Minu käest paluti, et ma kirjutaksin rohkem tunnetest, mis mind igapäevaselt valdavad. Olen seni üldsõnaliselt ütelnud, et tundeid on erinevaid, aga pole kuigi põhjalikult sellest poolest rääkinud. Ega ma pole väga tahtnud või isegi julenud liiga avameelseks minna. Nüüd aga kirjutan otse nii nagu on.
Peale lahkuminekut on päevad olnud väga erinevad. Samuti on ka meeleolud erinevad. Kuna olen ka oma elus varem kogenud midagi sarnast, siis teadsin seekord üsna täpselt, mida oodata ja seega oskasin end ka mõnevõrra ette valmistada. Kuigi ega lõpuni saa kunagi ette valmistada, sest sellegipoolest on iga olukord erinev ja nii on ka tunded ja emotsioonid erinevad.
Valdavalt valitseb minus õnneks siiski rahu. Kuigi kõik on teisiti, kui veel näiteks kuu aega tagasi, siis teadvustades pidevalt, et see ongi normaalne ja isegi kui on raskem hetk ja seda teadvustada, siis sellele järgneb peatselt taas see rahulik olemine.
Üks kõige sagedasem tunne on igatsus ja kurbus. Olen püüdnud seda endas nö vaadelda ja ka analüüsida. Ei, ma ei igatse tagasi paljut, mis mu elus veel hiljuti oli. Ma ei hakka seda detailselt kirjeldama, mis varasemalt oli, aga sellest saan aru, et see pole see, mis on selle tunde taga. Olen endas jõudnud arusaamisele, et ilmselt alateadlikult igatsen teatavat melu või seda, et oleks teised inimesed ümberringi. See on aga puhtalt mõistuse trikk – ehk ka harjumus, millest on vaja lihsalt üle saada. Isegi kõige halvematel päevadel oli teadmine, et ma pole üksi ja nii veider kui see ka pole, siis andis see ikkagi teatava kindlustunde. Nüüd on see asendunud teadmisega, et olen üksi ja pean üksi hakkama saama. Eks loogiliselt võttes see ongi ju mõnevõrra hirmus – isegi siis, kui mul on teadmine, et minuga on kõik hästi ja ma saan suurepäraselt hakkama.
Teine lähedale hiiliv tunne on hirm – teadmatus tuleviku osas. Kui hakkan endas ka seda tunnet jälgima, siis mõistan, et kohati on see lausa jabur, mida mu enda mõistus toota suudab. Näiteks hirm selle ees, kuidas ma ikkagi hakkama saan ja mis juhtub siis, kui peaksin “raskuse” all murduma. Või siis hirm selle ees, et äkki ei suuda majanduslikus mõistes toime tulla – on mul ikkagi kaks last, keda üleval pidada ja nende kõrvalt väga vähe aega raha teenimiseks. Kolm ööpäeva järjest tegelen oma väikese tütrega ja paaril päeval nädalas tegelen oma väikese pojaga. Kui need päevad ei kattu, siis veedan viis päeva nädalas lastega ja ainult kaks päeva jääb iseendale ja tööde jaoks. Seega see hirm on iseenesest ju mõistetav. Samas on mul aga kohe kõrval ka teadmine, et saan siiski hakkama ja suudan kõik selliselt korraldada, et lapsed on hoolitsetud ja ka tööd on tehtud. Oluline on endas ära tunda, et tegemist on hirmuga ja sellega mitte kaasa minna. Enesekindlust annab juurde see, kui olen midagi jälle ära teinud või ära korraldanud. Näiteks eile õhtul käivitasin oma fotostuudio reklaamkampaania, mis tänaseks on hoogsalt käima läinud. See annab nii palju jõudu ja enesekindlust juurde, sest näen, et see toimib ja eelkõige – ma ise toimin. Ma sain selle tehtud.
On ka olukordi, kus tunnen end vihaselt. Selle põhjustest ma siin kahjuks väga avameelselt rääkida ei saa ega tohi, aga see tunne on seotud hiljutiste ja ka veidi vanemate sündmustega, mis mu elus aset leidsid. Seda võimendavad ka erinevad seigad, mis pea igapäevaselt mu elus veel toimuvad. Ütlen nüüd kõikidele, kes on lahku minemas või äsja lahku läinud – andke vähemalt peale seda ebamugavat ja valusat protsessi teineteisele hingamisruumi. Sellest ei ole kellelegi kasu, kui ikka ja jälle otsida probleeme, millest tekib lõpuks tüli. Seda ei ole vaja. Aeg annab arutust ja seda aega tuleb anda ja ka endale võtta. Üldiselt mul vihaga õnneks probleeme ei ole ja kui ka see hetkeks tekib, siis niipea kui sellele iseendas tähelepanu juhin, siis sama kiirelt see ka lahtub.
Praeguseks olen ette loetlenud vaid negatiivseid emotsioone, aga tegelikult on minu igas päevas ka nii palju positiivseid nüansse. Näiteks lastega koos olles tunnen palju rõõmu sellest, et nad mul olemas on, et saan nendega koos olla ja nendega tegeleda, nende eest hoolitseda. See on selline tänulikkuse tunne, mida on väga keeruline sõnadesse panna. Selline tunne või teadmine, et olen midagi oma elus väga õigesti teinud, et seda saan kogeda ja nautida. Järgmine positiivne asi laste juures on see, et kui olla “kohal” nendega tegeledes s.t. olla hetkes ja unustada kogu minevik ja ka tulevik selleks hetkeks, aga samas olla teadlik ja märgata igat detaili, siis on nii meeletult palju neid häid asju nendes hetkedes. Kasvõi laste reaktsioonid, nende emotsioonid, väikesed naermised, nende naljad või ütlemised. Mu aastasele tütrele meeldib väga muusika ja lasen talle telerist erinevaid muusikavideosid, mille järgi ta siis "tantsib". Kuigi ta veel ei oska käia, siis seisab mööbli najal kenasti püsti ja teeb väga koomilisi tantsuliigutusi. Ainuüksi juba selle vaatamine annab väga palju positiivsust ja energiat juurde.
Järgmine positiivne asi on see, et minu ümber on mitmeid väga häid inimesi – sõbrad, kes helistavad ja küsivad, kuidas läheb. Kuigi olen neile juba korduvalt ütelnud, et nad ei pea minu pärast muretsema, siis on ikkagi väga soe tunne, kui nad sellegipoolest helistavad ja igaksjuhuks veidi muretsevad. See annab ka võimaluse kellegagi rääkida ja nii rõõme kui ka muresid jagada. See on väga oluline, et selliseid inimesi ümber oleks, kellega saab vajadusel kõigest rääkida. Näiteks on mul üks hea sõber, kellega rääkides mingil hetkel me alati naerame nii, et kõhulihastel on juba veidi valus – meie huumorimeel klapib väga hästi ja nii võib lausa suvalisest tekstist tekkida ülimalt lõbus jutuajamine, kus lihtsalt naerame nii, et pidama ei saa.
Kui emotsioonid on väga tugevad, siis see väsitab päris korralikult. Seetõttu võtan endale ka oma vabadel päevadel õhtuti hetked, kus lülitan kõik nutiseadmed välja, lülitan ka oma mõtted välja, panen käima mõne hea filmi, mis mõnusasti kaasa kisub ja lihtsalt süvenen sellesse. Ka hetkel on mul plaan täpselt sedasama teha. Või siis oleks sobiv ka minna loodusesse jalutama, mere äärde või võtta ette mingi selline veidi “raamidest väljas” tegevus. Paraku hetke aastaaega ja ilma arvestades, siis jätan selle mõneks teiseks korraks.
Mõned aastad tagasi, kui olin sarnases seisus, siis hakkasin käima joogas – õigemini käisin yogafunc’is, millele järgnes tunnine pranayama hingamine. See oli ülihea kogemus, mille juurde tahan kindlasti veel tagasi pöörduda. Millega täpselt tegemist on, sellest kirjutan mõnes oma järgnevas postituses.
Kommentaarid
Postita kommentaar