Kuidas saavutada enda sees rahu?

Olen oma elus olnud mitmel korral sellises seisus, kus pea ainsaks sooviks on leida rahu ja seda mitte selles mõttes, et koht, kus viibin, oleks liiga lärmakas, vaid olen otsinud seda sisemist rahu – seda, et oleks hea olla ja mind ei piinaks rahutu olek, ärev tunne või lihtsalt sisemine halb enesetunne. Kunagi oli hetk, kus hakkasin oma peas välja mõtlema erinevaid kohti, kus võiksin ennast hästi tunda ja nii sõitsin autoga maha päris palju kilomeetreid, et jõuda ühe ilusa väikese järve äärde, kust uskusin, et leian rahu ja selle hea tunde. Paraku aga sinna jõudes oli kõik nii erinev sellest, mida olin ette kujutanud ja mis pilt oli mul mälestuses viimasest korrast, kui seal viibisin. Meeleolu muutus veelgi halvemaks ja see sisemine rahulolematus kasvas veelgi. Ei olnud ka abi 2-3 sigaretist, mille tookord järjest ära tarbisin – jah, ennustasid juba õigesti – enesetunne läks veelgi halvemaks, sest nüüd olin ennast veel ka “siniseks” suitsetanud.

Inimese mõistus võib olla kohati ikka üsna rumal ja põikpäine ning sellel päeval ei tahtnud ma kuidagi alla anda – mõtlesin peas välja teise ilusa koha, kus olen varasemalt alati rahul olnud ja sõitsin taaskord maha hulga kilomeetreid sinna jõudmiseks. Kuna tegemist oli aga varakevadise ajaga ja ilm oli sopane/lörtsine, siis olgem ausad, et mitte kuskil poleks sellisel päeval olnud ilus, soe või päikseline. Ilmselgelt mu mõistus ei olnud tookord võimeline seda üldsegi mõistma ja peas oli vaid kinnisidee, et vaja saada kuskile ära, kus on parem. Niisiis tegin järgmise rumaluse arvates, et ehk on teises kohas abi paarist suitsust. Peapööritus ja läikiv süda oli selleks loogiliseks tulemuseks, mille tegelikult sain.

Alles palju hiljem mõistsin tegelikult seda, et oma sisemise rahulolematuse eest ei ole võimalik põgeneda – ükskõik, kui kaugele minna, siis see on nagu vari, mis tuleb alati kaasa. Olen tänaseks mõistnud veelgi enamat – kui juba alustada rahu otsimisega, siis see on esimene kõige suurem eksimine. Rahu ei saa otsida ega leida – see on meie sees kogu aeg olemas. Ka sellel hetkel, kui seda üldse ei tunne ja kogu maailm tundub olevat üks väga õudne ja pime paik.

Mida siis peaks ikkagi tegema?

Minu isiklik kogemus ütleb seda, et rahu on nagu tühi tuba, kus pole mitte ühtegi asja. Kui seda tuba hakata täitma mööbliga, siis on see tühjus seal ju endiselt alles. Tühjus pole ise kuskile kadunud, aga toas on asju rohkem. Mida rohkem on seal asju, seda suurem segadus ja seda vähem see tühjus välja paistab. Nii on ka rahuga – mida rohkem on meie sees erinevaid asju – probleemid, lahendamata olukorrad, allasurutud emotsioonid, erinevad mõtted jms, siis seda segasem see olukord on. Aga rahu ise on ka seal olemas. Mis oleks vaja teha – loogiline järeldus – tuba on vaja ära koristada ja tühjaks tassida. Tuleb hakata lahti laskma kõigest sellest, mis seda rahu varjutavad. Iga kord, kui kasvõi kõige väiksem olukord endas ka päriselt ära lahendada, siis tekib sellest juba rahulolu. Mida rohkem seda teha, seda enam see süveneb ja saabubki rahu.

Tänapäeva ühiskonnas on väga iseloomulik see, et rahu püütakse saavutada väliste tegurite abil – ostes endale uue ja uhke asja, muutes midagi välist või leides enda kõrvale uue inimese lootuses, et sealt tuleb rahulolu. Lühikeseks ajaperioodiks tõesti tekibki petlik rahulolutunne, mis aga sama kiirelt hakkab kaduma ja siis on vaja jälle midagi uut. Selliselt me tegelikult täidame seda tuba järjest uute asjadega ning reaalsuses kaugeneme algsest eesmärgist. Küll aga õpetatakse niimoodi meile juba väiksest peale ja kui ei oska olukorda analüüsida, siis selline käitumismall ongi üldlevinud standardiks.

Olen juba varasemalt kirjutnud, et inimese mõistus on ehitatud selliselt, et meis valitseb see, millele ise keskendume. Kui püsivalt keskenduda rahulolematusele, siis just seda ka enda ümber pidevalt märkame ja mida rohkem seda märkame, seda enam rahulolematusele keskendume. Seega tuleks hakata märkama rahulolu – kasvõi neid kõige pisemaid asju, mis on hästi ja millega oleme elus rahul. Mida enam seda rada käia, seda laiemaks see rada ka muutub. Teiselt poolt mida vähem käia mööda rahulolematuse rada, seda enam see rada omakorda rohtu kasvab kuni lõpuks hääbub.

Olen ise oma elus selle tee läbi käinud ja seda kõike omal nahal kogenud. Kindlasti on iga inimese kogemus erinev ja nende teekond eesmärgini võib olla ka mõnevõrra erinev. Küll aga on alati põhirõhk sellel, et tuleb endale teadvustada ja olla teadlik, mis seis parajasti on. Miks on sellised tunded ja mis on selle kõige taga. Märgata seda, mis enda sees parajasti toimub ja kuidas on üks või teine hetkeline emotsioon seotud selle rahulolematuse tundega. Ennekõike on ju rahulolematus ka lihtsalt tunne. Kui see tunne hetkega ära kaoks ilma, et elus midagi muud muutuks, siis oleks ümbritsev kõik täpselt samasugune, aga meie enda hinnang olukorrale hoopis teine.

Ma kindlasti tulen selle teema juurde tulevikus veel tagasi, sest on mitmeid teemasid, kus kirjutan veel rahust ja rahuolust. Kogu selles teemas on veel väga palju nüansse, millest rääkida ja mis meie elu väga suurel määral mõjutavad.