Kuidas oma elu korda saada

Eks iga täiskasvanud inimene on oma elus mingil hetkel olnud punktis, kus on segane või raskem aeg ja puudub teadmine, kuidas sellest täpselt välja tulla ning taas nö õigele rajale tagasi pääseda. Või siis alustada täiesti uue suunaga, mis on ju veelgi keerulisem.

Mina olen oma elus olnud päris mitmel korral sellises seisus, kui on olnud suurem elumuutus või olen muutnud kurssi, sest senine on justkui ammendunud. Ka hetkel on mul veidi sarnane aeg, sest tänaseks on kolmas päev mul olla üksikisa. Täpsustuseks ütlen kohe ära, et ma olen üksikisa nö poole kohaga – tütar on pool aega oma emaga ja teise poole minuga. Seega hakkab mul vahelduma “aeg iseendale” ja “aeg lastele”.

Praeguses olukorras on mul väga hea kasutada neid teadmisi ja seda elukogemust, mille olen varasemalt endaga kaasa võtnud. Jagan neid oskusi ka oma tänases artiklis, sest usun, et sellest võivad abi leida paljud teisedki, kes võivad oma elus olla sarnases segases seisus.

Olen oma elus täheldanud seda, et kõige sagedasem asi, mis raskematel hetkedel toimub, on nö “peata olek”. Kuna muresid, mõtteid, emotsioone ja erinevaid olukordi on ühel hetkel liiga palju korraga, siis on väga raske hoida oma mõtetes selgust ning leida seda õiget teed, millele keskenduda. Selle tagajärjeks on see, et tekib mõningane masendus, sest tundub, et kõik siin elus on nii segamini, asjad on justkui käest ära ja kõik unistused ning ideaalid on väga kaugel tegelikkusest. Kindlasti on sellel hetkel palju ilusaid soove ja unistusi, kuid need tunduvad olevat nii kauged, sest peas on parajasti palju segaseid mõtteid, tundeid ja see loob ettekujutuse, et elus valitseb täielik korralagedus.

Sellisel hetkel on kõige parem korraks aeg maha võtta ja püüda selgusele jõuda, kus ma tegelikult oma elus olen, millised mõtted on reaalsed ja millised tekitatud lihtsalt hirmust või teadmatusest tuleviku ees. Juba selline väike analüüsimine annab väikese sammu selguse suunas. Järgmiseks võiks mõelda, mis on see eesmärk, kuhu soovin jõuda ja püüda enda jaoks paika panna see seis, kus asun hetkel. Selle käigus võib väga vabalt juhtuda see, et tekib palju negatiivseid emotsioone, sest avastame, et meie hetke olukorra ja ideaali vahel laiub meeletu kuristik. Ideaalne elu võib tunduda olevat lausa valgusaastate kaugusel.

Selles pole mitte midagi halba ja see on täiesti normaalne tunne. Mind ennast on aidanud nii palju sellises olukorras see, et hakata mõtlema, mis võiks olla see kõige esimene ja kõige väiksem samm, mille saan teha, et kasvõi ühe millimeetri jagu oma ideaalile lähemale pääseda. Kui see on välja mõeldud, siis tuleks see samm ka koheselt astuda. Viimastel päevadel olen ise seda sama õpetust järginud mitmel korral. Ka selle blogi kirjutamise alustamine on minu jaoks juba pikka aega olnud selliseks kaugeks mõtteks: “Kunagi hakkan kirjutama”. Selline mõte on olnud peas vist juba mitu aastat, aga ometi polnud ma teinud selleni jõudmiseks mitte kuigi palju. Üleeile õhtul tuletasin selle õpetuse endale meelde ja otsustasin kohe samal hetkel astuda esimese sammu. Tegin blogi jaoks konto ning kirjutasin ka kohe valmis esimese postituse. Ja tänaseks olen kirjutanud juba väga mitu postitust ning enda rõõmuks näen, et terve hulk inimesi käib neid mõtteid ka lugemas.

Teine asi, millega paaril päeval olen hakkama saanud, on oma elu korrastamine. Selle jaoks leidsin, et see kõige esimene ja väiksem samm oli teha korda alustuseks oma elutuba ja köök, kus ma kõige enam viibin. On ka ütlus – kui kodu on korras, siis on ka mõtted selgemad. Selle sammu tegin kohe esimesel päeval kui siia üksi jäin. Eile lisandus sellele veel magamistoa ja lastetoa korda seadmine, riiete sorteerimine ja pesu pesemine. Tegelikult on ju tegemist nii väikese asjaga – kõigest elementaarne koristamine, aga ma ütlen ausalt, et see andis nii palju juurde. Sain juurde enesekindlust ja mõistmist, et ma saan hakkama ja liigun õiges suunas. Ma vähemalt tean, kuhu ma nüüd suundun ja teel olen, sest olen teinud need kõige esimesed sammud. Igale esimesele sammule järgneb alati teine samm ja sellele kolmas jne. Esimene samm on alati see kõige raskem, ka teine ja kolmas osutuvad keeruliseks, aga sealt edasi läheb juba tunduvalt lihtsamaks.

Olen täheldanud, et on olemas ka üks selline nö “universumi seadus” (ei oska sellele paremat nimetust anda), et kui Sa oled võtnud vastu mingi otsuse, mis tundub enda sisetunde järgi õige ja kui oled asunud seda ka teostama s.t. astunud iseseisvalt esimesed sammud, siis ühel hetkel tuleb appi mingi nö suurem jõud, mis hakkab meid aitama ja suuremaid võimalusi looma. See viimane lause võis tunduda ebareaalne, aga ma kinnitan, et niimoodi see on. Justkui iseenesest hakkavad tekkima paremad võimalused või tuleb täiesti juhuslikult keegi ja pakub oma abi või siis ilmneb mingi asjaolu, mis nii palju suurendab võimalust eesmärgini jõuda. Selline asi juhtub siis, kui endal on see esimene raskus ületatud ja on ka esimesed sammud juba astutud. Juba tegevuse käigus hakkavad tekkima uued ideed, selgemaks muutuvad järgmised sammud ja iga hetkega suureneb arusaamine, et eesmärk hakkab lähenema.

Kui vaatan nüüd oma minevikku ja analüüsin seda, mis on varasemalt toimunud, siis tänaseks saan üsna veendunult öelda, et tegelikult polegi oluline eesmärgini jõudmine. Kõige olulisem on olla teel. See sammude astumine ongi tegelikult oluline ja see on see tegelik eesmärk. Tegevuse käigus hakkavad eesmärgid muutuma ja võime sellel juures sattuda hoopis teise kohta, kui alguses plaanisime. Ja see ongi see, kui elu ise appi tuleb. Ta juhatabki meid täpselt sinna, kuhu meil tegelikult vaja jõuda on. Tähtis on olla teel ja mitte jääda paigale püsima. Mitte murduda oma esimeste mõtete, segaste tunnete ja teadmatuse all.

Näiteks praegusel hetkel on mul seda artiklit kirjutades tekkinud nii palju uusi mõtteid, millest kõigest oleks vaja veel kirjutada. Selle ühe artikli kirjutamine on andnud mulle juba ideid vähemalt viie järgmise kirjutamiseks. Panen endale siia kõrvale kirja väikseid märkmeid nende teemade kohta. Juba see annab ka mulle endale veelkord kindlust ja tõestust sellest, et selline sammude astumine on vajalik. Kõige raskem on alati see esimene samm. Ma luban aga seda, et kui see samm on astutud, siis annab see juurde väga palju jõudu, et astuda ka järgmine samm.