust see tuleb, miks suvalisel hetkel järsku selline emotsioon tekib ning mis selle taga tegelikult olla võib. Näiteks sõidad liikluses ja järsku otsustab kõrvalt reast mõni uljaspea lihtsalt Sulle ette keerata nii, et oled sunnitud pidurdama ja koheselt tekib ärritus või viha koos erinevate krõbedate sõnade ja mõne püstisema sõrmega tuuleklaasil. See on nii igapäevane olukord, kus täiesti elementaarne suhtumine on ju see, et see igavene jobu seal teise auto roolis on selles emotsioonis süüdi – tema ju tekitas selle.

Minul on aga hoopis küsimus – kas keegi teine saab meie sisse panna mingeid emotsioone? Mis moodi ta siis seda teeb? Süstib? Söödab sisse? Saadab läbi mingite lainete? Ja siit algabki tegelikult huvitav osa.

Mitte keegi ei paiguta mitte ühtegi emotsiooni kellegi teise sisse. Väline ärriti saab ainult esile kutsuda seda, mis niikuinii meie sees juba peidus on. Näiteks koomik ei pane meie sisse head tuju, naeru ja rõõmu, vaid ta vajutab sellele nupule, mis selle meis endis vallandab.

Mis see ärritus või viha siis ikkagi on? Terve oma elu oleme kogenud erinevad olukordi, läbielamisi, mida on alati saatnud emotsioonid. Palju neist olukordadest on olnud rasked ja vallandunud on erinevad negatiivsed emotsioonid – kurbus, häbi, süütunne, ebaõiglus, valu, hirm jne. Kui on läbielamised, kus sellised emotsioonid on väga tugevad, aga me ei oska nende tunnetega hakkama saada, siis väga sagedane käitumine on see, et surume need tunded lihtsalt alla, sügavale endasse, et mitte seda kõike tunda. Selliseid olukordi kogeb inimene sünnist alates ja tõenäoliselt kogub neid endasse terve elu. Probleem seisneb aga selles, et need tunded ei ole mitte kuskile kadunud, vaid peidavad end meie sees ja saadavad meid igal sammul. See on kui raske koorem, mida endaga pidevalt kaasas kanname ja mida suurem see koorem on, seda kiiremini me ka väsime.

Neid samu emotsioone kogeme ka igal päeval – just täpselt neid, mis on sügaval meie sees peidus, aga me isegi ei mäleta enam, et oleme need ise endasse peitnud ja millega seoses need tunded kunagi vallandusid. Oletame, et olime viie aastased ja siis noorem õde või vend tegi mingit pahandust ja sellest tekkis tüli, kus ka vanemad sekkusid. Sina olid vanem laps ja vanemad riidlesid teie mõlemaga. Eriti Sinuga, sest Sina olid ju vanem. Sa said riielda millegi eest, milles isegi süüdi ei olnud ja veel rohkem kui Su õde/vend, sest tema õigustuseks oli see, et ta on noorem ja rumalam. See olukord tundus Sinu jaoks meeletult ülekohtune ja ebaõiglane ning kui üritasid seda vanematele läbi nutu seletada, siis said vanemad veelgi pahasemaks ja see ebaõiglane olukord muudkui kasvas. Lõpuks said lausa karistada. Karistada millegi eest, milles Sa üldsegi süüdi ei olnud. Sellel hetkel oli see Sinu jaoks nii suur ja oluline asi. Need emotsioonid olid väga suured, aga Sa ei osanud nendega hakkama saada. Polnud ka mitte kedagi, kes oleks Sind õpetanud või ütelnud, et see on täiesti normaalne niimoodi tunda. Sa ei osanud muud teha kui need tunded alla suruda ja endasse peita. Sellest hetkest alati kannad Sa seda koormat endaga kaasas.

Tulen tagasi algse näite juurde, kus liikluses kõrvalt reast üks uljaspea otsustab Su teele ette keerata, mis tekitas Sinus automaatselt viha. Sellel hetkel Sa isegi ei mõtle sellele, mis selle viha taga võiks peituda. Mida Sa tegelikult tunned ja kust see tuleb. Su kehas toimub automaatne reaktsioon. Mis aga tegelikult juhtus või mida tundsid? Tunned ebaõiglust, et Sina korraliku autojuhina hoiad pikivahet, käitud teistega õiglaselt ja arvestavalt ja siis tuleb see süüdimatu uljaspea, rikub reegleid ning tagatipuks saab veel Sinu ees eelise. See on äärmiselt ebaõiglane olukord. Asi, mida Sa ei tea või ei mäleta, et täpselt seesama tunne valdas Sind siis kui Sa olid 5 aastane. See olukord meenub Sulle alateadlikult hetkega. Rakumälust tõusevad üles need emotsioonid, mida siis ei osanud lahendada. Aga Sa oled terve elu selle eest üritanud põgeneda ja seda vältida. Seega nüüdseks on sellest emotsioonist saanud viha. Iga kord kui tekib sarnane olukord ja tekib nö viide sellele emotsioonile, siis Sa reageerid ärrituse ja vihaga. Sest see on ju lihtsam. Sa jäädki alatiseks vihastama kuni Sa pole mõistnud, mis Sinu sees tegelikult toimub. Kui Sa ei vaata otsa sellele vihale. Kui Sa ei teadvusta, et see on viha ja selle taga on midagi muud. Kui Sa ei luba endal tunda neid tegelikke tundeid, mis Sind piinavad.

Sa ei pruugi kunagi jõuda algsesse olukorda, kust need emotsioonid pärit on ja mis oli see kõige esimene situatsioon, millal tundeid esmakordselt alla surusid. See ei olegi tegelikult kõige olulisem. Tähtis on see, et nüüd ja täna suudaksid selle olukorra enda jaoks lahti mõtestada ning mõista, miks ja mida tunned.

Minu soovitus on ärrituse või vihastamise hetkel korraks mõelda ja teadvustada endale, et Sa oled vihane. Seda on väga keeruline sellel hetkel meeles pidada, sest emotsioon on nii suur ja see viha halvab kogu Su ratsionaalse mõtlemisvõime. Aga veidi kergemates olukordades hakkab see vähehaaval õnnestuma. Kui Sul sellel hetkel meenub, et peaksid veidi analüüsima, siis lihtsalt vaata endasse. Ütle iseendale mõttes: “jah, ma olen hetkel vihane”. Luba endal olla vihane – ära ela seda välja, vaid lihtsalt püüa enda sees seda tunnet tunda – täiesti teadlikult. Ole teadlik oma vihast. Vaata, kas leiad ehk üles oma kehas selle punkti, kust see viha tuleb. See tähendab seda, et jälgi oma keha ja vaata, kus ja milline tunne parajasti on. Ehk leiad üles füüsilise punkti, kust see viha tekib. Võid panna silmad kinni ja lihtsalt kogeda seda tunnet – see läbi elada. Samal ajal aksepteerides ja lubades seda endale täielikult.

Minu enda kogemus on selline, et selle hetkeni isegi ei ole kuigi lihtne jõuda, sest see viha ja see ebameeldiv tunne on selleks hetkeks täielikult kadunud. Südames on rahu ja meel on hea. See on nii hea tunne, sest suutsin mitte vihaga kaasa minna, vaid lihtsalt aksepteerida seda tunnet ning selle endast läbi lasta. Sealt edasi saab juba koheselt analüüsida ja veelkord endasse vaadata ning mõelda, miks võis see ärritus tekkida. Mis oli see, mis tegelikult toimus ja mis tunne võis olla see, mis selle ärrituse tekitas. Mis on selle taga, mis on minu sees peidus. See on koht, kus võiks täiesti loogiliselt mõelda, milliseid emotsioone tegelikult võisid just kogeda.

Selle autode ja liikluse näite puhul oli ju ebaõiglus selleks tundeks, mida kogesid. Sealt edasi tõenäoliselt kurbus – tegelikult ju tahaksid hoopis nutta, et Sa niimoodi pead tundma ja et maailm on nii ebaõiglane. Võibolla ka seepärast, et oled pidanud elu aeg kannatama selle pärast – Sul on iseendast kahju, et oled pidanud seda kõike nii raskelt kogema. See on ju kurb tegelikult. Kui keegi oleks Sulle appi tulnud kui olid 5 aastane ja aidanud Sul need emotsioonid endast välja lasta, need läbi kogeda ja seletanud, et sellest pole midagi halba, et niimoodi tunned – kõik inimesed tunnevad ja see ongi inimeseks olemine. Lasknud tunded endast läbi ja mitte võtnud eluteele kaasa. Millist elu oleksid saanud siis elada? Kui palju oleks võinud elu olla rõõmsam – vabam – enesekindlam – rahulikum. Kui Sa nüüd jõuad selle kõigeni, siis on Sul nüüd ja praegu võimalik see kõik endast lõpuks välja lasta. Jäta oma auto tee äärde seisma ja lihtsalt koge seda. Kui vaja siis nuta – nuta see enda seest välja. Sellel hetkel muudad oma järgnevat elu – edaspidi Sa enam sarnases olukorras nii tugevalt ei reageeri. Hakkad tajuma, kuidas suudad autoga sõita rahulikumalt ja mitte ärrituda nii tihti – see on imeline tunne. Ma pean muidugi ütlema, et see protsess ei ole nii lihtne ja ühekordne, sest Su sees on terve rida sarnaseid varjatud tundeid ja koldeid, kust kõik muudkui üles tuleb. Selleks on vaja pidevalt end jälgida ja vaja on aega, et kõike mõista ning aksepteerida kõike seda, mida tunned.

Aga ma luban, et paari või mõne kuu pärast hakkad kogema, kuidas Su elu hakkab muutuma. Mida rohkem Sa lased negatiivsest lahti, seda rohkem hakkad nägema ja kogema positiivset. Hakkad tundma end rahulikumana ja saad aru, et Sa ise kontrollid oma keha ja oma elu.