Suhted - mehed vs naised

Hakkasin lugema oma kunagisi kirjutisi ja leidsin kolm aastat tagasi kirjutatud artikli suhetest. Tänasel päeval seda lugedes ja mõeldes sellele, mida olen selle ajaga läbi elanud, siis oli minu jaoks nii palju hämmastavat.

Artikli kirjutasin tol ajal ajendatuna sellest, et toimus avalikult meeste ja naiste vahel poriga loopimine, kus ärapanevas stiilis vaheldusid artiklid, kus üks mees kirus naisi ja siis naine andis vastulause.

Siin on see kolme aasta vanune artikkel:

Siin on viimasel ajal ilmunud mitmeid artikleid: ühes kirjutab naine sellest, millised on mehed ja kuidas nad ei oska või ei taha aru saada sellest, mida naised tegelikult vajavad. Üsna ärapanevas stiilis. Sellele vastas üks mees täpselt samasuguse artikliga. Aga kas keegi mõtleb ka sellele, mis selle kõige eesmärk on? Mida nüüd saavutati tänu sellele, et naised sõimavad mehi ja vastupidi? Kas tänu nendele artiklitele tuli ülim mõistmine ja nüüd saavad mehed naistest ja naised meestest paremini aru? Kas nüüd muutus maailm paremaks ja edasised suhted on täis õnne ja rahulolu? Muigama ajab.

Mis oleks kui alustaks kõigepealt endast – seisaks veidi aega peegli ees ning mõtleks sellele, kes ma ise olen, mida tahan ja mida ma ise pakkuda suudan. Kas seda, mida ma ise soovin, olen valmis ka oma kaaslasele pakkuma? Kas minu soovid ja tahtmised on seotud sellega, mida ma tegelikult hinges vajan või on need seotud hoopis mingite hirmude või seni läbielatud traumadega ja nüüd otsin kaaslast, kes oleks täpselt selline, et ma ise ei peaks oma probleemidele otsa vaatama?

Looduses kehtivad aga loodusseadused. Võin nimetada neid ka universumiseadusteks. Me tõmbame enda poole täpselt seda, mida ise välja kiirgame. Kui meie sees on lahendamata probleemid, allasurutud tunded ja hirmud, siis seda me kiirgame ka välja ning meie ellu tulevadki just sellised inimesed, kes hakkavad neid samu tundeid päevavalgele tooma. Pigem hakkab kaaslane meile peegeldama meie endi probleeme. Seda kõike selleks, et saaksime nendele otsa vaadata ja end parandada – end ravida. Näiteks kui mehe suurimaks hirmuks on võimukas naine, siis kipub ta just sellisega suhtesse astuma. Ainult nii tuleb see probleem päevavalgele ja ta saab sellega tegeleda – vaadata oma hirmule otse silma ning lõpuks peab langetama mingi otsuse – selle olukorra kuidagi ära lahendama. Või siis naine, kes kardab kõige enam seda, et mees teda petab. Ta suudab endale valida just sellise mehe, kes kipub nädalavahetustel “sõpradega” väljas käima. Naise kahtlused viiakse viimase piirini ja hirm temas kerkib pidevalt esile. Tal on ideaalne võimalus oma hirmudega tegelemiseks.

Milles see probleemidega tegelemine siis seisneb? See üsna lihtne – tuleb endale tunnistada ja teadvustada tegelikku probleemi. Iseendale selle probleemi olemus lahti seletada ja sellest aru saada. Järgmiseks võiks oma kaaslasega maha istuda ja avameelselt probleemidest rääkida. Kui mõlemad mõistavad seda, et nende kaaslane ongi seal selleks, et kumbki saaks oma probleemidele ja hirmudele otsa vaadata. Nad on valinud teineteist seepärast, et kaaslane aitaks probleemi tuvastada ning sellega tegeleda, siis saavadki nad olla üksteisele toeks. Lisaks muudab selline avameelne vestlus suhte väga palju tugevamaks ja kindlamaks. Kõige aluseks on aga usaldus. Me ju valime enda kõrvale kaaslase, keda peaksime saama usaldada. Usaldada ka kõige sügavamates saladustes, mis meie hinges peituvad. Kas mitte see polegi ühe tegeliku suhte aluseks ja mõtteks? Kui me aga ei saa või ei julge end avada, ei suuda oma kaaslast usaldada, siis millise suhte me ise tegelikult loome? Lähemegi teadlikult pinnapealsesse suhtesse, et teine täidaks mingid primaarsed vajadused või esmased soovid. Mõne aja pärast loeme artiklit, kuidas üks või teine polnud voodis piisavalt hea, süüa teha või koristada ei oska, piisavalt raha ei teeni või ei arvesta soovidega sõpradega pidutsema minna. Me ise aga ei usaldanud teda, ei julenud rääkida sellest, mida tegelikult vajame, mida tegelikult kardame. Keda me tegelikult ei usaldanud? Teda või hoopis iseennast? Kellele ei julgenud end avada? Kas temale või hoopis iseendale?

Selle asemel võiks seista veidi aega peegli ees ja küsida endalt – kas ma olen valmis usaldama? Kas ma olen valmis end avama? Kas ma ise olen valmis teisele pakkuma kõike seda, mida temalt soovin või lausa nõuan? Vastused peituvad alati endas. Suhteprobleemid algavad alati iseendast. Kui Sa oled valmis esmalt iseennast usaldama, enda vastu ausaks jääma ja enda tegelikke probleeme tunnistama, siis oled juba poolel teel. Kui Sa aga ei suuda seda teha, siis ei ole mõtet loota, et Sinu ellu tuleb keegi, kes teeb seda Sinu eest. Veelgi enam pole mõtet pärast näpuga näidata ja teist süüdistada. Nii lihtne on kõikides enda vigades süüdistada kedagi teist – see on meile nii omane. Meile õpetatakse seda lapsest peale – kogu ühiskond on ju selline. Alati on keegi teine süüdi.

Loomulikult võidki jääda sellise mõtlemise juurde, kuid jää enda vastu ausaks ja mõista seda, et sellisel juhul ei leiagi Sa kunagi seda õnne ja rahulolu, mida terve elu oled otsinud. Võid käia suhtest-suhtesse, olla kümnete erinevate kaaslastega, kuid ometi ei saabu seda hetke kui oled leidnud selle õige. See kestabki nii kaua kuni ühel hetkel mõistad, et kõik algab Sinust endast. Muutes ennast, muutub ka maailm. Vaata iseendale otsa ja tunnista esmalt endale ausalt seda, kes Sa oled, mida tunned, mida vajad ning mida kardad. Alusta aga sellest, et võta see teadmine ja mine seisa peegli ette – selleks hetkeks kui oled jõudnud peeglini, oled juba teinud ühe suurima sammu oma elus. Suurima sammu tegeliku õnne ja rahulolu suunas.