Vaikus. Harjumatu vaikus on see, mis mind on ümbritsenud alates tänasest lõunast. Palju erinevaid emotsioone, mille vaheldumine käib nii kiiresti, et ei jõua ühtegi neist isegi tunda. Samas tean, et see on loomulik ja nii peabki olema. Samal ajal olen rahulik ja ei tunne mingit hirmu. Ühelt poolt nagu tuttav olukord ja tunne, mida olen kunagi varem kogenud. Teiselt poolt midagi täiesti uut.
Mõtted ringlevad pidevalt mu väikese, armsa ja ilusa tütre ümber. Kuidas tal on, mida ta tunda võib, mida ta mõtleb ja kas saab seda tähelepanu, mida nii väga vajab. Olen ju harjunud sellega, et ta on iga päev siin, kui soovib, siis ronib mulle sülle, saan talle igal hetkel tähelepanu anda. Täna on aga kõik teisiti. Teadmatus ja ainult usk, et tal on kõik hästi ja kõik läheb ka hästi. Samas teadmine, et juba paari päeva pärast tuleb ta siia ja siis saan tema jaoks olemas olla. On ta ju nii issi tütar, kui seda ükski laps olla saakski.
Keskendun siis pigem sellele, mis minus endas toimub. Olen ju teadlik, kuidas toime tulla tunnetega, kuidas neid endast läbi lasta, neile otsa vaadata, neid aktsepteerida. Mul on olnud ka pikka aega end selleks olukorraks ette valmistada. Teadsin ju täpselt, mis mind ees ootamas on ja et selline päev ning sellised tunded täna tekivad. Tean, et juba homme on hoopis teistsugune päev ning vaja ka palju teha. Tööasjad vaja korda ajada, teha endale korralik graafik järgnevaks kuuks, kus on selgelt paigas, mis päeval olen lastega, mis päeval tegelen tööga, millise hetke saan võtta ainult endale.
Juba ülehomme saan aega veeta oma 3,5a pojaga ning päev pärast seda juba mõlema lapsega. Tunnen nii suurt rahulolu, et lõpuks saan olla mina ise, pakkuda lastele tähelepanu, mida nad vajavad, nendega segamatult mängida, rääkida ja ka neid magama panna ilma, et keegi seda protsessi kuidagigi mürgitaks oma sapiste märkustega. See viimane on just see, mis annab mulle kindlust, et olen teinud lõpuks õige otsuse ja haaranud kontrolli oma elu üle enda kätte tagasi. See on väga hea kõikide jaoks – nii lastele, kui ka minule. Saan olla see isa, keda lapsed vajavad – see isa, kes on lastele eeskujuks ja stabiilsuse ning turvalisuse verstapostiks.
Tean ka seda, et mul ei saa olema lihtne. Pole lihtne olla üksikisa, kuid olen õppinud leidma endas enesekindlust ning mõistma seda, et saan kõigega elus hakkama. Kuna ma tean, mis asi on hirm, siis oskan ka sellele otsa vaadata ja ei lase sellel oma tulevikku mõjutada. Hirm oma olemuselt pole ju mitte midagi muud, kui minu enda mõistuse poolt välja mõeldud õudusjutt, mis ei ole juhtunud ja mis tõenäoliselt ka kunagi ei juhtu. Seega ei anna sellele ka energiat, sest mitte keegi ei saa mind sundida vaatama “õudusfilmi”, kui ma seda vaadata ei soovi. Seda ei saa teha ka minu enda mõistus. See mõistmine annab mulle veelgi enesekindlust juurde ja annab sisemist rahu.
Tean, et saan olla mina ise kõikide oma tunnetega, oma heade ja oma vigadega. Kuna täna on selline rahulik õhtu ja minus on siiski teatav segadus ning harjumatu olukord, siis lähen otsin nüüd mõne hea vana filmi, keskendun sellele ning luban endale selle õhtu, kus ma rohkem ülemäära ei mõtle ega ka muretse millegi pärast.
Kommentaarid
Postita kommentaar