Hullumeelne kalalkäik üksinda keset sood ja raba

Tänane päev on kulgenud hommikust õhtuni tööd tehes. Kuigi mitmed asjad on jäänud ikkagi tegemata, siis võin endaga siiski rahul olla, sest neid asju, millega olen valmis saanud, on üksjagu rohkem. Samas on vastakad tunded, sest terve päeva üksinda nelja seina vahel olles tekitab üsna “kopitanud” tunde. Pole terve päeva jooksul kohanud ühtegi inimest ja olen valdavalt istunud ühes ja samas toas tehes arvutis kõiki neid tööasju.

Seetõttu otsustasin täna kirjutada hoopis millestki muust. Paar aastat tagasi võtsin ette üsna mitmeid tegevusi, et lõhkuda neid müüre ja seinu, mille ise enda ümber elu jooksul ehitanud olin. Kirjutan täna loo sellest, kuidas käisin Lääne-Eestis ühe väikese rabajärve ääres kalal ja sellest seiklusest, milleks see kujunes.

Kalal käimistega on alati see probleem, et kui tuleb idee minna, siis on väga palju toimetusi, mis selle jaoks on vaja eelnevalt ära teha. Nii oli ka seekord, et alustasin oma kalavarustuse ülevaatamisest, mis läks sujuvalt üle rakenduste remontimiseks. Mulle meeldib see, kui varustus on ilusti valmis, korras ja kui jõuan järve äärde, siis ei peaks nördinult avastama, et polegi võimalik püüda, sest midagi on puudu või katki. Teatavasti on kalastamiseks vaja kas lante või siis usse, millega püüda ja seetõttu oli järgmiseks sammuks usside kaevamine. Selle jaoks on mul olemas üks kindel koht, mis jääb kenasti tee peale – tegemist ühe põllu servas asuva kompostihunniku laadse moodustisega, kust olen alati saanud piisava saagi ja ei ole pidanud kunagi pettuma.

Kuna see kompostihunnik asub paar kilomeetrit enne poodi, siis logistiliselt on loogilisem poeskäik jätta kõige lõpuks. Suureks miinuseks see, et poodi lähen sealt alati üsna mullaste kätega, mis jätab endale sellise ebamugava mulje, et kõik inimesed seal poes kindlasti vaatavad veidra pilguga ja arvustavad. Tegelikkuses aga ei huvita mitte kedagi see, milline keegi teine välja näeb. Kui ka poest oli kogu vajalik toidukraam kaasa ostetud, siis saigi alustada sõitu soovitud järve suunas. Sõit ise võtab enamasti aega umbes tund aega, sest see järv asub üsna eraldatud paigas Läänemaal. Kuna aga tegemist on vaieldamatult minu lemmikjärvega kalastamise jaoks, sest selle järve juurde ei vii mitte ühtegi teed ega ka rada. Auto tuleb jätta paari kilomeetri kaugusele ja siis läbi metsa ja raba hakata lihtsalt õiges suunas liikuma.

Tegemist oli augusti kuuga ja oli olnud päris vihmane suvi. Ma olin varasemalt selle järve ääres käinud palju kuivemal ajal ja seetõttu oli mul ka teadmine, et teekond on küll veidi niiske ja vesine, kuid pole midagi väga hullu. Mul olid kaasas ka kummikud ja seetõttu olin end justkui kõigeks ilusti ette valmistanud. Kui ma vaid oleks teadnud, mis mind tegelikult ees ootamas oli – ilmselt oleksin eelistanud kuskil ilusat päeva nautida ja mitte üldse kalastamisele mõelda.

Teekonna algus läheb mööda teise järve äärt ilusa männimetsa servas. Tegemist väga ilusa kohaga ja kuna ka päike paistis mõnusalt ja soojalt, siis oligi igati idülliline jalutuskäik. Järk-järgult hakkab aga mets muutuma tihedamaks ja ühel hetkel tuleb keerata järvest eemale ning võtta suund tihniku suunas. Kasutasin õige suuna leidmiseks oma telefoni GPSi, mis andis üsna hea ettekujutuse, kui hakkasin liialt valesse suunda kalduma ja siis sain koheselt oma suunda ka korrigeerida. Juba raba esimene osa oli üsna vesine ja jalad vajusid päris sügavale mätastesse. Kuna seal olid veel mõnemeetri kõrgused männid, siis sai nende lähedusest otsida tugevamat pinnast.

Järk-järgult hakkasid männid asenduma kidurate kaskedega ja  mätaste seest kõrguma inimesekõrgused kõrkjad. Ka pinnas muutus ühtlaseks veeks, mis esialgu ei olnud kuigi sügav ja pool kummikusäärest ulatus kenasti veest välja. Küll aga lisandus minuga suurem seltskond kirevaid isiksusi nii kärbeste, sääskede kui ka põdrakärbeste näol. Mida edasi ma liikusin, seda palavamaks olukord muutus ja näole tekkinud higikiht oli nende jaoks vägagi ahvatlev sihtmärk, kuhu suunduda. Kõrkjad tihenesid ja veekiht jalge all muutus järjest sügavamaks. Ühel hetkel sain aru, et mu kummikud ei ole kindlasti piisavalt kõrged ja päris mitmel korral suutsin astuda mõnda sügavamasse lohku nii, et vesi voolas üle kummikuserva ja mu jalad olid läbimärjad.

Ka see putukate seltskond hakkas moodustama ühtset tihedat parve ja tundus, et kõik need putukaliigid said omavahel suurepäraselt ja sõbralikult läbi ning olid nõuks võtnud oma jõud ühendada, et minust maksimaalset tulu saada. Ma tõesti ei oska öelda, kes neist putukatest kõige tüütumad on – ilmselt vist põdrakärbsed, kes suudavad trügida niimoodi juustesse, et neid sealt kätte saada on päris suur vaev. Pealegi olid mul ka käed kinni, sest lisaks seljakotile seljas olid õnged ühes käes ja telefon GPSiga teises käes.

Selliselt ma siis ühele eestlasele omase põikpäisuse ja jonniga jätkasin järjekindlalt oma teekonda ja mitte kordagi isegi ei mõtelnud tagasipöördumisele. Kui olin võtnud eesmärgiks jõuda selle järve äärde, siis pidin ka kohale jõudma – missest, et see teekond ja tingimused olid väga palju erinevad sellest, milleks olin valmistunud.  Samas oli mul juba suurem osa teest läbitud ja kui olin suutnud sellistes tingimustes nii kaugele jõuda, siis oleks ju üsna rumal olnud tagasi pöörduda. Lisaks hakkas olukord veidi paremaks muutuma, sest ümberringi hakkas tekkima ka veidi suuremaid puid, mis olid juba natukene puude moodi – no oma 4-5 meetri kõrgused ja käsivarre jämedused. Vesi jalge all oli endiselt pidevalt sellise sügavusega, et üsna tihti kadus mu kummik tervenisti vee alla ja ka kõrkjad olid ümberringi minust oma pool meetrit kõrgemad ja päris tihedad ja seega ega ma kaugusesse väga näha ei suutnud.

GPS hakkas näitama, et vaja veel paarsada meetrit liikuda kuni jõuan veidi kõrgema kohani ja sealt peaks järv päris lähedal olema. Tekkis ka üks veidi lagedam ala, mille osas tundsin rõõmu, et ehk on hullem möödas. Ütleb ka vanasõna, et ei tasu hõisata enne õhtut. Jõudsin teha vaevalt mõned sammud kuni siis korra pealt tegin järgmise sammu ja sain aru, et olen vööst saadik muda sees. Õnneks oli vesi seal üsna madal ja käe ulatuses ka üks natuke toekam puu, mille ümber oli peaaegu kuiv mätas. Miljon mõtet jooksis korraga peast läbi, sest teadsin, et läheduses mitme kilomeetri raadiuses pole tõenäoliselt mitte ühtegi inimest. Samas ei mäleta küll, et oleksin hirmu tundnud, aga selline teatav ärevus ja südame pekslemine oli küll. Tänasin õnne ka selle eest, et mul olid käes enam kui meetripikkused õngeridvad, mille abil vajadusel saan vältida sügavamale sissevajumist.

Sundisin end igati rahulikuks ja hakkasin tegutsema. Sain oma telefoni käest ära panna selle puu kõrval olevale mättale ja õnneks ulatusin ka ühe käega puust kinni haarama. Enne veendusin selles, et ega ma end liigutades sügavamale mudasse vaju. Sellisel hetkel on positiivne see, et ümber pea ringlevad kümned ja sajad kärbsed, sääsed ja põdrakärbsed ei ole üldsegi enam tegurid, mida märkaks. Suurimaks mureks oli see, kas saan end sealt mülkast niimoodi välja sikutada, et ka kummikud jalga jääks ja ei peaks päris paljajalu pärast tagasi minema.

Suutsin end selle puu abiga lõpuks ilusti mülkast välja tõmmata ja hingasin kergendatult. Sõltumata sellest, et ma nägin välja kui üks ehtne peletis, sest olin üle keha mudaga koos ja kummikuservadest vaatasid välja mudamättad, siis oli mu tuju üllatavalt hea. Tegin end veidi korda ja jätkasin teekonda, sest nii vähe oli veel jäänud. Võite isegi ette kujutada, kuidas sealt edasi jälgisin hoolega, kuhu ma astun ja kontrollisin paar korda enne kui oma keharaskuse jalale suunasin.

Üsna peatselt jõudsingi lõpuks sihtpunkti ja alustuseks loputasin nii oma jalad kui ka kummikud järves puhtaks, pesin veidi ka oma pükse ja väänasin sokkidest vee välja ning asetasin need ühe väikese männi okstele kuivama. Ma tundsin end meeletult hästi, sest see kogemus oli olnud nii ehe ja mul oli nii kahju, et mul ei olnud seal võimalust seda kellegagi jagada. Mind ei hirmutanud ka teadmine, et mõne tunni pärast pean kogu selle teekonna uuesti läbima. Panin valmis oma õnged, kinnitasin sööda ja asusin kala püüdma. Mul oli kaasas ka piisavalt süüa ja sain nautida aega iseendaga selles ütlemata ilusas kohas keset täielikku vaikust ja ilma ühegi märgita tsivilisatsioonist.

Kui ma täna sellele kogemusele tagasi mõtlen, siis on see ikka nii hea ja mõnus mälestus. Elamus, mis on täiesti “kastist väljapoole elamine” või kaugel eemal tavapärasest mugavustsoonist. Just see ongi koht, kus asuvad elamused, juhtuvad imed ja me saame tunde, et me päriselt elame. Selliseid seikasid on mul elus mõnel korral veel olnud ja ehk kirjutan ka  neist edaspidi siinses blogis.

Otsisin siia selle loo juurde mõned oma kunagised pildid sealtsamast kandist. Neid ilusaid pilte olen seal teinud küll kümneid ja võib-olla isegi enamgi.